Peakatted I

Peakatete esimeses peatükis tuleb juttu Saaremaa erinevatest tanudest ja teistest peakatetest. Märtsikuu rahvakultuurileheküljel räägime aga Ruhnu ja Muhu mütsidest, tanudest jt peakatetest.

Saaremaa naiste peakatted olid väljanägemiselt mitmekesised, mõned neist tunduvad tänapäeval lausa kummalised.

Suvel võisid tüdrukud käia paljapäi, kuid näiteks kirikusse minnes ehtisid nad end peapaelaga. Need olid tavaliselt 2–5 cm laiused ning enamasti valgel linasel põhjal värvilise villase kirjaga. Paelad lõppesid 6–7 haruks jagatud narmastega, mille otsas olid tutid. Abielunaise pea pidi kombekohaselt alati kaetud olema. Traditsiooniliseks peakatteks oli pappalusele tõmmatud valgest riidest kiritanu. Sellel olid otsaesine ja küljed papist, “päälmine pehme osa” aga moodustas pesa.

Saaremaa tanude taimornament ei ole nii plastiline kui näiteks Põhja-Eestis. Ka ei kasutatud siin siidniite. Tanu kanti nii, et katmata jäi paari sõrme laiune juustepiir ning seega oli ta rohkem kukla kui lauba poole.

Tanud olid Ida- ja Lääne-Saaremaal erinevad

Esimesed olid madalamad ja kuklas kõrgele ulatuvate nukkidega. Vanemad tikandid olid ühevärvilised mustjassinised või valged. Alates 19. saj keskelt tikiti muster värviliste villaste lõngadega, kusjuures domineerisid tumesinine, punane ja roheline. Geomeetriline tikand tehti üldiselt ristpistes ning selle ilustamiseks kasutati litreid ja kardpaelu. Tanule kinnitati ka lehvid. Need oli poest ostetud sinised, punased või roosad 3 cm laiused ja 50 cm pikkused paelad, mis vabalt seljal lehvisid. Tanu seoti kurgu alt kinni samuti siidpaelaga. Ida-Saaremaal olid tanudel erinevad nimetused: Jaanis ja Pöidel sarviktanu, sarvedega tanu; Karjas nukkidega või harjakas tanu; Valjalas kongtanu, korvtanu.

Lääne-Saaremaal oli tanukiri suurepinnaline ja tehtud jooniste järgi pikkade madalpistetega. Teistest erines Mustjala oma, mis oli kõige kõrgem – 21 kuni 25 cm ja erandlikult ristpistes. Nõelatanudel oli riidele tikitud geomeetriline äärekiri ja keskmine lai stiliseeritud lillkiri, põhiliselt tulbiõie ja neljakroonlehelise õiemotiiviga. Raamtanudel olid keskmise kirja asemel punasest kalevist aplikatsioonid, millele õmmeldi täht peale. Seda tööd oskasid vaid vähesed teha.

Igapäevaseid peakatteid tuttmütse e nolkmütse hakati 19. saj teisel poolel kandma ka piduliku ülikonna juures. Enamasti olid need mustal põhjal punase-valge (punane kirimüts) või sinise-valge (sinine kirimüts) kirjaliste vöötidega. Mustjalas olid vanemad mütsid valged, madarapunase vöökirja vöötidega. Reeglina kandsid naised soppi paremal, tüdrukud vasakul õlal. Ainult Kärlal ja Kihelkonnal kanti soppi otse seljal. Sõrves asendusid villasest lõngast tutid kardpaeltest ja käristatud riideribadest hiigelsuurte tuttidega.

Tuttmütsidel oli Ida-Saaremaal palju kohalikke nimetusi. Karja kihelkonnas olid kirimüts, sinine müts, nippmüts; Pöidel aga kirjadega müts, nottmüts, must müts ja pigimüts.

Pealina kandsid Sõrves leinajad ja pruudid. See oli käterätikust laiem, mille otsad olid kaunistatud paelte ja pitsidega. Kirjelduse järgi kinnitati rätt ees nõelaga juustesse kinni, külgedele tehti sopid ja kinnitati ka nõelaga. Üks ots jäi taha harjuseks, teine vasemale käele rippu. Vana tava kohaselt sättinud vanemad naised neid kiriku juures pähe, mille eest neile viina anti. Kuna naised jäid üsna purju, keelas Jämaja õpetaja A. R. J. Walter (1860–1915) linade panemise ära.

Valjalas, Pöidel ja Jaani kihelkonnas kahanesid tuttmütsid väikeseks lamedaks ketasmütsiks, olles lõpuks läbimõõduga alla 10 cm. Need kooti peamiselt villasest lõngast, harvem lõigati välja riidetükist. Pika sopi jäänusena säilis pöidlasuurune nipp e nolk. Viimase külge kinnitati kolmnurkne lapp papist alusel, meenutamaks uhket tutti. Enamasti punase kaleviga kaetud lapp kaunistati kardpaelte, piiprellide, kudruste ja väikeste nööpidega. Ketasmüts oli otsa ees niimoodi, et tutt jäi paremale poole. Karjas seoti see paelaga kurgu alt, Pöidel aga kukla tagant kinni.

Talve peakatted olid sootuks teistsugused

Väga omapärased olid talvemütsid – sariküllid ja ratasüllid. Sarikülli lagipealne tehti neljast riidesiilust, tavaliselt punasest, leina ajal sinisest kangast. Sarved kaeti musta tallenahaga, hiljem ka plüüsiga. Kihelkonniti olid siin väikesed erinevused. Valjalas olid lühikesed ja ümmargused lehmanisa-taolised sarved, Kihelkonnal suured ja püstised; Ansekülas olid sarved üleval sissepoole käänatud, Jämajas vastupidi – väljapoole.

Mustjalas aga olid “sarved ülalt koos, nii et võta teibaga ja viska metsa”.
Üldiselt kanti ülli nii, et üks sarv oli otsmikul, kuid Pöidel, Jaanis ja Karjas pidid sarved külgedel olema. Ratasülli põhja läbimõõt oli 25–29 cm. Selle äär valmistati u 7 cm laiusest pügatud villaga mustast lambanaha siilust. Sissepoole õmmeldi ääre vastu sama lai karvane nahk.

Sel moel moodustus kõva äär, mille ülemist serva hoidis sõõrina sissepainutatud puuvits. Talvel seoti üllidele rätid peale. Enamasti olid üllid rohkem uhkuseasjaks, mis 19. saj keskel muutusid peamiselt pruudi ja leerilaste peakatteks.

Maret Soorsk

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 495 korda, sh täna 1)