Anti Toplaan: Seadusi ei peaks täitma vaid karistuse kartuses (1)

Anti Toplaan: Seadusi ei peaks täitma vaid karistuse kartuses

 

Kirikuõpetaja Anti Toplaan kandideerib riigikogusse erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid nimekirjas.

Kirikuõpetaja Anti Toplaan kandideerib riigikogusse erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid nimekirjas. „Olen siiani suutnud suurest poliitikast eemal olla, kuid nüüd andsin jah-sõna n-ö viimasel, 12. tunnil,” tunnistab ta, lisades, et on saanud ka teisi ettepanekuid. Kristlike demokraatide kasuks pani aga otsustama selle erakonna programm ja mõtted, mis langevad kokku Toplaane enda maailmavaatega. „Erakonna juhatus usub, et seekord ületatakse 5-protsendiline künnis ning kristlikud demokraadid saavad oma esinduse parlamenti,” vahendab Toplaan.

Kui peaks nüüd juhtuma, et osutute valituks, mis saab teie kogudustest?

Igas riigikogu koosseisus on olnud mõni vaimulik ja põhiliselt on nad olnud seotud luterliku kirikuga. Näiteks ei ole Avo Üprus oma kogudusetööst kõrvale jäänud, aga Saaremaalt Tallinnas tööl käia ja teenida kahte kogudust ei ole muidugi võimalik.

Järgnevaks neljaks aastaks peaks siis siia leidma vaimuliku, kes on nõus nii pikaks ajaks tulema. See ei tähenda seda, et mina oma ametist loobuks. Jäävad nädalavahetused, mil ma võin kaasa aidata, ning kuna mind on valitud Kuressaare koguduse õpetajaks, siis esimesel võimalusel tulen ma siia tagasi. Minu kodu ja pere on siin.

Millised on peamised probleemid, mida tahaksite riigikogus lahendada?

Peamised väärtused, mida peaks edendama, on paljude erakondade poolt ka juba rõhutatud. Kindlasti on nendeks normaalsed pereväärtused – lasterikaste perede toetamine ja rahvastiku juurdekasvu küsimus, mis on kogu riigi seisukohalt loovutamatud tõsiasjad. Neid tuleb igal võimalusel toetada. See on ka minu üks eesmärke.

Olen kindel, et tulumaksuvaba miinimum tuleb korrutada pereliikmete arvuga. See on meie konkreetne ettepanek perede olukorra parandamiseks. Et ei peaks vastu võtma niivõrd toetusi, kui et just laste arv peres jätaks inimestele rohkem raha kätte.

Järgmiseks on kindlasti liberaalse alkoholipoliitika lõpetamine. Poodi minnes komistame esimesena ikka viinakastile. Sellel on ühiskonna jaoks hävituslikud tagajärjed. Siin tulevad kõneks nii alkoholi kättesaadavus kui ka alkoholisõltuvuse ennetamise ja ravi küsimused, sest ravi on praegu peaaegu olematul tasemel.

Kolmas teemade valdkond on kristliku kultuuripärandi väärtustamine, säilitamine ja eelkõige muinsuskaitse all olevate sakraalhoonete päästmine. Nüüd peab rääkima juba päästmisest, sest olukord on täiesti katastroofiline. Need on kolm suuremat valdkonda, millega tegeleksin.

Kas sakraalhooned on koguduste endi õlul?

Tähtsamad vanad kirikud on koguduste omandis. Enamik nendest on muinsuskaitse all ja nende remondil ja taastamisel kehtivad piirangud. Vanu sakraalhooneid tohivad remontida ainult teatud firmad, kel on vastav litsents.

Reeglina ei ole väikestel kogudustel võimalik midagi ka siis teha, kui nad seda tõesti tahaksid. Kuna riik ei rahasta piisavalt muinsuskaitseametit, kes saaks siis raha oma prioriteetidele vastavalt jagada, on olukord lausa ennekuulmatu ja halb. Kui keegi väidab, et kirikut remontigu kogudus ise või et kirikud on meie kultuurile võõrad, siis on see harimatuse küsimus.

Gotlandil on 100 kirikut, Saaremaal ainult 7 keskaegset kirikut ja me ei saa neid korda tehtud. See on ka omavalitsuste küsimus, sest kirikud on kohalike inimeste kasutada ja paikkonna uhkuseks. Vanasti ehitati kirikutorn külameeste poolt kõrgemaks kui naaberkiriku torn. See oli seotud oma identiteediga. Kirikud aitavad ju säilitada oma identiteeti ka siis, kui vallad peaksid liituma või ühinema, sest nende nimedes säilivad ju vanade kihelkondade nimed.

Mis tagab Eesti rahva säilimise?

Siin ei ole ühtset lahendust. Kõigil ministeeriumidel ja kõigis arengukavades peaks olema prioriteediks, mitte ainult säilitada, vaid ka kasvatada meie rahvastikku. Siin on väga raske midagi konkreetset esile tuua. Kõigepealt peaks igati soodustama seda, et ühiskonnas ei tekiks ebavõrdsust, et nii haridus kui huviharidus oleksid lastele kättesaadavad.
Samas peab andma 4–5 lapsega pere vanemale, olgu siis emale või isale, võimaluse lastega kodus olla. Kõige normaalsem oleks, kui vanem oleks lastega kodus vähemalt kolm aastat, soovitavalt kuni kooliminekuni. Selles mõttes ei ole lasteaiakohtade juurdetegemine ainus lahendus.

Pereisad peaksid saama töötada võimalikult kodu lähedal. Selle peale on ilmselt mõelnud vähemalt valimiste ajal kõik meie suuremad erakonnad – et inimesed tuleksid koju tagasi, et neil võimaldataks siin tööd teha. See puudutab regionaalpoliitikat, puudutab Saaremaal elamise ja töötamise võimalusi, puudutab püsiühenduse teemat.

Püsiühendus?

Küsitagu või une pealt, alati jah-vastus.

Viimastel aastatel on käinud debatt usuõpetuse kohustuslikuks tegemise teemadel. Samal ajal ei ole keegi rääkinud kohustuslikust kodanikuõpetusest.

Me ei räägi ju usuõpetusest, vaid religiooniõpetusest. Praegu on jäänud mulje, et kirikud ja kogudused on selle taga. Ilmselt on see tingitud kristlaskonna suuremast sotsiaalsest tundlikkusest, aga kui me vaatame religiooniõpetuse programmi, siis ei ole see küll midagi sellist, millest võiksid kirikud ja kogudused olla huvitatud.

Ühiskond peaks olema huvitatud sellest, et ühiskonna tolerants teistsuguste inimeste või teisiti mõtlevate inimeste vastu kasvaks. Kui me räägime usuvabadusest, on meil õigus valida ja õigete valikute hulka peaks kuuluma võimalus saada religioonialaselt haritud. Kui seda ei ole, siis nii kaua räägitaksegi tule ja mõõgaga ristiusustamisest, islami terrorismist, sakslaste ehitatud kirikutest… See on kõik meie hariduse või harimatuse küsimus.

Kindlasti ei saa vastandada kodaniku- ja religiooniõpetust ja viimane ei peaks tulema ühegi teise aine arvelt. Kodanikuõpetus on oluline, võib-olla ka riigikaitseõpetus, mida on võimalik kodanikuõpetuse all käsitleda. Kui me räägime ettepanekutest viia kooli sisse male- või bridžimäng, siis see jääb teisele poole vajalikkuse piiri.

Kas Eesti vabariigis on turvaline elada?

See sõltub sellest, kus elada. Saaremaal on küll turvaline. Samas saab ka palju ise ära teha. Me ei saa ju loota ainult politsei peale. Ent kui meil on politseid vaja, peaks ta olema kättesaadav. Politsei ei tohiks olla ka ainult näppuvibutav ja ähvardav, politsei peaks olema nõustav ja abistav.
Me ise peaksime tahtma seadusi täita, mitte ei peaks neid täitma karistuse kartuses.

Mida arvate omavalitsuste ühinemisest?

Omavalitsusi on meil selgelt liiga palju. Siin peaks puhtpragmaatilistel alustel midagi ära otsustama. Samas ei saa seda teha käsu-keeluga. Väga palju sõltub ajaloost ja kohalikust identiteedist. Rahvas peab ise otsustama ja mitte laskma oma arvamust kujundada ning olulise sõna võiks siin öelda ennekõike kodanikualgatusena.

Kui suur või väike üks vald võiks olla?

Saaremaal on 1500 inimesega vald üsna keskmise suurusega ja 1500 võikski olla see miinimum. On loomulik, et liituvad Kuressaare linn ja Kaarma vald, aga see on paljuräägitud teema, jätaksin selle kommenteerimise asjatundjatele. Need omavalitsused, mis on omavahel kultuuriliselt või logistiliselt seotud, peaksid leidma endas seda jõudu, et leivad ühte kappi panna. Muidu võib mingil hetkel jääda vanatüdrukuks.

Kuidas on lood rannaäärsete küladega? Kas need võiksidki jääda selliseks inimtühjaks, kus paar inimest jonnist või millest iganes elab, või peaks suutma ka neisse ikka elu uuesti sisse puhuda?

Päris selge on, et ainult suvemajade peale ei saa oma elu üles ehitada. Mis puudutab Kuressaare lähivaldu, siis mina näen küll, et siia on hakanud inimesed tagasi tulema. Otsustavaks töökeskkonna tingimuste osas peaks just Saaremaal kujunema juba lähiajal kaetus ühtse internetivõrguga. See paneb inimesi mõtlema, et on võimalik ka kodus töötada.

Ning tooks ka rannaküladesse rohkem inimesi tagasi. Seal, kus külad on olnud 500–600 aastat, peab elu säilima ja taastuma. Kas tegeletakse põllumajandusega, on iseküsimus, aga palju meil ju neid kohti, kus põlistalud lihtsalt niisama seisavad, ei olegi. Ikka keegi elab ja käib. Ja kui sa juba käid, siis mingil hetkel mõtled, kas ei võiks sinna elamagi tulla.

Mida öelda inimesele, kes põrutab, et tema ei lähe valima?

Meie õigus kodanikuna on minna valima ja teha oma valik, lähtudes seejuures mitte valimisreklaamist, vaid kandidaadi maailmavaatest, tehtud tegudest ja võib-olla ka silmas pidades ühiskonna tasakaalustatust. Tähtis on toetuda oma kodanikuksolemise eesõigusele. Valima minek väljendab seda, kas inimene tunnetab ennast selle riigi kodanikuna või ei lähe riik talle korda. Või kui isegi riik läheb korda, aga poliitikud või poliitika ei lähe, siis oma riigi kestmise nimel tuleb meil ikkagi valima minna.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 76 korda, sh täna 1)