Nii, tehtud!

Nii, tehtud!

 

Mis siin küll nii kiidelda on, kuid selleks korraks on minul valimas juba käidud. Ega see polekski mingi uudis, praegu ju valimiste aeg. Aga kui arvesse võtta asjaolu, et ma ei ole sellel sajandil veel valimiste pärast toast välja läinud, oli see suur ettevõtmine.

Ega see – leida endale tõsine põhjus või motiiv, et sel korral valima minna – olnudki nii kerge. Vaadake, lihtne on ju valima minna, kuid paraku tuleb ka valida. Sellel ei ole mingit mõtet, kui lased kasti tühja sedeli. Seda võisid teha nõuka-ajal. Siis oli ju ainult üks kandidaat, kelle vahel valida (nüüd on neid sadu), ja õhtul täitsid häältelugejad kõik sedelid korralikult ära, et numbrid aruandes oleksid “vastavad soovitatule”.

Mis maksavad kõik need uhked pildid ja lubadused?

Et mitte tühja tuult tallata, hakkasin juba ammu jälgima seda propagandakampaaniat, mis trügib sisse uksest ja aknast (telekast). Kui palju kulub selle peale raha? Mis maksab, et pääseda üheks minutiks teleekraanile? Mis maksavad kõik need uhked pildid ja lubadused, mis sinu postkasti lastakse? Kõik need meelitused on trükitud klantspaberile, mis ei kõlba õieti kusagile – kemmergus ei mädane, koldes ei põle.

Igal õhtul näitab üks kogukas härrasmees sulle tohutut rahahulka, töö ja vaevaga soetatud varandust, ja lubab tõsta avaliku sektori töötasu 25 000 kroonini kuus. Mis on sellest lubadusest kasu mingi välismaalaste omanduses oleva firma töötajal? Ei mingit.

Küll aga härrasmehel endal ja tema sugulastel, sõpradel ja tuttavatel, kes on ammu sokutatud soojadele kohtadele riigiametites. Kui ta osutub valituks riigikokku, siis seal leiab tema valimislubadus kindlasti toetust, sest sõltub ju riigikogulase palk otseselt keskmisest töötasust riigis. Selliseid enda eest hoolitsejaid ei tahtnud ma mitte valida ja kriipsutasingi selle pundi oma mõttes maha.

Või astub asjaliku olemisega mees pensionäride vestlusringi ja võtab pintsaku seljast. Meelde tuleb stseen ühest kodumaisest menufilmist, kus Kiir valmistub Tootsiga välja selgitama, kumb nendest saab endale õiguse Raja Teelele. Noormees valimisreklaamis lubab tõsta tema vastas istuvate memmede-taatide pensioni nelja aastaga kahekordseks.

Kui palju praegusi pensionäre on veel nelja aasta pärast oma pensioniraha lugemas; kui paljud neist aga juba taevastel radadel maitsmas sealseid hüvesid? Mis viga lubada, kui pärast pole kedagi kontrollimas, kas olid ka asjalik mees või ajasid niisama udujuttu. Selliste tühjade lubajate pundi kriipsutasin ma ka mõttes maha.

Või… Üks mees, kes kangesti ihkab saada valituks, muljub saarlaste tahtmistele-soovidele. Ta lubab, et kui ta saaks valitud, siis oleks kümne aasta pärast Muhumaalt sild suure maa külge tehtud. Kas ikka on nii kindel, et ta peale selle korra veel kahel korral riigikokku valitakse?

Kui aga järgmistel kordadel on teised kandidaadid valijate meelest asjalikumad ja teda ei valita, siis on ta ju suud pruukinud hoopis oma järglaste eest, keda endid ja nende mõtteid ta praegu ei tea ega tunne. Sellised teiste eest rääkijad otsustasin ka oma nimekirjast maha tõmmata.

Eelmisel neljapäeval lugesin ühte vabariiklikku ajalehte ja meelde tuli kaks seika kolhoosiajast. Ühele ehitusmeeste pundile oli vaja brigadiri ja kõigi suureks imestuseks pandi sellele kohale kõige suurem looder nende hulgast. Arvati, et kui ei viitsi ise tööd teha, ehk on seda agaram teisi tagant surkima.

Kord hakkas pangaülemus agaralt kontrollima ja niruma kolhooside rahaasjade kallal. Kui rajooni parteiboss kolhoosis käis, läks jutt ka sellele. Üks traktorist soovitas pankuri Tallinna edutada. Et mida kaugemal niru mees on, seda vähem peab tema pärast kannatama. Ei läinudki palju aega, kui nii juhtuski.

Mäletate ju kõik, kuidas uute valimiste eel heitsid kokku kaks parteid, kellel eraldi suuri lootusi ei olnud. Eks arvati, et seltsis pääsetakse jälle õrrele. Valiti endi hulgast uus esimene mees ja hakati teda promoma, et ikka kõige targem ja agaram, et inglased kiitsid, grusiine aitas ja Rootsi panka juhib jne, jne. Nüüd lugesin lehest, et see riigipäästja on selge luuser. Ta on viimase riigikogu koosseisus kõige rohkem põhjuseta töölt puudunud – koguni 65 korral.

Selline töömees, kes iga seitsmenda tööpäeva poppi teeb, on igast firmast ammu minema löödud ja maitseb töötu leiba. Kas ollakse kindlad, et uuel tööpostil hakkab ta talle usaldatud ja endale võetud kohustusi paremini täitma? Mina küll ei olnud – kord ta juba proovis, pärast asusid järgmised vigu parandama. Nii tuli ka need kokkuheitnud parteid mõttes läbi kriipsutada.

Mis viga valida, kui kodutöö tehtud

Valimas ma käisin. Mis mul viga valida oli, kui kodutöö tehtud. Minu nimekirja oli neid, kes ilmaasjata sõnu ei loobi ja kes mingit käkki ei ole siiani kokku keeranud, üpris vähe järele jäänud.

Nii et pidage meeles – kodutöö on tähtis! Eriti sellise tähtsa asja juures nagu oma riigile järgmiseks neljaks aastaks juhtide valimine. Eks pange mõttes kokku oma nimekiri, hakake seal mõnele riste peale tõmbama ja mõnda alla kriipsutama – peamine on, et sõelale jääks teie arvates parim.
Aga valima minge kindlasti, mul juba käidud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 32 korda, sh täna 1)