Umbkaitse ja hetketahe

Umbkaitse ja hetketahe

 

Täna enam midagi eriti pidulikku õhus pole, sest Eesti isamaa 89. sünnipäev ja selle kontsert-aktuse ja peo teleülekanded on minevikuks saanud. Ma pole kursis, mismoodi ja mille kallal viimastel päevadel ajakirjanduses ilgutud on, ja seda kergem on mul oma kõrvalmõjudeta habrast arvamust avaldada.

Öelge, mis tahes, aga mulle meeldis kõik. President oli kõnet üteldes nii armsalt närvis, kontsert oli nii pidulik, et tabasin end mõttelt, et kui juba 89. sünnipäeva kontsert nii akadeemiliselt suurejooneline on, kuidas siis järgmisel, juba 0-ga lõppeval peol sellest latist üle hüpata…

Omavahel öeldes aga: mulle meeldis eelmise aasta pisut vallatu kontsert isegi natukene rohkem. Sedapuhku šokkis ainult Volkonski ja sedagi vaid veidike. Arvata, et siis järgmine, juubelikontsert, lavastatakse neist kahest stiilist-laadist kokku. Aga enne tuleb selle ajani muidugi elada.

Kätlemine presidendipaariga läks külalistel ka akuraatselt. Miks juudi vaimulikuhärra pr Evelinile kätte ei andnud, oli ka usuliselt selge. Daamidel olid kenad kleidid, domineerisid sinine ja kuld. Rohelist oli nii silmatorkavalt vähe, et 16-aastased, kellega koos teleka ees istusime, arvasid, et moekunstnikel on midagi rohelise värvi vastu. Kuld- ja hõbebrokaati oli aga sedavõrd palju, et „Aktuaalse kaamera” ajal otsisin oma kuldse kuue ka kapist välja ja ühinesin sedasi sümboolselt presidendi peokülalistega.

Maakondades olid maavanemate vastuvõtud ja linnades aktused ning kohvilauad linnarahvale. Olid meilgi. Aga maavanema vastuvõtule mind ei kutsutud (ja ega ma oleks läinudki, aga nii tore oleks olnud oma äraütlemisest teatada) ja Kärdla kontserdil ma ka ei käinud. Küll aga käisid mu külalised, keda oli kokku kolm noort inimest. Jäid üldiselt rahule, eriti volikogu esimehe kõnega, ainult kunstilise sõna osa eeskavas hindasid nõrgaks.

Pühapäeval aga tulid juba argisemad teemad. Isegi sünged, võiks öelda.
Hommikul kell 10 oli Kärdla kirikus jumalateenistus. Koor (õigemini koorike, kus enamikus laulavad ealised prouad) läks juba poole kümnest hääli lahti laulma. Teenistus oli täispikk, armulauaga.

Temperatuur kirikus napilt 0 kraadi, kui sedagi. Kõigest sellest ei oleks mõtet rääkida, kui kirik oleks olnud rahvast täis, aga sedapuhku oli teenistusele tulnud vaid 2 (loe ja kirjuta: kaks!) inimest. Sõna otseses mõttes – tule jumal appi! Ja kui siiajuurde veel mõelda, et 24. veebruaril jäeti sõjaväeparaad külma pärast ära, siis – tule tõesti appi!

Noh, ja pühapäeva pealelõunal helistas üks Kunda kooliõpetaja ja küsis, kes eesti lastekirjanikest lõpetas elu enesetapuga. Milleks seda vaja on, küsisin. Ja õpetaja rääkis (üsna pahaselt, muide), et nende VI klassi lapsed tahavad Eesti Lugemisühingu üleriigilisest viktoriinist osa võtta, milleks tuleb nn kodutööna vastata paljudele küsimustele, millest üks ongi see, millele nad keegi vastust ei tea: kes eesti lastekirjanikest… jne. „Tule taevas appi!” nagu hüüatas president Meri. (Kuigi ärapanijad seda A. Ansipi poolt taaspruugitud tsitaati nüüd järjekindlalt talle omistavad.) Kuuenda klassi lastelt küsitakse enesetapja-lastekirjanikku! Mina muidugi ei teadnud.

Ainult oletasin. Hakkasin teiste teadjate kaudu edasi otsima. Piret Mäeniit – poistekirjanik Holger Puki tütar – ei teadnud. Leelo Tungal ka ei teadnud. Küll aga jõudsime läbi võtta kõik need, kes selle tüki ära teinud on. Leelo arvas, et viktoriinlaste päästmise nimel peaks ta võib-olla ise… (Seda muidugi musta huumori korras.) Aga kusagil tunnijagu aega hiljem helistas Leelo mulle tagasi: ta olla kusagilt välja peilinud, et tegu võiks olla vähekirjutanud ja -tuntud kirjanik Agnes Taariga.

Nüüd aga vahetan teemat ja – et loetud päevad veel võimaldavad – lähen viimast korda eesootavate valimiste kallale.

Vabariigi aastapäeva puhul oleksin mina muidugi välja kuulutanud valimiste reklaamipausi, omamoodi valimiseelse rahu. Aga noh, seda ei tehtud, kuid üldise peomeeleolu taustal domineerima need vali-mind-karjatused ka ei pääsenud.

Mul on üks sõber. Ta on kaitsejõudude peastaabi staabikirjutaja. Üdini humanitaarne ja keelelemb mees. Valimiseelse rebimise käigus tegi ta kaks uudisliitsõna: hetketahe ja umbkaitse. Viimane on eriti tuntav keskide juures.

Mina aga tegin sel nädalal ära oma kodutöö, millest teile eelmisel nädalal rääkisin: võtsin ette täisnimekirjad ja markeerisin punase ja rohelisega ära need, keda ma mitte mingil juhul ei valiks, ja need, keda valiksin. Rõhutan, see meetod on väga subjektiivne ja ma ei taha nende tulemuste siin avalikuks tegemisega kedagi mõjutada.

Toon oma isiklikud tulemused ära erakondade kaupa tähestikulises järjekorras, kusjuures esimene number on jaa- ja teine ei-märgiline.
Niisiis.

Eesti Iseseisvuspartei – 0:0; Eesti Keskerakond – 4:26; Eesti Reformierakond – 9:18; Eestimaa Rahvaliit – 9:22; Erakond Eestimaa Rohelised – 8:3; Isamaa ja Res Publica Liit – 17:32; Konstitutsioonierakond 0:1; Kristlikud Demokraadid – 1:0; Sotsiaaldemokraatlik Erakond – 28:8; Vasakpartei – 1:0; Vene Erakond Eestis – 0:0; üksikkandidaadid – 0.

Viimane üksik null tähendab seda, et ma ei olnud kuulnud mitte ühestki kandidaadist mitte midagi. Kokku olin selle statistika põhjal kursis 187 erineva kandidaadi isiku ja tegemistega ning sain kõigi erakondade peale kokku täpselt 100 ei’d ja 78 jaa’d, mis muidugi ei tähenda seda, et ma üldiselt negatiivne inimene oleksin – seekord on lihtsalt sedamoodi.

Kindlasti on nimekirjades palju toredaid inimesi, aga ma lihtsalt ei tea neid ega oska seetõttu ka kuhugi asetada. Keda või millist erakonda ma valima lähen, ei saa ma teile öelda. Uustulnukat – rohelisi – ei saa ma valida lihtsalt eelmise uustulnuka valimises pettumise pärast: valisin rahva asja (otsetõlge ladina keelest), aga… Aga valima lähen kindlasti, et näidata oma hetketahet. Ja soovitan teilgi kindla peale valima minna – et poleks pärast õiendamist.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 44 korda, sh täna 1)