Vaba mees valib ikka

Vaba mees valib ikka

 

Nelja aasta jooksul tunnevad paaril korral ka Juhanid ja Maalid end bossidena. Neid on meelitamas igat masti tegelasi, kes lausa põlvili maas, kes viimases hädas kollidega ähvardamas, et kätte saada see kullast kallim „hääl“ ehk täpsemalt – üks kindel number paberilipikule, mis seejärel kasti pannakse ja siis komisjoni poolt üle loetakse. Jutt on valimistest, milles president Ilves oma aastapäevakõnes kutsus rahvast osalema targa ja nõudliku valikuga.

Riigivalitsejate valimisel on rahvas jõudnud juba algklassist kaugemale ning seda koolitarkust peaks üksjagu olema – keda võtta, keda jätta. Aga kui pikemaks jutuks läheb, selgub, et need asjad pole sugugi nii. Pettumus senistes valikutes on kasvanud ning uued pakkumised tunduvad järjest keerulisemad. Mida teha?

Valimine on vaba inimese õigus

Üha rohkem on neid, kes kuulutavad end valimiste suhtes immuunseks. See teeb paljusid murelikuks. Mõned, kellel silme ees siht Toompeale, arvavad, et just nende võimalik valijaskond on teinud rumala otsuse. Teised, kes lihtsalt arutlevad riigi asjade üle ning ei kannata valituks saamise kire all, leiavad jälle, et riigi toimimine ja demokraatia on sattumas üha suuremasse ohtu.

Aga vaataks ajas tagasi ja teise vaatenurga alt. Kunagi olid vabad mehed, kes pidasid kõik auasjaks kasutada õigust osaleda hääletamises mistahes asjas otsuse vastuvõtmisel. Need, kel oli õigus hääletada-otsustada, reeglina seda ka tegid. Mõne aja pärast lisandus selline rahvakiht nagu orjad – inimesed nagu ikka, ainult otsuste vastuvõtmisel polnud neil sõnaõigust.

Mis siis tänapäeva inimestest saanud on? Kas osa – ja üha suurem osa – neist on vabatahtlikult loobunud õigusest olla vaba mees vabal maal? Kelleks neid siis pidada? Raske küsimus.

Keerukad valikuvõimalused

Mis siis teeb valimise ja otsustamise nii raskeks? Eks ikka see, et otsustaja peab teadma, mida tema otsus tähendab.

Valija ees on palju valikuid ja võimalusi – üks paistab ühtviisi hea, teine teistmoodi. Üks on parem valijale, teine tema lastele, kolmas kogu rahvale ja kõike head ikka korraga ei saa. Ning lõpuks ongi nii – valitakse vaid inimest, keda arvatakse teadvat – hea inimene, küllap tema teeb minu eest targad otsused seal kõrges kogus. Või ei usaldata kedagi.

Ja kuidas suhtuda nendesse keerukatesse valikuvõimalustesse? Üks ütleb, et madalad maksud on viinud majandust edasi. Teine kinnitab, et majanduse edu on kindlustanud vaid haritud ja madala palgaga töötegija, kes on varsti siinmail kadunud nähtus koos majandus-eduga. Ühtki tõsist uurimust, mis ütleks, kus tõde on, selle kohta pole. Tõsi on aga see, et haritud töötegijata rahval head tulevikku ei ole.

Üks lubab rikkust kõrgete palkadeta, teine aga palku, millesse raske jälle uskuda. Selge on ka tõsiasi, et kui hoiame ühe koha pealt kokku, võib kaotus teises kohas olla kordades suurem. Nii on see arstide ja õpetajatega, aga ka nende riigiametnikega, kellest sõltub kümnete miljardite kroonide nõndanimetatud euroraha arukas kasutamine. Ja see raha on meile täna arengu jätkumiseks hädavajalik – nii teaduses, inimeste harimises, keskkonnas, põllumajanduses kui mujalgi.

Meie kaks rikkust – inimesed ja keskkond

Mida siis saarlasele ja muhulasele on valimistel lubatud? Eks suuremalt jaolt neidsamu asju, mis mujalgi Eestis. Üks eriline küsimus on silla või tunneli ehitus, aga selle otsustab vist lõpuks ehitufirmade huvi, mitte poliitiku suur lubamine.

Saarte kaks suurt rikkust on siinsed inimesed ja keskkond, mis „tsiviliseeritud“ maailmast tuleva inimese sageli õhkama paneb. Keskkond aga ei püsi tänapäeva maailmas enam niisama – selle hoidmine nõuab järjest suuremaid kulutusi. Seepärast tasub tähele panna, kes selles vallas usinamad tegijad on ja kes asja üleolevalt suhtunud. Saare maakonnal on seni suhteliselt hästi läinud ja seda edu ei tohiks kergelt käest lasta. Sellest sõltub meist suurema osa heaolu tulevikus.

Keskkonnaga seotud on ka vesi, aga selle juurde väikse ringiga. Eesti rahvas on läbi aegade olnud kistud sõdadesse nii koduõuel kui kaugemal ja nii on see paraku tänagi. Kaks-kolm tuhat aastat tagasi peeti Lähis-Idas sõdu soola pärast. Viimasel aastasajal on peetud palju sõdu „musta kulla“ ehk nafta pärast. Järgmistel kümnenditel aga arvatakse, tuleb rohkem sõjapidamist just puhta vee pärast, mida juba tänapäeval maailmas vägagi napib.

Eks meie siseriigiski tule järgmise valitsemisaja jooksul maha pidada mõnigi „lahing“ veeprojektide teostamiseks. Lahkuva valitsuse tasandil ei jõutud lõpuni lahendada Saare maakonna veeprojekti rahastamise küsimust, kuigi riigil on vahendeid piisavalt. Vähemalt põhimõtteline otsus oleks selgust andnud. Murelikuks teeb, kui kellegi „ärapanemise” lusti tõttu tuleb ühel päeval saarlastel ja muhulastel ka kallimat veehinda maksma hakata. Uutelt rahvaesindajatelt Toompeal ootaks jõulist abi nende probleemide lahendamisel.

Eesti edu võti on siiski haritud inimeses. Ja see ei seisa mitte üksikute tippude najal, vaid võimalikult laial põhjal, mis eeldab ka võimalikult võrdseid võimalusi paljudele. Paraku on arengud olnud viimastel aastatel murettekitavad ning see meie senise arengu trump on meil käest libisemas. Oma rahva käekäigu pärast südant valutaval valijal tasub ka selles asjas tähelepanelik olla.

Eks ole neidki, kes püüavad kooliseinte vahele tuua seda, mis sinna tänapäeval kuidagi ei sobi. Valijat püütakse küll meelitada igasugu kavalate põhjendustega – aga valed motiivid ei too kunagi head. Pean siin silmas näiteks religiooniõppe sildi all kavandatavat usuõpet.

Raske on see otsustamise asi. Kui muiste oli neiul raske peigmehe pakkumise üle otsustada, siis vanaema soovitus oli ikka kuulata südamehäält. Ka tänane valija ütleb sageli, et mõistusega siin õiget otsust ei tee. Ehk aitab siis siingi südamehääl – see ei eksita.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 74 korda, sh täna 1)