4. märts – poliitikute jüripäev (5)

4. märts – poliitikute jüripäev

 

Ülehomme, 4.märtsil, on kõigi Riigikokku kandideerivate poliitikute ja üksikkandidaatide jaoks omamoodi jüripäev. Mäletatavasti sõlmisid meie esiisad, kui nad olid talupidajad, just sellel päeval lepingud uute sulaste ja tüdrukutega, kes suveks ja teinekord kauemakski tallu tööle võeti.

Oma töö lõpetanud Riigikogu koosseisu liikmete hulgas on üsna palju neid, kes eeloleval esmaspäeval peavad hakkama endale uut töökohta otsima.
On ka neid, kes jätkavad uues koosseisus ja küllap on hulgaliselt neidki, kes hakkavad esimest korda kõige kõrgemal tasemel oma rahvast teenima.

Kes need inimesed on, selle üle otsustame meie, valijad. Meie valime Eesti riigile neljaks aastaks uued sulased ja tüdrukud, ja isegi siis, kui meie poolt valitud kandidaat ei pääse Riigikokku, läheb meie usaldusmandaat nende valitute kätesse, kes kuuluvad meie lemmikkandidaadiga ühte erakonda.
Selline on tänane valimissüsteem ja seda saab muuta jällegi ainult seesama Riigikogu, parlamentaarse riigi kõrgeim võimuorgan.

Poliitikutele on valimised tiitlivõistlus

Olles ise ühte valimiskampaaniat väga lähedalt näinud, võin kinnitada, et seda võib võrrelda tippsportlase ettevalmistusperioodiga Olümpiamängudeks. Nii nagu sportlased alustavad tähtsate tiitlivõistluste lähenedes mitu kuud või isegi pea aasta enne otsustavat etteastet ettevalmistumist, et timmida ennast just määratud ajaks supervormi, nõnda alustavad ka erakonnad oma intensiivset valimiskampaaniat neli-viis kuud enne valimisi.

Tegelikult peab aga paika ka väide, et uus valimiskampaania algab järgmisel päeval peale valimisi. Kõik, mida poliitikud teevad või tegemata jätavad neile antud nelja aasta jooksul, mõjutab nii või teisiti ka nende järgmisi valimistulemusi.

Tippspordiga võrreldes on oluline vahe aga selles, et kui maailmameistrivõistluste finaalis oleneb peaaegu kõik sportlasest endast, siis valimispäeval oleneb väga palju meist, valijaist. Mitte kandidaadid ei testi omavahel üksteise võimeid, vaid meie anname hinnangu nende vormile ja võimetele. Kasutagem siis seda privileegi ja ainuõigust!

Valimine tähendab ka vastutuse võtmist

Põhiseaduse järgi on meil Riigikogu valimised ju kõige olulisemaks vahendiks demokraatliku rahvavõimu teostamisel. See ei ole mitte ainult valiku küsimus, et üks erakond meeldib meile rohkem kui teine või et ühed kandidaadid on teistest paremad. Kui me oleme selle riigi kodanikud – aga seda me ju oleme – siis tähendab valimistel osalemine selle kinnitamist, et Eesti riik läheb meile korda, et mina, valija, vastutan oma valiku läbi samuti selle riigi käekäigu ja saatuse eest.

Kodanikukohus, mida me valimiste kaudu täidame, on ühtlasi kaasvastutuse võtmine. Seepärast kutsungi üles kõiki minema valimistele, mitte lastes end ahvatleda või eksitada tohutust reklaamist, kuhu valimiste sõnum pahatihti kipub ära uppuma.

Valimiskampaaniad tulevad ja lähevad. Minu kui valija ülesanne on ära tunda see erakond, need isikud, kellele võin usaldada järgmiseks neljaks aastaks Eesti riigi teenimise ja hoidmise. Valimistel ma sõlmin usaldus-, aga ka teenistuslepingu oma valitavaga. Mõtlen ka sellele, et kui eelmine kord valisin kellegi, aga seda usalduslepingut ei täidetud, siis seekord ma seda erakonda või poliitikut ei vali.

Vahel öeldakse, et meil pole valikuid. On küll. Küsimus on väga selges eristuses: kas valida nende vahel, kes panustavad üksnes üksikisiku enda suutlikkusele tulla oma eluga toime ning kellele ühiskonna ja riigi huvid on teisejärgulised, või eelistada neid kandidaate ja erakondi, kes mõtlevad ennekõike teistele, kes näevad oma edu ja eneseteostust ühiskonna ja riigi heas käekäigus.

Tulemuse otsustab valija

Kulla lugejad, ülehomme langetate teie otsuse, kes on need erakonnad ja inimesed, kes teostavad võimu meie riigis järgmised neli aastat. President Toomas-Hendrik Ilves ütles vabariigi aastapäeval peetud kõnes olulise mõtte: ”Valimata jätmine on ka isiklik kaotus: kes jätab hääle andmata, jääb neljaks aastaks hääletuks, õiguseta arvustada oma riigi käekäiku.”

Valija peamine kriteerium on tema oma parem äratundmine. Seda saaks toetada parem informeeritus sellest, kuidas Eesti riigis poliitikat ikka tegelikult tehakse ja mis vahenditega võimu teostatakse. Seda aga ei saa kõigutada ükski reklaamitrikk, mitte ükski retooriline valimislubadus.

Niisiis, tahan veel kord kinnitada: mitte erakonnad ei tee valikuid, valimistulemuse otsustab valija. Mina olen juba oma kodanikukohuse täitnud ja otsuse langetanud – see tähendab, et olen oma usalduslepingu sõlminud. Edaspidi jääb mul õigus ja kohustus valvata, et minu saadik, või erakond, kuhu ta kuulub, omalt poolt seda lepingut täidaks.

Head lugejad, täitke teiegi oma kodanikukohust ja minge ülehomme valima, sest ega asjata ei öelnud vanad kreeklased – rahva hääl on Jumala hääl. Ja mis iganes see valimistulemus ka olema saab, on nii võitjad kui ka kaotajad pärast 4. märtsi ära teeninud pisukese puhkuse ja taastumisperioodi, et seejärel usalduslepingut täitma asuda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 36 korda, sh täna 1)