Kas Kuuba kriis võib korduda Poola piiride läheduses?

Kas Kuuba kriis võib korduda Poola piiride läheduses?

 

Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhetes on küpsemas postsovetliku ajastu esimene tõsisem vastasseis ja raketikriis.

Kui uskuda möödunud nädalal maailma juhtivates ajalehtedes ilmunud artikleid ja infoagentuuride teateid, siis võib juhtuda, et 2011. aastaks paigaldavad ameeriklased Poola ja Tšehhi Vabariigi territooriumile raketitõrjesüsteemi elemente.

Praegu teadaoleva ja kättesaadava informatsiooni alusel saab teha järelduse, et Washington kavatseb nimetatud riikide territooriumile paigaldada vähemalt kümme kaugtegevusega (so tegevusraadiusega üle 5000 km – toim.) nn hävitajat-raketti.

Sellise ühepoolse tegevuse ametlikuks põhjenduseks toob Valge Maja argumendi, et USA-d ja Euroopat võib ohustada Iraani raketirünnak.

Nimetatud rakettide ülesandeks olekski vastase sihtmärkide poole liikuvate rakettide hävitamine kas maailmaruumis või atmosfääri kõrgemates kihtides.

Vildakas argument

Kuigi esmapilgul tundub selline argument olevat igati veenev, põhjendatud ja isegi omakasupüüdmatu, on paljud sõjalised eksperdid siiski seisukohal, et taoline esmamulje on väga petlik ja seda järgmistel põhjustel.

Esiteks pole Iraanil praegusel momendil selliseid rakette, mille tegevushaardesse jääks ka Ameerika Ühendriikide territoorium. Kui Teherani käsutuses sellised raketid ka oleksid, siis tasuks veel arvesse võtta, et lühim tee Iraani territooriumilt Põhja-Ameerika kontinendile kulgeb üle Arktika. See omakorda aga tähendab, et need raketid – loomulikult juhul, kui need käiku lastakse – Poola territooriumile üldsegi ei lähene.

Mis aga puudutab ameeriklaste argumendi teist poolt, st Euroopat, siis võib Iraan väga hästi oma rakettide sihtmärgini lennutamiseks kasutada nn lõunamarsruuti – seega peaksid ameeriklased oma raketitõrjesüsteemid paigaldama kuskile Iisraeli, Türgi või Kreeka territooriumile.

Varjatud eesmärk

Tahtmatult tekib küsimus, miks ikkagi on ameeriklastel kasulik omada raketitõrjesüsteemi eelkõige Poola aladel. Kõige loogilisem vastus oleks järgmine – Washingtonile on see kasulik eelkõige selleks, et kahjutuks teha need raketid, mis võimaliku sõjalise konflikti korral lastakse välja Venemaa Euroopa-osas asuvatest raketibaasidest – viimatimainitud asuvad Plessetskis, Kozelskis, Teikovos ja mujal.

Selline perspektiiv tekitab aga Moskva kõrgemas juhtkonnas põhjendatud rahutust ja ärevust. Nii näiteks teatas Vene kindralstaabi ülem Juri Balujevski telekanalile RTR antud intervjuus järgmist: “Ameerika Ühendriikide raketitõrjesüsteemi elementide paigaldamine Poola ja mõne teise Ida-Euroopa riigi territooriumile ei tähenda midagi muud kui katset kindlustada end Venemaa võimaliku raketirünnaku eest kas USA enda territooriumi pihta või mõne NATO liikmesmaa territooriumi pihta.”

Juhul kui see Vene kindrali väljaöeldud väide vastab tõele, võib oletada, et ameeriklaste poolt avalikult välja kuulutatud kümne raketi paigaldamine on tegelikult nende reaalsete kavatsuste osav maskeering – sest selleks, et tõrjuda Venemaalt lähtuv mastaapne raketirünnak, pole kümme raketti ilmselgelt piisav kaitsevahend.

Võidurelvastumine on taasalanud

Venemaa on ameeriklaste avalduse peale (rajada Ida-Euroopasse uus raketitõrjesüsteem – toim.) kasutusele võtnud juba esimesed preventiivsed meetmed. Üheks selliseks meetmeks on Vene raketivägede ümberrelvastamine mobiilsete rakettidega Topol-M – nende iseloomustamiseks tuleks öelda, et need raketid on tõepoolest väga liikuvad ja võivad konflikti puhkemise korral maismaal oma asukohta kiiresti muuta.

1980. aastate alguses tõi Ameerika keskmaa-tüüpi rakettide (tegevusraadiusega 2000–5000 km) paigaldamine Kesk-Euroopasse kaasa selle, et Nõukogude Liidu allveelaevade patrullimise tsoon laienes USA riigipiiride vahetusse lähedusse.

Tookordset kriisi Washingtoni ja Moskva suhetes tumestas üks dramaatiline ja äärmiselt ohtlik intsident – 1986. aasta sügisel põrkus Nõukogude allveelaev RPKSN K-219 tavalise teenistusretke ajal Atlandi ookeani lääneossa kokku USA aatomiallveelaevaga Augusta. See raketikriis lahenes lõplikult alles 1987. aasta lõpus, kui Nõukogude Liit ja Ameerika Ühendriigid allkirjastasid kokkuleppe lühimaa- ja keskmaarakettide likvideerimiseks.

Täna on Kreml juba välja öelnud, et juhul, kui ameerika raketitõrjesüsteem nende piiride vahetusse lähedusse ilmub, võib Moskva selle kokkuleppe ühepoolselt denonsseerida.

Kuidas aga uus raketikriis, mis meie silme ees on kujunemas, tegelikult laheneb, on raske ette ennustada. Kuid ühte võib kindlalt väita – veel sada aastat tagasi, mil nn tuuma vaoshoituse süsteem oli veel olematu, võis ühe riigi tegevus eesmärgiga arendada sõjalist aktiivsust teise riigi piiride vahetus läheduses, olla piisavaks sõja kuulutamise põhjuseks.

Kuuba kriis – raketikriis, mis puhkes Moskva ja Washingtoni suhetes 1962. aasta sügisel, mil tookordne Nõukogude Liidu valitseja Nikita Hruštšov otsustas Kuuba saarele paigaldada keskmaa-tüüpi raketid. Kuna ameeriklased kuulutasid vastuseks välja Kariibi mere karantiini, siis tuntakse nõukogude ajalooõpikutes seda sündmust Kariibi kriisi nime all.

Loe lisaks tänasest lehest!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 34 korda, sh täna 1)