Keskkonnateadlik elu – mitte enesenäitamise, vaid elamise viis

Keskkonnateadlik elu – mitte enesenäitamise, vaid elamise viis

 

Te tunnete kindlasti vähemalt ühte inimest, kes nimetab end keskkonnateadlikuks. Külas olles kiikab ta hindavalt teie rämpsukotti: “Kas te ikka prügi sorteerite? See on väga loodussõbralik!”. Muidugi olete kuulnud ka mahetoit-taaskasutusurbanistidest või ökoinimestest, kes on eriti trenditeadlikud ja sotsiaalselt tundliku närviga, joovad õiglast kohvi ja keedavad putru ainult bioloogiliselt puhtast riisist. Keskkonnateadlikkus teeb võidukäiku!

Milline on sinu kodu, keskkonnasõber?

Siin ja edaspidi võtan võrrelda kahte (väljamõeldud) neljaliikmelist peret, kellest üks elab maal, vanas talumajas ja teine Tallinna kesklinnast 20 kilomeetri kaugusel uues, “ökomalt” ehitatud majas. Olgu nad vastavalt „pärismaalased“ ja „looduse-mikud“.

Pärismaalaste talu on poolteist sajandit tagasi ehitatud jämedast palgist; palgipuud on maha võetud kõiki vanu traditsioone järgides, kohale toodud hobuse ja reega. Seinad on soojustatud samblaga, muldpõrandad on hiljuti kaetud laia, oma metsa puust valmistatud männilauaga.

Aasta tagasi tehti aknad korda, nüüd on talvel palju mõnusam: kolmekordne pakettaken peab hästi sooja. Viit eluruumi kütab suur soemüüri ja lesoga ahi, ka vana leivaahi on töökorras. Süüa valmistatakse puupliidil, suvel palavaga elektripliidil. Rehe all on kuivkäimla, mida kord aastas komposti veetakse. Äsja ehitati majani veetrass – igapäevatöödest jääb nüüd aega üle, sest pesu saab kord nädalas masinaga pesta ja vee- ning solgiämbritega õue vahet enam jooksma ei pea.

Kõik vajalikud tööd tehakse jõudumööda kogu perega puhkuse ajal ja nädalavahetustel ning sõpradega talgukorras, pere eelarve ei lubakski töömehi palgata. Isa-ema loodavad, et lapsed jäävad tulevikus taluga seotuks. Ehk on neis jõudu kunagised põllud ja heinamaad jälle ellu äratada.

Looduse-mikud ehitasid oma maja vanaisalt päritud suhteliselt suurele kõrghaljastatud maatükile ehitusfirmade abiga. Ehitati ökomalt kui tavapärast pappmaja. Tulemuseks on üsna inimsõbralik ja elatav, suhteliselt väikeste ülalpidamiskuludega puitkarkassi ja valdavalt kipsplaatseintega hoone.

Oleks teinud 37 sentimeetri paksused villaseinad, oleks küttekulud nullis, aga see on hilisem arhitektilt kuuldud tarkus. Praegu köetakse maja käsitsi puugaasiga, see kütab nii põrandates vett kui pesuvett.

Õues on oma puurkaev. Kanalisatsioon on lokaalne, karstialale biopuhastit ei lubata, aga vihmavesi kogutakse ja kasutatakse ilu- ja tarbeaia kastmiseks ja ihu pesemiseks. WC-d, mida on kaks, on kahesüsteemsed, tulevikus tahetakse siiski rajada ka kuivkäimla, et kallis kraam raisku ei läheks – aed ju vajab väetist! Nõusid peseb A-energiaklassi masin, lampides on säästupirnid, välisvalgustuses kasutatakse anduritega lampe jne.

Kokkuvõttes on looduse-mikkude maja väga stiilne ja külalised saavad seletamatagi aru, et siin on pererahvas keskkonnaasjadega kursis. Lapsed ilmselt peavad hakkama kapitaalremondile mõtlema, aga see pole enam vanemate mure, nende unistus on veeta vanadus ökokülas endasuguste seas.

Ökomaja ei tähenda üksnes saviplokke ja hundinuiaudemeid padja sees ega ka säästupirne ja kõikvõimalikke A+ energiaklassi kodumasinaid. Elamu peab ideest lammutamiseni harmoneeruma nii ümbritseva loodusega, mõjutades seda oma vormi ja olemusega võimalikult vähe, kui ka inimestega, kes seal elavad. Eluaseme säästlikkust mõõdetakse selle ülalpidamisele ja kütmisele kulutatavate summadega.

Enne kui asute ehitama ökomaja, konsulteerige asjatundjatega, keda ka Eestis on tänaseks piisavalt. Kõige parem oleks leida seltskond omasuguseid ja rajada terviklikult läbimõeldud ja isemajandav ökokogukond.

Mis sa sööd ja kus sa saad, keskkonnasõber?

Pärismaalaste rahalised võimalused on üsna piiratud, pereema põllumajandusteadlase ja pereisa ausa töömehe palk kokku teevad umbes neli Tuiksoo promojopet. Peres on üks auto, kümne aasta vanune diiselmootoriga neljarattaline, see võtab vähe kütust ja varuosade soetamine ning paigaldamine on jõukohane.

Lühemad käigud tehakse jalgratastega või jalgsi, kahte koolilast transpordib kaheteist kilomeetri kaugusele koolibuss. Tõsi, bussini pääsemiseks tuleb neil talvel sumbata kaks kilomeetrit läbi lume suure teeni ja pärast tagasi koju ka.

Pereema töötleb oma tarku dokumente võimalusel kodus; Tartusse doktorantuuri ja viiekümne kilomeetri kaugusele katsepõldudele paraku autota külast ei pääse – bussid ei käi, lähim rong Tartusse läheb… Tallinnast.

Pirakas põllulapp annab nii talvekartuli kui suve järgi lõhnavad maasikad (viimased küll südatalvel sügavkülmast). Maitsetaimed, kanamunad, silmailu ja romantilised õhtud lõkke ääres tähistaeva all vaikust kuulates – ka see tuleb oma õuelt.

Poest peab tooma piima ja piimatooted, sest lähikonna laudad on üks teise järel pankrotti läinud, viimati see inetu lugu Hollandi põllumajandusspetsialistidega. Sool, tikud, kehakatted ja raamatud, ka neid tuleb poest tuua. Riiete ostmisega ollakse ettevaatlikud – vanema tütre jalanõud ja riided päranduvad nooremale, kasvavatele lastele leitakse riideid ka kasutatud riiete poest. Pereema koob ja õmbleb ise päris palju ja nii mõnigi auklikuks kukutud püksipõlv saab tema käe all lustilise lapi peale.
Pärismaalased püüavad oma silmaringi avardada. Kui võimalik, pakitakse telk, söök ja söögitarbed autosse ja matkatakse terve perega Eestimaal. Kaugemaid reise praegu endale lubada ei saa, sest võlg on võõra oma – laenu ei ole pärismaalased seni võtnud – ja Eestimaal on nii palju avastamata kohti. Pereemal, pealegi, on unistus kunagi Sõrve säärele, vanavanaema maadele uuesti päris oma talu rajada. Kui kõik reisid kokku arvata, tuleb auto keskmiseks teepikkuseks päevas 15 km.

Looduse-mikkude rahalised võimalused on ka piiratud- alati jääb justkui puudu. Pereema on tegus pooljuht ja pereisa annab direktori mõõdu välja. Peres on kaks autot, üks, paari aasta vanune turbodiisel – pisike ja säästlik, aga väga mugav ja kiire mutukas – sellega tehakse linnasõite; ja teine, neliveoline linnamaastur, millel on (bio)gaasiseade ja millega saab veidi metsa ka minna.

Ehkki elatakse kohas, kus tihedalt käivad nii rongid, marsruuttaksod kui bussid, leiab pereema, et hommikul üheskoos väiksema autoga linna tööle ja kooli sõita ning õhtul koos supermarketist läbi käia ja koju tagasi veereda on rahaliselt märksa säästlikum, selle asemel, et igaüks individuaalselt ja eri aegadel ühistranspordiga liiguks.

Pealegi, kui auto juba soetatud, siis tuleb temaga sõita. Keskmiselt sõidetakse päevas autoga 80 kilomeetrit.

Aed annab silmailu – selle rajamisele on kulunud mitu lõunamaareisi maksumust – ja natuke tilli, porgandit ja kui mügridest üle jääb, siis suvekartulit ka. Piima, või, kohupiima, juustu ja munad toob teisipäeval ja reedel kohalik talunik koju kätte! Lihatooted ostetakse naaberasula lihunikult, muude produktide puhul vaadatakse, et oleks kodumaine, õiglane või mahe. Ja kindlasti tervislik.

Riideid ostetakse, aga üldiselt vähe ja kui võimalik, siis allahindlustelt või taaskasutuskeskusest. Uusi riideid ostes on märksõnadeks naturaalsus, vastupidavus ja kodumaine tootja. Kord kuus pakib pereema paar kilekotitäit riideasju kokku ja saadab taaskasutuskeskusse.

Tihti viivad kultuurireisid pere üheks õhtuks saja ja enamagi kilomeetri kaugusele. Lisaks muidugi trennid ja hobid, mis põhiosas toimuvad küll linnas, aga hobideta inimene ei ole õnnelik ega terve.

Reisida on tore. Välismaal käimisest on nii emal kui isal väsimus, sest alalõpmata tuleb ette seminare ja õppereise, nii puhataksegi suvel enamasti ikka kodumaal. Pealegi on lennukiga lendamine e r i t i keskkonnavaenulik tegevus, sest kõrge väärtusega lennukikütuse valmistamiseks kulutatakse tohutult energiat ja kütusekulu ühe lendaja kohta on hiigelsuur.

Niisiis pakitakse telk ja lapsed autosse, jalgrattad katusele ja sõidetakse paariks päevaks kuskile loodusesse, kas siis Eestisse või lähiriikidesse.

Vähem (rahalisi) võimalusi ei tähenda alati odavat ja ebakvaliteetset, nii nagu keskkonnateadlik (üle)tarbimine ei ole alati mõistlik tegevus.
Ülaltoodud eluviiside võrdlusest selgub, et keskkonnateadlikud looduse-mikud on ennast asetanud olukorda, kus kodus käiakse enamik ajast vaid magamas, lisaväärtust antakse elamisele vaid vegetatsiooniperioodil.
Üheks õhtuks paarisaja kilomeetri kaugusele meelt lahutama sõita ei ole mõistlik tegevus ja paariks päevaks loodusse reisimisel ei ole midagi pistmist ökoturismiga, mille eesmärgiks on, et külastaja annaks kohalikku ellu oma panuse, olgu siis talgutööga, pererahvast põllu- või majapidamistöödes abistades jne.

Looduse-mikkude elustiili iseloomustavad ilmekalt väited: „kui auto on, tuleb temaga sõita“ ja „iga kuu tuleb kotitäis asju saata taaskasutuskeskusse“.
Isetegemise rõõm, ühistransport, ühiskondlik kasutamine, kogukondlik jagamine – need võiksid olla positiivsed märksõnad. Igal muul juhul on tegu ökoahvimisega.

Mis sinust järgi jääb, keskkonnasõber?

Pärismaalastel eriti palju prügi ei teki, sest kõik kartulikoored ja tillivarred komposteeritakse, ka kuivkäimla sisu laagerdub aasta või paar ja viiakse siis väetisena aiamaale. Solgivesi kallatakse taimedele, sest pesuseep ja -pulber, mida majapidamises kasutatakse, on loodusele vähem kahjulik.

Paber rändab ahju, papp, pudelid ja vähesed pakendid vastavatesse konteineritesse või taaraautomaati. Munakoored kogutakse kokku ja söödetakse kanadele, sibulakoored ootavad lihavõtteid, supipära saavad koerad ja eks tegelikult on hea toon oma taldrik kenasti tühjaks süüa, nii ei lähe selles peres ka eriti toitu raisku. Prügiautol on nende konteineri juurde asja kord kuus.

Looduse-mikkudel tekib prügi veidi vähem kui keskmisel inimesel tekkima peaks, sest ollakse ju keskkonnateadlikud ja poest ostes eelistatakse vähem pakendatud toitu. Poodi minnes on mikkudel ikka oma tekstiilkott kaasas, kui see just autosse ei ununenud, aga siis lohutab teadmine, et kilekotti saab edukalt prügikotina kasutada.

Pudelivett muidugi ei osteta, see on mõistusevastane! Peldikupaber on enesestmõistetavalt ökomärgisega ning käteseep tuuakse loodustoodete poest. Kodukeemia jäägid ja patareid rändavad ohtlike jäätmete vastuvõtupunkti kesklinnas. Kingakarbid ja muud mittevajalikud pakendid jäetakse ostes eriti teadlikke kommentaare lisades poodi (keskkonnaharidus massidesse!), pandipakend rändab tagasi ringlusse, papp, maksuvaba klaas ja plast sorteeritakse ning viiakse vastavasse konteinerisse.

Toidujääkidega maiustavad selleski peres koerad ning kompostikast aianurgas töötab isuga. Äratüüdanud riided ja jalatsid ning ajast-arust kodumasinad ja muu kasutuskõlbulik träni rändab taaskasutuskeskusse lootusrikkalt uut omanikku ootama. Ka selles peres käib prügiauto kord kuus.

Jäätmete tekkimine on otseses seoses meie tarbimisega – mida vähem ostad uusi asju, seda vähem ka viskad ära, viid taaskasutusse jne.
Prügi sorteerimine ei ole keskkonnateadlikkuse näitaja, vaid seadusest tulenev ja mõistuspärane tegevus.

Täna sorteerime eraldi paberi ja papi (omavalitsuse territooriumile on paigaldatud vastavad konteinerid), pandipakendi (viime poodi, saame raha tagasi), pandita pakendi (viime vastavasse konteinerisse); lähitulevikus saab kortermajades kohustuseks olmejäätmetest eraldada ka biolagunevad jäätmed (sh. toidujäägid, kasutatud teepakid, salvrätid jms. looduses lagunev) ja viia need vastavasse konteinerisse. Eramajade omanikel on soovitav ehitada või soetada komposter ja valmistada oma aia tarbeks viljakat mulda.

Säästlik ja mõistlik – selline peaks olema elamise ja liikumise viis. Hakake elama, keskkonnasõbrad!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 62 korda, sh täna 1)