Kuressaare sadam

Kuressaare sadam

 

Jääaja lõpus merest kerkinud Saaremaa esimesed asukad olid ilmselt hülged, kes tulid pesitsema Viidumäele. Kliima soojenedes tekkis mullastik, taime- ja loomariik, tuli ka esimene hülgekütt. Maapinna kerkides suurenes saar ja laienes asustus, Saaremaast sai arenenumaid maakondi Muinas-Eestis. Läänemere viimased viikingid olid kurelased ja saarlased, saarlaste peasadam asus Kihelkonnal.

V äikse Katla kirdesopis asunud sadama ja turu esimene elu algas 13. sajandil, kui Lõuna-Saaremaa kuulus Riiale ning oli üheks lüliks Läänemere kaubateede ketis. Ülemerekaubandus kestis Jüriöö ülestõusuni, siis võeti saarlastelt relvad ära, hävitati viikingilaevad ja hakati ette valmistama piiskopilinnuse ehitamist Kure saarel olnud sõjalise tugipunkti asemele.

Saare-Lääne piiskop võttis sissetöötatud kaubitsemiskoha ja muud Riia valdused jõuga üle ning pani need tööle oma kasuks. Piiskopi suhteid viikingite järeltulijatega ilmestas imposantne konvendihoone kaitse- ja vangitorniga, selle ümber ehitatud kaitsemüür ja 1470. aastal põhjapoolsesse müüritorni – suunaga küla poole – paigutatud suurtükk.

Sadama kaudu jätkas piiskop Saaremaale soola toomist ja Euroopasse vilja viimist, teiste kaupade osakaal oli väiksem. Liivimaa rikkamate maahärrade hulka kuulunud Saare-Lääne piiskopid pidasid faktoreid kõigis tähtsamates kaubalinnades.

Sadama (Hafen Arensburg) uus elu algas Taani ajal, kui piiskoplik kaubandus lõppes ja Sõrve turg uuesti ellu ärkas. 1625. aastal loodi võimas 42 osanikuga kaubakompanii ja hangiti esimene oma kaubalaev.

Kaubakompanii ärijuhtideks olid vennad Jakob ja Friedrich Kohl, linnapea Cort Schaushausen ning linnafoogt (kogukonna vanem) Ewolt Matzen. Äriedu nurgakiviks said Taani-poolsed tollisoodustused. Sadamakai ehitati pikemaks, see ulatus peaaegu abaja keskele.

Veel Rootsi aja algul tuli sadamasse üle 30 suurema kaubalaeva aastas, eeskätt Madal-maadelt. Peale selle sisenesid 60–70 kaljast Saare- ja Kuramaalt väiksemate kaubakogustega. 1648. aastal viidi välja 830 säilitist (säilitis = u 2 tonni) vilja. Et Rootsi kuningriik ei saanud tollivaba läbisõitu Taani väinadest säilitada, hakkas sadama käive 1661. aastal vähenema. Soodustusi anti vaid suurtele laevadele, nn täisvaba (rootsi k helfriet) laev sai soodustusi kolmandiku võrra.

Soodustusi said Graf Magnus Gabriel de la Gardie ja Margareta, mis mahutasid vastavalt 100 ja 150 säilitist ning olid Baltimaade suurimad alused tol ajal. Tallinnal oli soodustusi saavaid laevu samuti kaks ja Pärnul kolm. Suuruselt kolmas Kuressaare laev oli Kohl 70 säilitisega. Kohl ja Margareta kuulusid Kohlide perekonnale, kes oli Kuressaare rikkaim pere nii Taani kui Rootsi ajal.

Kaubakompanii lõpetas tegevuse 1664. aastal, kaubasadama osatähtsus vähenes, sõjalistel eesmärkidel madalaveelist sadamat aga kasutada ei saanud. Sadamasse suunduvat mereteed tuli üsna täpselt teada, et mitte karile sõita. Nimelt kulgeb piki Loode randa veealune pank, mis laevasõidule väga ohtlik. Otse Laiamadala suunas aga kulgeb Suurest Katlast kena looduslik süvend – Aksliauk (Achelhöhle).

See algab Loodenina ja Püskurahu vahelt (Loode kurgust) ning ulatub Laiamadalani. Aksliaugu saksakeelne nimetus tähendab tõlkes kaenlaauku – just sellise kujuga ongi too piklik süvend, kustkaudu laevasõit sajandeid käis.

Väiksesse Katlasse siseneti Laiamadala ja Loodemaa vahelt läbi Keeratsi silma, sealt olid Põduste jõe suue ja abajas juba palja silmaga näha. Üsna keeruline sissesõit Kuressaare sadamasse oli vanasti olulise sõjalise tähtsusega, suuri kaubalaevu aitas Suurest Katlast sadamasse juhtida loots (Pilot).

Linnuse raveliinide ehitamise ajal 17. sajandi lõpus täideti uus sadamatee nüüdse kuurhoone juurest abajani, see kõrgendik on ka praegu hästi äratuntav. Kai tehti Telliskivi laiule, seal on nüüd Rüütli spaa esine plats mälestuskiviga vanade sadamakohtade paiknemise kohta.

Peeter I aegsel Venemaal oli nagu kõigil tolleaegsetel mereriikidel oma 0-meridiaan, mis läbis Kuressaaret. Vene aja algul kaubandus kiratses ja sadama taandareng süvenes – Euroopa sidemed olid katkenud, lõimumine Venemaaga arenes väga visalt. Maa kerkimine ja mere taganemine aga jätkus.

Uus kai ehitati jälle merele ligemale, Telliskivi laiu ja Raiekivi rahu vahele. Seal sai teenindada Riia ja Pärnu suunal seilavaid laevu süvisega kuni 8 jalga; suuremad laevad pidid reidile jääma, andes ohtralt tööd veopaatide kipritele (mündrikele). Sadamat külastanud laevade arv oli Rootsi aja algusega võrreldes mitu korda väiksem. Rannaait oli põlenud, kasutati Kasti mõisa aitu Püha kihelkonnas.

Kuressaare soikunud kaubanduse äratasid ellu Pärnu suurkaupmehed, kes lülitasid Saaremaa oma viljaekspordi ketti. Christoph Friedrich Schmidt (1759–1831) ehitas oma esimesed aidad vana rannaaida taha abaja kaldale. Ka sadamakai viidi abaja teisele kaldale, Eesaia laiu (Holmi) lõunatippu ehk praeguste kohamärkide järgi Meri spaa ette. Kai ääres oli 12 jalga (3,6 m) vett, sinna said siseneda ka kahemastilised
Schmidti kaubalaevad. Sadamakontor ehitati 1786. aastal Tolli tänavale, järgmisel aastal osteti samas kõrvalmaja tolliameti tarbeks.

Huvitavat teavet vana Kuressaare sadama kohta annab 1785. aasta linnaseaduse järgi pandud tänavanimede uurimine. Sõrve turult sadamasse viis Haafen Gasse (Sadama tänav, praeguse Suur-Sadama tänava algus + Väike-Sadama tänav), mis tekkis mere taganemise, st sadama turust kaugenemise tagajärjel. Seda protsessi kujutavad üsna hästi 19. jaanuari Oma Saare esileheküljel oleva kaardi samakõrgusjooned, mis aitavad jälgida võimalikke üleujutuse piirkondi.

Vanalt Sadama tänavalt alguse saanud nüüdse Suur-Sadama tänava teine jupp hargnes kaheks, kandes endas ehedat ajalugu – meresõidu, kalanduse ja põllunduse tähtsust noores linnas. Hargnemiskohalt otse kulgev Väike-Põllu tänav oli vanasti palju pikem, ulatudes üle praeguse Aia tänava Nolgimõisa põldudeni, mis nüüdse haigla alal asusid (läbikäik Suur-Põllu ja Aia tänava vahel on reliktina säilinud).

Praeguse Suur-Sadama tänava järgmine osa praegusest Väike-Põllu tänavast Veski tänavani ehk abaja uuele kaldale sai nimeks Strand Gasse (Ranna tänav), see oli paralleelne Sadama tänavaga. Sadama tänav lõppes vanal sadamakail, kuhu ehitati praegugi püsti seisev rannaait. Piiskopi kai kõrgendik Veski tänava ja Rüütli spaa vahel on samuti praeguseni hästi näha. Et tänavate konfiguratsioon on säilinud, annab see võimaluse linna arengu jälgimiseks ka tänapäeval.

Abaja uuel kaldal leidsid koha kaubaaidad, plats laevaehituseks, piirivalvekordon ehk tongrimaja (Cordonhaus), kalasadam jms. Uude sadamasse viis Ranna tänava (Strand Gasse, nüüd Suur-Sadama tänav) avar pikendus. Tori kõrtsi eest algav Lootsi tänav (Pilot Gasse) ja Tori sild rajati koos Saaremaa Rüütelkonna haigemaja ehitamisega Vätla Ninale (Tori laiule) 19. sajandi algul. Tori kõrtsi ja kalaranna ümber tekkis küla, kus elasid kalurid, kümnikud, meremehed, sadamatöölised, laevaehitajad, lootsid, kaptenid jt.

19. sajandi algupoolel külastas Kuressaare sadamat paarkümmend laeva aastas, aastail 1837–1846 veeti välja keskmiselt 10 000 setverti (1 setvert = 26,2 liitrit) rukist ja üle 8000 setverti otra. Oluliseks väljaveoartikliks kujunes viin, Saaremaalt Venemaale viidi üle 9000 pange (1 pang = 12,3 liitrit) viina aastas. Sisse toodi ikka peamiselt soola, selle vajadus oli üks puud (16 kg) iga saarlase kohta aastas.

Taani aja lõpu tasemele jõudis sadam 1857. aastal ehk pärast enam kui kahe sajandi pikkust vaheaega. Siis tulid sadamareidile esimesed reisiaurikud supelvõõrastega (patisakstega) ja Kuressaarest sai ülevenemaalise tähtsusega kuurort.

Kalle Kesküla

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 95 korda, sh täna 1)