See juhtus…

See juhtus…

 

Moskvas Vagankovo kalmistul. Eldur Seegel tuletas 25. jaanuari Oma Saares lugejaile meelde vene bardi Vladimir Võssotskit tema 69. sünniaastapäeval. Lisaksin omalt poolt väikese mälestuskillu.

Oli 1988. aasta varakevade õhtupoolik. Komandeeringuaeg Moskvas hakkas lõppema, aga Vagankovo kalmistul oli ikka veel käimata. Kuigi ma pole kunagi olnud Võssotski fanaatiline austaja ja mulle jäi kohati arusaamatuks tema tohutu kuulsus Venemaal, sain aru, et esmajoones oma kitarri saatel lauludega oli ta puudutanud sügavalt vene inimese hinge.

Ei olnud ma juhtunud teda nägema ka Taganka teatris ja tema kinorollid ei öelnud mulle just eriti palju. Et olin lugenud üht-teist Võssotskist ja tema mälestussamba avamise lugu, mis oli laineid löönud vene ajakirjanduses ning otsapidi meilegi jõudnud, siis tahtsin ikkagi oma silmaga näha tema hauamonumenti.

Mind hoiatati, et kalmistu väravad suletakse ja ma ei jõua enam sinna. Ostsin kiiruga ühe punase roosi, võtsin takso ja kihutasin Vagankovo väravate ette. Väravavahtki hoiatas, et varsti väravad suletakse. Ütlesin, et olen kaugelt ja tahaksin väga käia Võssotski haual. Väravavahi nägu läks kohe laialt naerule ja ta ütles: “Minge siis ruttu, haud on siinsamas”.

Peaväravast sisse minnes nägin varsti tohutut lillemerd. Üpris suur hauaplats, ümbritsetud metallaiaga, oli sõna otseses mõttes lilledesse uppunud. Seal oli vaase ja ämbreid ja üsna tagasihoidlikke topsikuid lilledega.

Neid oli kõikvõimalikku sorti, nii selliseid, mida Moskva lillekauplustest saada, kui ka neid, mis ilmselt kaugemalt kohale toimetatud. Kui olin jahmatavat lillemerd näinud, hakkasin silmadega otsima ka skulptuuri. Seal ta seisis, poisikeselikult uljas ja nagu lendu tõusmas, samas valdas mind tunne, nagu oleks ta iga hetk oma kitarri all nõrkemas.

Mulle tundus see skulptuur paljuütleva ja kaunina, kuigi suguvõsa oli selle vastu protestinud. Tahtsin oma üksiku roosi ta jalge ette panna, aga see ei õnnestunud, sest polnud jalatäitki maad, et vaaside ja ämbrite vahel manööverdada. Pistsin oma roosi äärmisesse vaasi ja taandusin veidi kaugemale, et natuke muljeid seedida. Peale minu polnud näha enam ühtki külastajat.

Ja siis tuli jooksuga noor miilits, lääpatallatud kulunud saabastes, nägu erutusest õhetamas, suur punaste rooside kimp käes. Pani oma roosid kõige äärmisesse vaasi ja jäi üksisilmi skulptuuri vaatama. Nägin suuri pisaraid voolamas üle noore poisikesenäo.

Oleksin nagu viibinud millegi juures, mida ma ei oleks pidanud nägema. Taandusin vaikselt väravatest välja ja jäin ootama väravavahti, et teada saada, kas Võssotskil oli mingi tähtpäev. “Ei. Hauaplats on aastaringselt lilli täis,” oli vastus. Hiljem mõtlesin, et ju avaldas mõju ka tema 50. sünniaastapäeva paari kuu tagune tähistamine.

See lääpatallatud kulunud saabastega miilitsapoiss oli aga nagu suur sümbol, sümbol vene inimese armastusest ja hoolivusest oma kuulsa laulja vastu.

Ainu Kään

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 50 korda, sh täna 1)