Tangokultuur

Tangokultuur

 

Argentiinlastel on kolm peamist iidolit – endine presidendiproua Eva Peron, jalgpallijumal Diego Maradona ning tangokuningas Carlos Gardel. Just viimase kaudu jõuame teemani, millel peatuksin seekord pikemalt. Mis on õieti argentiina tango ja mis tähendus on sellel siinses kultuuris?

Argentiinlased ise on üleääre-ajavalt uhked oma tango üle – mitte et nad ainult tango leiutasid, vaid ka kurbuse, mis on tango põhiemotsioon. Kui seda teemat natuke lähemalt uurida, siis loetakse tango leiutajateks 19. sajandil siia paremat elu otsima tulnud immigrante ning nukrust ja koduigatsust oli nende emotsioonide hulgas kindlasti.

Tangomuusika on segu erinevatest kultuuridest, saanud mõjutusi nii hispaania flamenkomuusikast, itaalia meloodilistest laulukestest, kuuba habanerast, aafrika trummirütmidest, ida-euroopa polkadest ning muidugi kohalikust rahvamuusikast.

Tango väljakujunemisel on oluline osa just meesterahvastel – nimelt oli 20. sajandi alguseks Buenos Aireses 100 000 meest rohkem kui naist, möllas prostitutsioon ning meestevaheline vägivald polnud harv nähtus. Nii räägitaksegi, et tango sündis bordellides, kus mehed prostituute oodates hoopiski omavahel tantsisid. Siit ka tangoliigutuste jõulisus ja macholikkus.

Tänapäeval tähendab tango siiski eelkõige naise ja mehe etteastet, kuigi Buenos Airese avarustest võib leida ka ainult meestele mõeldud tangokohti. Tango populaarsus maailmas kasvab järjest – oleme meiegi ju kuulnud näiteks põhjanaabrite soomlaste tangovaimustusest, mis siin küll kohalike hulgas küsivaid pilke tekitab.

Paljud turistid tulevad Buenos Airesesse just selleks, et näha tõelist argentiina tangot ning võtta mõni tangotund. Kuid turistidele suunatud tangol on küljes natuke kommertslikku hõngu ning päris autentse elamuse saamiseks tuleb sammud seada kohalike tantsukohtadesse.

Kohalikul tangopeol viibides meenuvad omaaegsed Hellamaa kultuurimaja külapeod, kus lapsena sai sõpradega piilumas käidud. Inimesed istuvad viisakalt laudade taga, tantsupõrandal peetakse üksteisest lugu ning kõigil on tore olla.

Esimest korda kohaliku tangoga tutvust tehes üllatas mind, et ei hakanud silma ei järske peanõkse ega üle põranda galopeerimist – traditsiooniline argentiina tango on jõuline ja rahulik samaaegselt, emotsionaalne ning ääretult sensuaalne.

Tangopidusid nimetatakse milonga’deks ning need erinevad oluliselt turistidele pakutavatest vaatemängulistest lavashow’dest. Just milonga’l viibides mõistad, et tango on osake argentiinlastest endist. Tango tantsimise kultuur algab juba tantsule kutsumisest – mees valib eemalt välja naisterahva, keda tantsule kutsuda, ning enne kui talle läheneda, uuritakse välja, kas daamil on üldse huvi ja tahtmist tantsule minna.

Selleks noogutab härra kutsuvalt-küsivalt peaga ning daam siis kas noogutab või raputab pead ja pöörab pilgu ära. Alles siis, kui on saadud jaatav vastus, läheneb mees naisele, kes on juba püsti tõusnud, ning sõnagi vahetamata siirdutakse tantsupõrandale.

Mis mind veidike hämmastab, on see, et teineteist mitte tundvad inimesed tantsivad esimesest hetkest koos nii, nagu oleks neil seljataga suurel hulgal ühiseid tantsutunde. Tantsupõrandal juhib mängu mees – olenevalt tema käe asendist ja survest naisterahva seljal teab partner, milline põhisammudest on järgmiseks tulekul.

Tantsitakse niivõrd lähestikku, pea teineteise õlal, et partnerile otsa vaadata ei õnnestu ning ka päevateemad omavahel arutlusele ei tule. Tangot tantsitakse suure ja sügava austusega, nende minutite jooksul on olemas ainult muusika, liigutused ja emotsioon. Viimane kandub üle ka kõrvaltvaatajale ning selles on nii nukrust, igatsust, teadmatust kui rahuolu. Ja veel midagi, mida ei anna sõnadesse panna, ja mida ehk tabavad ainult argentiinlased ise.

Lisaks tantsule on tango juures ülimalt oluline nii jõuline meloodia, nukrad sõnad kui ka tõetruu esitus. Siin tulebki mängu Carlos Gardel (1887–1935) – tangolegend, kes laulis tango enneolematult kuulsaks kohalike hulgas ja kaugemalgi. Argentiinlased armastavad panna erinevatele kohtadele oma kangelaste nimesid – nii võib Buenos Aireses leida Carlos Gardeli nimelisi kohvikuid, baare, teatreid, kõikvõimalikke ärisid, tänavast ja parkidest rääkimata.

1950ndatel jäi tango hetkeks küll rock´n´rolli varju, kuni nn modernse tango – tango nuevo – suurkuju Astor Piazzolla hakkas klassikalise tangoviisiga eksperimenteerima, mis tõi kaasa paljude klassikalise tango austajate pahameele. See viis nii tapmisähvarduste kui ka füüsilise vägivallani, aga Piazzolla sellest ei heitunud ning on kinkinud meile hulgaliselt hämmastavalt jõulisi, erilisi ning ilusaid tangoviise.

Kõike seda kokku võttes – mida tähendab siis tango tänapäeva argentiinlastele? Selge on see, et kõik argentiinlased milonga’del ei käi ja tangot tantsida ei oska. Kuid võib julgelt väita, et tango on osa argentiinlaste identiteedist ning sellesse suhtutakse tugeva omanditunde ja uhkusega, olenemata generatsioonist või sotsiaalsest klassist.

Kellel huvi lisainfo vastu, siis üks hea ja kokkuvõtlik netilehekülg on www.todotango.com, millel olemas ka ingliskeelne versioon.

Eva Kumpas

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 109 korda, sh täna 1)