Mälestuste radadel: Vello Puujalg (1)

Mälestuste radadel: Vello Puujalg

 

Homme möödub 45 aastat Kuressaares sündinud kunstniku Vello Puujala sünnist.

Tema isa Vambola oli linnaelanik, ema Nadežda pärines
Kaarma vallast. Mõnda aega elas Vello koos vanematega tolleaegse aadressiga Tallinna tn 43 (praeguse nr 27 kohal) asunud puumajas ja viibis tihti samas asunud kunstnik Ants Varese ateljees. Mõni aasta pärast noorema venna sündi (1973) koliti elama Kadaka tänavale, sest isa sai tööd sealkandis asunud Saaremaa Metsamajandis.

Arutleda ju võib, kumma vanema suguvõsast kunstiand pärines, aga küllap meis kõigis elavad mingil viisil edasi kõik meie esivanemad ja kasutame meile suure Looja poolt kingitud annet, nii hästi või halvasti, kui seda oskame. Millal see and esmakordselt Vellos avaldus, ei ole täpselt teada, kuid koolivihikud olid tal küll teemakohaste „illustratsioonidega” varustatud.

Eriti jõuliselt andis see tunda rakkude ja inimlihaste kujul anatoomiavihikus – need oleksid otsekui kulturiste täis joonistatud. Vahel veel värvilise pastakaga toonitatud. Veel on teada, et ta laenas kaasõpilastelt välismaiseid (siis veel haruldasi) nätsupabereid, et neid siis suurendatult oma käe peal ümber sirgeldada. Hiljem said samasuguse saatuse osaliseks postkaardid, koomiksid jms.

Otsija hing ei jäänud aga rahule ja nii võis teda peagi näha mitmel pool linna pargis, turul ja tänavatel esialgu käepärase pliiatsi või pastakaga, hiljem juba erinevate värvidega sirgeldamas. Nii sündisid oma erilise detailsusega ja kompositsiooniga silma paistnud eri tehnikas visandid, linnavaated ja portreed. Nii mõnelgi juhul oli turul tehtud müüjaportreele ka lilled ja isegi nende hind lisatud.

Noore mehe väsimatu innukus otsis aina uusi väljundeid ja võimalusi. Kohalik kunstikool ja kunstiklubi (liitus 1981) andsid selleks tublisti lisavõimalust. Päevad möödusid tihti pintslitõmbeid tehes ja pidevates loomingulistes otsingutes, isegi söögipausideta.

Kuigi mõned tööd tuli teha tähtajalistena, sündisid tema enda arvates paremad pildid siiski just aega nautides. Kiirelt müügiks vorbitud „magusad tööd”, nagu Vello tavatses ütelda, oli tema arvates loomingu surm. Aega nõudva käsitööna tuli tihti ette võtta ka oma piltidele raamide meisterdamine. Hiljem kasutas ta selleks ka palju omapärasemaid võtteid, näiteks lõuendi tõmbamine vanadele jalgrattarehvidele ning muudele käepärasematele vahenditele ja materjalidele.

Kuressaare perioodi kroonis kolm linnapreemiat. Esimene neist 1984. aastal Kuressaare linnust kujutava õlimaali „600 aastat” eest, mida kohalikus lehes 12. jaanuaril 1985 kirjeldati järgmiselt: Töö on teostuselt suurepärane.

Väheste värvitoonidega on edasi antud kergelt tõsise meeleolu efekt, mis annab taiesele tervikuna erilise soliidsuse… Teine linnapreemia tuli 1986. aastal õlimaalide „Väikelinn saarel” I, II eest: Kunstnik on sageli käsitlenud oma kodulinna teemat.

…Ka seekordne preemiatöö on teostatud maalilises laadis, ajendiks vanalinna miljöö ja motiivid. Auhinnatööga luuakse romantiline meeleolu. See on järgmine saavutus ja tõestus V. Puujala kunstitaseme tõusust. Kolmanda linnapreemia pälvis Vello 1987. aastal.

Järgnevalt täiendas noor otsija end Tartus (kujutava kunsti kaugõppe kursusel Tartu kunstimuuseumi juures), selleks kaugeõppe korras postiga koolitöid saates ja vahel ka spetsiaalsetel õppesessioonidel kohapeal käies. Alati tekitasid kodus elevust postiga tagasisaabunud töödele õppejõud Silvia Jõgeveri poolt antud hinnangud.

Sellel perioodil tutvus Vello Puujalg hingelähedase sõbra ja tulevase elukaaslase Anne Kokkoviga, kes ta ilmselt ka Rakverre elama „meelitas”. Katsetuste teekonnal muutusid jätkuvalt stiilid ja vahendid, kuid talle omane käekiri oli siiski äratuntav.

Vello elu Rakvere-perioodi kirjelduse jätaksin meeleldi kellegi asjaosalise käsitleda. Samuti ei pretendeeri käesolev kirjatükk ajaloo ja kunstiliste elamuste detailsele kirjeldamisele, vaid kutsub üles vabalt valitud vormis üles tähendama meie ühisest lähiajaloost tulenevaid mälestusi. Kunstnik Vello Puujala süda seiskus Rakveres 1995. aastal. Meelde on jäänud alati tema rohkem piltidele sarnanevatest kirjadest ühele lisatud humoorikalt soojad sõnad: „Kook, mida lubab Anne teha, kui sa jälle tuled! Saan minagi siis ehk tükikese.”

Kindlasti on kellelgi veel nii sellest ajast kui ka mõnest muust perioodist Vello Puujala suguvõsa ja isikut meenutavaid seiku, mälestusi, fotosid, täiendavaid fakte ja lugusid, mis aitaksid nii mõnegi eluloo minevikutolmust puhtaks pühkida ja taas värviliseks muuta. Ärge hoidke siis seda vaid enda teada, sest teie mälestuste tükike võib osutuda vajalikuks osaks minu suguvõsa loo kirevas
mosaiigipildis.

Üks väike tükike Vello elust on üles seatud järgnevale internetilehele: www.freewebs.com/kymmejalga/vellopuujalg.htm

Sõber Paul Aav meenutab (lühendatult):

Kui ühinesin Saaremaa kunstiklubiga, meenutas seal üks noor kunstnikuhärra ühes väga heas filmis nähtud leedu näitlejat Juozas Budraitist – see oli Vello Puujalg. Vellost sai mu parim kunstnikust sõber.

Käisime koos visandamas vanu maju, maalimas karjamaid ja
mererandu. Vello oli jäägitult heatahtlik ja abivalmis. Vahel maalis ta päevas mitu pilti. Kuigi ta müüs neid odavalt, oli ta oma sõpradest hoopis rikkam mees. Minu 50. juubeli näitusele linna vanas kultuurimajas ilmus noorisand täiesti valges ülikonnas, valgete kingadega, valge lipsuga, ilma habemeta ja juuksed absoluutselt nulliks pöetud. Oma uutes maalides püüdis ta ikka leiutada midagi uut. See mees oli Tegijana omanäoline otsija. Tore sõber oli, tõeline kamraad!

Toidupoes nägin sagimas ka Aleksander Baumanni, endise Hansa kohviku ja kunstipoe peremeest, kellel palusin ka Vello kohta paar sõna ütelda. „Täitsa mees oli! Mul on koduski tema pilt. Vello oli esimene kunstnik, kes oma tööd minu juurde müüki tõi, kui ma kunagi oma
kunstipoe pidamisega algust tegin. Kihvt mees oli!” arvas
Baumann.

Klubikaaslane Virge Nemvalts meenutab:

Mäletan, kuidas Vello tulek Saaremaa kunstiklubisse elavdas klubi elu. Ta oli eriline inimene, veidi salapärane, tundliku silmavaatega, esmapilgul tagasihoidlik, aga tuline vaidleja kunstiteemadel, kes kunstnikuks saamise nimel õppis ja töötas ennastunustavalt.

Justkui oleks ta teadnud oma päevade lühidust, arenes ta tormiliselt ja jõudis kunstnikuna maha jätta suurepärased tööd. Meie tutvuse algaastatest mäletan Vellot hea käega joonistajana.

Ta kinkis oma kodulinna haiglale kolm võluvat joonistust linnamotiividega. Need rõõmustavad paljusid inimesi seal tänaseni. Vello õlimaalid on meelde jäänud hea koloriidi, valgusküllasuse ja vormitajuga. Ükskõikseks ei jätnud tema lillemaalid, portreed ega figuurikompositsioonid. Neis kõigis on elujaatust ja meisterlikkust.

Meenutab kunstnikust elukaaslane Anne Kokkov:

Vello tuli Rakverre 1992. aastal. Sel ajal polnud seal õieti mingit professionaalsel tasemel kunstielu. Talle kui kunstnikule muidugi ei meeldinud elada kohas, kus kunstniku jaoks väljundit ei olnud.

Ta otsis üles need vähesed loojad, kes piirkonnas elasid, ning kutsus neid üles koostööle, et oma olemasolust märku anda. Nii sündis R-Kunsti rühmitus. Tõtt öelda tegutses see väga lühikest aega: liiga erinevad olid inimeste huvid ja eesmärgid. Tähtis on see, et selle grupi töö taaselustas Rakvere kunstielu, mis nõukogude aastatel oli hääbunud. R-Kunst esines mõne ühisnäitusega. Eesmärk oli luua galerii, et saada koht, kus esineksid kunstnikud Rakverest, samuti teistest Eesti linnadest ning väljastpoolt Eestit. See oli suur ja energiat nõudev töö. Galerii loodigi, aga Vello seda enam ei näinud. Galerii tegutseb praegugi. Kunst elab Rakveres. Vello roll selle alguse juures on hindamatult suur.

Kauaaegne Saaremaa kunstiklubi president Helju Pärt (surn. 7. märts 2002):

Tagasihoidlik inimesena, kuid looduse poolt antud kunstiande ja -maitsega, silmad avali vaatamiseks ja kõrvad lahti kuulamiseks – nii ta õppis, võttes kohe osa kõikidest üritustest (näitused koos aruteludega, diskussioonid, jms), Ants Varese stuudiotööst.

Võrratu abiline oli Vello näituste ülespanekul, laste asfaldijoonistuste žüriis. Kui ta midagi lubas, oli see tehtud. Tal oli alati tahe tööd teha. Nii tulid teadmised, oskused ja vilumus, tuli enesekindlus. Jah, Vello oli vist enesekindlam meie kunstnike hulgast: nii peab olema ja on!

Arutelude käigus võttis ta harva sõna, kuid ta märkused olid sisukad ja näitasid tema laialdasi teadmisi, seetõttu olid need kaalukad ja vaimukadki. Töö ja näitused! Nii Saaremaal kui mujal (näiteks Talsis). Tema taieseid on muretsetud paljudesse kodudesse ja asutustesse. Neid on kingitud. Vello ise annetas oma töid meie uue haigla interjööri ilmestamiseks.
Oma Saar, 19. aprill 1995

ELULUGU

Vello Puujalg sündis 1962 Kuressaares ja suri 1995 Rakveres (maetud Kudjape kalmistule). Kunsti õppis Tartus Lembit Saartsi, Silvia Jõgeveri ja Indrek Hirve juures.

Personaalnäitused Kuressaares 1984 ja 1986, isiknäitus 1995 Rakveres. Kolmel aastal – 1984, 1985 ja 1987 – pälvis ta töö Kuressaare linna preemia. Osales Saaremaa Loominguliste Noorte Organisatsiooni ja Saaremaa Kunstiklubi (alates 1981) töös.

Rakveres sai temast rühmituse R-Kunst üks loojaid ja organiseerijaid. R-Kunsti käivitamisega julgustas ta kõiki teisigi kohalikke kunstnikke enam loomingule pühenduma. Koos Anne Kokkoviga korraldasid nad Kaurikoolis kunstiklassi tööd, mille kaugemaks eesmärgiks oli Rakvere lastekunstikooli loomine. Osales kõikidel rühmituse R-Kunst näitustel: 1994 jõulunäitus, 1995 naistepäevanäitus ja kevadnäitus Rakvere teatris.

Vello Puujalg elas vaid kunstile, olles avara vaimsusega looja, keda ei huvitanud materiaalne maailm. Tema meelisteema oli linnakeskkond. Töötas eri materjalidega ja -tehnikais. Viimaks kujunes valdavaks õlimaal. Tema töid on eksponeeritud Lätis, Venemaal ja Saksamaal. Kunstniku soov oli, et tema tööd ripuksid koolides, büroodes, linnavalitsuses jt avalikes kohtades.

Et toetada Rakvere noori kunstnikke ja põlistada Vello Puujala nimi, loodi Vello Puujala nimeline stipendiumifond.

Mälestusi kogunud
ja kirja pannud vend,
Veljo Puujalg

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 177 korda, sh täna 1)