Paastukuu algus Abrukal

Paastukuu algus Abrukal

 

Hakatuseks väike tagasipõige veebruari lõpupäevadesse, kui Eesti Vabariik pidas oma 89. sünnipäeva.

Erinevais paigus korraldati pidulikke vastuvõtte tähtsatele riigikodanikele, tähtsündmuseks muidugi presidendi vastuvõtt Tartus Vanemuises. Valdav enamik Eestimaast jälgis toimuvat teleri vahendusel ja arvan, et jäi rahule.

Kokkuvõttes läks üritus igati korda ja korraldajad ei pea silmi mingil põhjusel maha lööma. President ja tema meeskond sooritasid eksami parimale võimalikule hindele.

Kõik oleks tore, kui tähtsad külalised kutsutute seast poleks peo järel mõnda tõrvatilka meepotti lisanud.

Esiteks väändus paari külalise keel küsima kompensatsiooni öömaja eest. Teiseks tegid mõned pealinna prouad grimasse pikema autosõidu pärast, mis olevat kohe kaks tundi kestnud, ja lisasid nördinult, et soengud on nüüd viltu vajunud ega näe kõige värskemad välja.

Tundub, et eriti tähtsate ja mis peamine, pealinnast pärit eestimaalaste enesehinnang on niivõrd kõrge, et kohe imestadagi ei oska – nagu mingi kõrgem rass seal pealinnas kohe. Nende meelest peab olema kõik pealinnakeskne, nende jaoks ja neile käe-jala juures. Paaritunnine autosõit on nende istmikele liiast, soengust rääkimata. Jah, ei ole midagi uut siin päikese all, meenutagem või filmi ,,Siin me oleme”.

Saarte ja teiste kaugemate piirkondade elanikud taluvad kordi pikemaid teeloleku tunde ega võta pähegi avalikkusele kurta sõidust tulenevate ebamugavuste üle. Aga olgu, tühja nendest, las virisevad ja teevad nägusid.

Meie oma maavanem aga on asjalik mees. Vastuvõtu Saaremaa parimatele poegadele ja tütardele oskas ta korraldada vääriliselt ja väärikas kohas.
Arvestades vastuvõttude erinevat mastaapi, ei jäänud eeskava ja pidulaudki presidendi omale alla.

Maavalitsuse teeneteplaadi vääriliseks tunnistati tänavu üheksa inimest. Teiste väärikate autasustatute seas oli ka Maire Sillavee, Salme valla kultuurijuht. Fakt, mis mulle isiklikult siirast rõõmu valmistab. Seda energiat, mis Maire Sillaveest tulvab, ei oska ühegi aparaadiga mõõta, tema peas küpsevatest ideedest võiks õppematerjali koostada tulevaste kultuuritöötajate tarvis.

Meeldivalt tore on teadmine, et oma parimas loomeeas leiavad tunnustust ka need tublid inimesed, kes pealinnast kaugemal elu meeldivaks ja elamisväärseks muudavad. Kes näitemänge rahvani toovad, inimestele isetegemise rõõmu võimaldavad. Kes kontserte korraldavad, tantsu- ja laulupidudel sündida aitavad. Raha on küll eluliselt vajalik, kuid raha pole ühtegi rahvust selliseks loonud, nagu ta tänapäeval on.

Mina küll ei mäleta aastasadadesse ulatuvat rahvusrahaga seonduvaid traditsioone, küll aga on meil olemas rahvuskultuur, mis esiisade aegadeni välja ulatub. Nii et hoidkem ja tunnustagem oma rahvuskultuuri hoidjaid ja kandjaid.

Aga nüüd Abruka asjade juurde. 24. veebruaril, vabariigi sünnipäeval, otsustas rühm noori kaitseliitlasi Saaremaa malevast tähistada pidupäeva jalgsimatkaga Abrukale.

Kui varustus kottidesse ja kelkudele pakitud, asuti Abruka poole teele. Kraamile lisaks kaasas hea tuju ja kuhjaga entusiasmi. Pärast paaritunnist retke merejääl jõuti õhtuhämaruses kohale.

Kord või paar teejuhatust lahkelt saarerahvalt ja vapper kaheksaliikmeline seltskond oligi Vahtra talus päral. Vahemärkuseks niipalju, et igaüks võib ise ette kujutada, mida mõtlesid need Abruka memmed, kellel õhtuhämaruses laigulises mundris noormees või neiu ukse või akna taga seisis. Kindlasti said kootavad kindamustrid sisse hoopis põnevamad kujundid.

Aga põhiteema juurde – hetk kosutavat puhkust tassi kuuma teega ja läkski toimetamiseks lahti. Telk püsti, ahi sisse ja küdema. Kui majapidamine korda sätitud ja matkamuljed vahetatud, võis kosutavaks uneks sooja magamiskotti pugeda. Pererahval Vahtra talus oli aga vabariigi sünnipäeva järgne öö rahulik ja turvaline. Talu lõunapoolne piir riigimetsa veerel ikkagi kindlalt kaitstud.

Jääteed kasutades tõid Kaarma valla mehed eelmisel nädalal Abrukale prügimajade tarvis prügikonteinerid. Nädala keskel said prügimajad ka vastavad kirjad ning reedel käisid tähtsad ametnikud ehitisi üle vaatamas ja vastu võtmas. Prügimajad kerkisid saarele ERDF-i, Keskkonnainvesteeringute Keskuse ja Kaarma valla koostöös.

Pühapäevaks aga tuli Abruka teed jälle lumest puhtaks lükata. Valimised ju. Vanasti sai valimistel apelsine, mandariine, poolsuitsuvorsti, sardelli ja muud meelepärast osta. Muul ajal neid poodides lihtsalt polnud ja sedamoodi oli inimesi hea valima meelitada. Abrukal võiks selle vana tava taas elustada, mitte et meid oleks vaja valima meelitada, aga poekauba saaks kergema vaevaga kätte, poleks vaja omal üle merejää vedada.

Veel parem, Abruka inimesed võiksid vajaminevatest kaupadest suisa valimiseelse nimekirja koostada. Kes teab, ehk oleks kasu kahepoolne. Nii et mõelge, poliitikud, kuidas edaspidi Abrukalt hääli võita.

Nii see elu Abrukal liigub, ikka kevade poole. Mida võib alanud märtsis Abrukal veel oodata? Alguses pehmet talvist ilma ja tasapisi lumelisa, kuni talv jätkub. Loodetavasti ka jätkuvat jääteed. Ning muidugi saabub märtsis kevad. Seni aga nautigem talve, käpikud kätte ja põsepuna palgele, et kevades ja suves oleks, mida meenutada.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 24 korda, sh täna 1)