Haridusest ja riigi rikkusest

Haridusest ja riigi rikkusest

 

Valimiskampaaniad keskendusid rahale ja rikkusele. Jõukus tuleb majandusest – hästi korraldatud majandusest, mille aluseks on riigi pikaajalistele sihtidele vastavalt korraldatud haridus.

Millegipärast puudub täidesaatva ja seadusandliku võimu tasandil täna veel tahe vaadata haridust ühtse süsteemina, kus kõik toimuv mõjutab järgnevaid või eelnevaid tasemeid.

Vähim komplekt, mida hariduses ühtse tervikuna vaatama peab, koosneb põhiharidusest, gümnaasiumiharidusest, kutseharidusest, rakenduslikust ja akadeemilisest kõrgharidusest ning nn. täiskasvanuharidusest, milles sisaldub nii täiendkoolitus kui huviharidus.

Rahale ja rikkusele keskendunud valimiskampaaniad võivad meile jätkuvalt anda tulemuseks praegused kõrghariduse valinute suhtarvud: 39% sel õppeaastal kõrghariduses alustanute üliõpilaskohtadest on majanduse/ärinduse, haldusjuhtimise ja juriidika valdkonnas, riikliku koolitustellimusega on kaetud 46% õppekohtadest, 54% osas (nn. tasulised õppekohad) ei ole teada, kas sellise ettevalmistusega inimeste jaoks kunagi õpitud erialale vastavaid töökohti saab olema jne. Kokku õpib sel õppeaastal kõrgkoolides üle 68 000 noore inimese. Kutse- ja ametikoolides õppijaid on üle kahe korra vähem.

Tööandjad on aastaid rääkinud vajadusest vaadelda hariduskorraldust ühtse süsteemina. Hariduses on otsustajate poolt sageli vastuseks olnud ettepanekute ignoreerimine. Kui tööandjad räägivad kutsehariduse toetamise poolt, tõlgendatakse seda kui kõrghariduse vastu olemist; kui tööandjad räägivad vajadusest aina paremate oskustööliste ja spetsialistide järele, tõlgendatakse seda kui teadmistepõhisele majandusele vastuolekut. Ometi ei ole tegemist vastandumisega, sest katseseadet pole võimalik valmis ehitada väga heade ja kogemusega oskustöölisteta ning haldusjuhtimisteadmiste baasilt ei teki edasiviivat insenerimõtet.

Kuna riigieelarve raha koguneb majandustegevuse tulemusena, siis eeldavad paljud ettevõtjad, et haridust korraldatakse riigis moel, mis tagab majanduse jätkusuutlikkuse ja stabiilse aluse. Kõik ikka selleks, et maksuraha saaks kasutatud piisava hulga lisaväärtuse tekkimise ja maksude laekumise tagamiseks ka tulevikus. Ettevõtjate ülesanne ei ole riigi hariduselu korraldada. Kuid ettevõtjad saavad tagada majandustegevuse stabiilsuse ja maksuraha piisava laekumise riigi ülesannete täitmiseks vaid siis, kui poliitikud/otsustajad käsitlevad ühiskonda tervikliku, ühtse süsteemina, mille eri osad mõjutavad üksteist otseselt.

Majanduse stabiilsuse ja arengu jaoks on vaja, et:

• üldhariduskool võimaldaks huvi tekkimise tehnika ja tehnoloogiate vastu (füüsika, keemia, matemaatika, bioloogia),

• noorteni jõuaks teave ühiskonna vajadustest ja nende endi võimalustest (karjääriteenuste süsteem),

• haridusse investeeritav raha läheks asja ette (seotus tööturu pikaajalise prognoosiga),

• iga ühiskonna jaoks vajalik amet saaks väärtustatud (uut tehnikat ja tehnoloogiat ei saa võtta kasutusele ilma piisavalt heade oskustööliste ja spetsialistide olemasoluta).

See, mis toimub põhikoolis täna, mõjutab meie majandust ka veel kolmekümne aasta pärast, kui praegused algklasside õpilased on parimas tööeas. Siiski ei leia me viimase pooleteise aasta jooksul toimunud üldhariduskoolide õppekavaarenduse alusdokumentide hulgast kutse- ja kõrghariduse pikaajalisi arengukavu, kõrghariduse strateegia ei arvesta tööturu pikaajalise prognoosiga jne.

Kõik see jätkub olukorras, kus juba 15 aastat on teada, et lähiaastatel langeb põhikooli- ja gümnaasiumilõpetajate arv aastateks ligi pooleni sel õppeaastal lõpetavate arvust.

Noor inimene unistab sellest, kui ilus ja hästi kindlustatud saab olema tema elu tulevikus. Kuna Eesti ühiskonnas puuduvad aastasadade jooksul kogutud ja pärandatavad perekondlikud varandused, siis soovivad kõik omandada elukutse/ ameti, mis tagaks materiaalsete vajaduste rahuldamise kogu eluks.

Valesti valitud amet või ebaõige otsuse tegemine raiskab noore inimese aega ja ühiskonna rikkust tervikuna, sest õpe makstakse ju ikkagi kellegi poolt kinni – olgu selleks siis riigieelarveliste kohtade puhul maksumaksja, tasulise õppe puhul vanemate raha, noore enda teenitud palk või õppelaen, mis hiljem koos protsentidega tuleb tagastada.

Eesti riik ei ole nii rikas, et raha ning noorte inimeste aega ja unistusi sellisel moel raisata.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 28 korda, sh täna 1)