Kelle asi on (era)huviharidus?

Kelle asi on (era)huviharidus?

 

Ehkki erahuvikoolidele makstav linnapoolne toetus suurenes sel aastal 50 000 krooni võrra (on nüüd 150 000 krooni), soovivad Kuressaare kuus erahuvikooli võrdset kohtlemist linna spordiklubidega.

Lisaks toetussummade suurele erinevusele on erahuvikoolid pidanud töötama vaat et ebainimlikes tingimustes – tantsijatel on hea meel, kui saalis korralik põrand jalge all, mõistlikud pesemistingimused pärast trennis higistamist on juba luksus.

Olgu võrdluseks toodud, et A-spordiklubid saavad toetust pearahana 2500 krooni lapse kohta ning B-spordiklubid 1500 krooni lapse kohta (A-aladeks loetakse võrkpall, kergejõustik, korvpall, tennis, jalgpall, purjetamine ja jalgrattasport ning B-aladeks võistlustants, maadlus, juudo, tõstmine, lauatennis, male, kabe, jõutõstmine, orienteerumine, ujumine, laskmine, rühmvõimlemine ja purjelauasport). Et erahuvikoolides käib linnavalitsuse kultuurinõuniku asendaja Lindia Lallo sõnul sel õppeaastal 418 Kuressaare last ja noort, kujuneb aastaseks toetuseks lapse kohta 358 krooni ja 85 senti.

Millal on õige aeg õpinguid alustada?

Raha jagatakse huvikoolidele kaks korda aastas esitatud aruandluse põhjal. Sestap on kaunite kunstidega tegelejatel raske ka oma tegevust planeerida, sest mitte kõik lapsed, kes sügisel usinalt laulmise, tantsimise või maalimisega alustanud, ei pruugi seda mitte kooliaasta lõpuni teha.

Üks asi teeb erakoolidele veel muret – kui nendel lähevad rahajagamisel arvesse lapsed alates 7. eluaastast, siis spordiklubid said uude määrusesse sisse vanuse alampiiri 6.

Ehkki enamik lauljaid-tantsijaid alustab õpinguid 3-4-aastaselt, peavad huvikoolide juhid nende puhul ise vaatama, kuidas toime tulla – kas kirjutada projekte või jagada niigi kasinat rahasummat pisematega. „Ma ei saa ju 4-aastasele öelda, et sulle ma seda paberit joonistamiseks anda ei saa,” tõdeb erakunstikooli Anne juht Anne Tootma, märkides, et tegelikult kulutavad ju väikesed lapsed rohkem värvi ja paberit kui suuremad. Ka on mudilaste tundide ettevalmistamine palju mahukam töö kui juba koolis käivate laste oma.

Loomulikult on lapsevanemate vaba valik tuua oma väikeseid lapsi pärast lasteaiapäeva huvikooli – saavad nad ju ka päevakodus laulda, tantsida ja meisterdada-joonistada. Anne Tootmaa on sel teemal lastevanematega rääkinud ja kinnitab, et emade sõnul mõjub kunstidega tegelemine väikelastele rahustavalt.

Ning midagi pole teha, kui lapsel avalduvad juba väikesest peale anded, tuleb neid ka realiseerida, sest huvikoolist võib saada baasi tulevaseks eriala omandamiseks kas siis muusika- või kunstiakadeemias või Tallinna ülikoolis.

Kuressaare abilinnapea Argo Kirss tõdeb asjade mitmeotsalisust. Ühel pool seisab vankumatu linna eelarve ja teisal rahasoovijate soovid-tahtmised. „Kui me võtame väikesed lapsed, kes käivad lasteaias, ja nad umbes kella kolmeks viiakse laulutundi, siis maksaks ju linn nende laste eest n-ö topeltraha. „Samal ajal, kui väike laulja harjutab, töötab ju lasteaed täiskoormusel,” ütleb ta.

Laste kohalkäimist spordi- või huvikoolis ei suuda abilinnapea sõnul aga keegi kontrollida, ikka jääb see lapsevanemate ja koolide-klubide südametunnistusele.

Otsi kohta, kus sa saad…

Hoopiski omaette teema on erahuvikoolide õpitingimused. Kui kunstikool Anne on oma ettevõtliku juhi eestvõtmisel ostnud endale (ja kunstistuudiole-galeriile) Kuressaares Lossi tänaval maja, siis ei saa samaga kaugeltki mitte kõik kiidelda.

Kaunite kunstide kool Didasko rendib ruume Eesti Postilt („Kõrge rendihinna tõttu loobusime suure saali kasutamisest,” märgib Annika Aab Didasko-koolist), laulukool Siller Linnakirikult (endise Saare Kaluri majas), vanim tantsukool, kunagi Vallatutena tuntud Graatsia käib harjutamas endise Edu poe peal olevas saalis ning on Saaremaa Tarbijate Ühistu rentnik. Maailma- ja Euroopa meister Semiir jagab ennast mitme koha vahel linnas (ollakse teedevalitsuse majas Revalia tantsijate allrentnikud ning harjutatakse ka spordikeskuse väikeses saalis). KG huvikooli Inspira tunnid toimuvad nii Kesklinna eralasteaias kui ka Kuressaare gümnaasiumis.

Kõige viletsam on tantsijate saatus. Jevgenia Pihel (Graatsia) on sunnitud oma tüdrukutega harjutama saalis, kus tsementpõranda peale on pandud reliin, mis mõnest kohast katkigi. Sellest faktist ei julge staažikas tantsutreener väga valjusti rääkida, sest tegelikult ei tohiks säärase põranda peal üldsegi trenni teha – see mõjub halvasti liigestele.

Läinud aastal Saaremaale au ja kuulsust toonud Semiiri tantsijad peavad aga enne trenni minekut interneti kodukalt piiluma, kas tund ikka toimub või mitte. „Oleme allrentnikud ja kui Revalial on endal saali vaja, peame meie oma tunni edasi lükkama,” tõdeb Iiri Roomets. Lisaks räägib ta, kuidas hoiab oma tantsijaid pärast trenni fuajees, et nad mingil juhul märja nahaga õue külmetama ei läheks. Majas puuduvad elementaarsemadki pesemistingimused.

Argo Kirss teab erakoolide muresid, sest neid on tallegi kurtmas käidud. „Praegu on linna prioriteediks lasteaedade kordategemine,” ütleb ta, tuues lahenduseks ehk selle, et üldise laste arvu vähenedes peaksid ka näiteks koolide saalid hakkama mingil hetkel töötama alakoormusega. „Ehk oleks see üheks lahenduseks?” pakub ta.

Probleemiga tegeleb linnakodaniku komisjon

Linnavolikogu liige, kodanikukomisjoni esimees Laine Tarvis, kes nädalajagu päevi tagasi erakoolide juhtidega koos laua taga istus, on võtnud laste ja noorte vabaajategevuse oma südameasjaks, kuna teema puudutab just linnakodanikke – et meil oleks vähem neid noori, kes oma ajaga midagi mõistlikku ei suuda peale hakata.

Linnavolinik nendib, et ehk peaks tulevase noortekeskuse rajamisel mõtlema siiski ka erahuvikoolide ruumiprobleemidele. „Tegemist on Kuressaare linna lastega, kelle vanemad on linna maksumaksjad,” toonitavad ka huvikoolide juhid. „Neil on õigus küsida, miks ühed lapsed saavad linnalt ühesugust toetust, teised teistsugust.”

Samal kohtumisel käinud linnapea Urve Tiidus leiab, et tegelikult peaks huvikoolide rahastamisprobleemile tulema riigipoolne lahendus – enne valimisi räägiti nn huvitegevuse pearahast kõikidele lastele. „Kui seda ei tule, peab linn ise midagi ette võtma,” märgib meer.

1. maiks ootab linnakodaniku komisjon aga linnavalitsuse poolset huvihariduse analüüsi, et pilt oleks selgem – millega ja kus meie lapsed ja noored tegelevad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 69 korda, sh täna 1)