Härra Paki teekond Moskvast… Moskvasse

Härra Paki teekond Moskvast… Moskvasse

 

XXI sajand pakub erinevaid võimalusi soetada kaupa mitte ainult tavapoest, vaid tellides näiteks interneti kaudu küll lähemalt, küll kaugemalt. Reeglina laabub kõik kenasti ja Härra Pakk või Proua Kiri jõuavad sinna, kuhu vaja.

Lõpuks. Varem või hiljem. Kes poleks kuulnud imelugusid, mis postisaadetistega juhtuda võib. Ega enne usu, kui pole ise kokku puutunud. Eks tegijal ju ikka vahel juhtub ka. Ja üks juhus pani kirjutama peaaegu, et muinasjuttu hr Paki seiklustest.

Juhtus see kõik härra Pakiga, kes hakkas Moskvast tulema mullu 24. novembril. Eesti suunas. Pakk tuli ja tuli. Aeg läks ja läks. Aastast 2006 sai aasta 2007. Kui 30. jaanuaril 2007 (pisut üle kahe kuu hr Paki teekonna algusest!) sai adressaat teate, et härra Pakk on jõudnud õnnelikult…
Moskvasse tagasi!!! Üheltpoolt hea, et kaotsi ei läinud, teisalt jälle huvitav, et kui kaugele ja kuhu siis hr Pakk välja jõudis. Kuressaarde igatahes mitte. (Kui kuupäevi vaadata, siis tundub, et me ei ela mitte XXI sajandis, vaid post liigub endiselt kirjatuvide või hobustega…)

Esimene kõne Eesti Posti klienditeenindusse selgust ei too. Neiu, nimetame teda Neiu nr 1, ei suuda tuvastada, kas hr Pakk üldse Eestisse jõudis.

Pealinna saabumise kohta andmed puuduvad. Vahepeal selgub, et ümbrikule on tehtud märge eesti- ja prantsuskeelsesse ruudukesse, mille tähendusest saatjad seal Moskvas aru ei saa. Kirjutavad tähthaaval üles ja meilivad Kuressaarde. Saame teada, et märge on tehtud ruudukesse “sisse nõudmata”, millest võib järeldada, et hr Pakk jõudis ikka Tallinna küll, kuid hr Pakile ei mindud lihtsalt järele. Ümbrikul on kena ümar pitsat “Tallinn – AS Eesti Post – 12. 1. 07”.

Saab teoks järgmine kõne klienditeenindusse, kus Neiu nr 2 imestab isegi, et miks hr Pakk nii kiiresti tagasi saadeti. Ooteaeg peaks vist olema oma 15 päeva… Ja veel imestab neiu, et saadetise number on liiga pikk (!).
Edasi. 2. veebruar. Neiu – vist juba nr 3 – kuulab ära ja võtab mõne aja pärast kontakti ning selgitab, et segadus tekkis sellest, et “aadressiks oli märgitud “Tallinn”, aga mitte “Kuressaare””.

Vahepeal jõuab Moskvast meil ümbriku koopiaga, kus selges eesti keeles nii saaja aadress kui ka nimi. Loomulikult “Kuressaare”. Helistan klienditeenindusse. Neiu kinnitab, et ”käis veel ise asja uurimas ja nende andmebaasis on ikka Tallinn ja saaja nimi olevat veel ka vigaselt kirjutatud”. Uurin, et kuidas need andmed sinna andmebaasi satuvad – “ikka saadetise ehk siis antud juhul ümbriku – pealt”! Hopaa! Minul on ümbrik silme ees… või on see siis nägemus… Nimi õige ja Kuressaare ka kenasti (eesti keeles!) kirjas. Igal juhul on meil mõlemal asjast oma arvamus ja Neiu palub saata meilitsi ümbriku pilt ja järelepärimine ka. Saadan. Samas mõtlen huviga, et kaua see kõik siis kestab? Milliseid vastusevariante Eesti Postil veel varuks on?

Tere!
Saadan Teile koopia ümbrikust, mis millegipärast läks Tallinnast tagasi Moskvasse. Nagu näete, on aadressis selgelt kirjas: Kuressaare ja mitte mingit Tallinna, nagu mulle väideti!

Tahaks siiralt teada, miks läks saadetis tagasi Moskvasse??
Jään huviga ootama Eesti Posti selgitusi.

Lugupidamisega
Tõnis Kipper

Meil lendab kohale ja automaat vastab ka kohe:

Täname Teid saadetud e-kirja eest.
Vastame Teile esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 3 tööpäeva jooksul.
Kaebustele ja järelotsimistele vastame 10 tööpäeva jooksul.

Mõtlesid, mis nad seal mõtlesid, aga välja mõtlesid. 7. veebruaril tuleb vastus:

Lugupeetud Tõnis Kipper,

Vastuseks Teie küsimusele, miks saadetis edastati Kuressaare postkontori asemel Tallinna postkontorisse, on postitöötaja eksimus/tähelepanematus saadetise edastamisel Tallinna postikeskusest Tallinna postkontorisse.

Kahjuks ka kirjakandja, kelle töö on toimetada kiri adressaadile, ei pööranud piisavalt tähelepanu saadetisel kirjas olevale aadressile ning ei edastanud seda Kuressaarde, vaid käis kirjaga kandes Tallinnas Tehnika tänav 3-14. Kuna adressaati ei olnud aadressil (Tehnika 3-14, Tallinn) ning keegi hiljem ei käinud ka Tallinna postkontoris saadetist sisse nõudmas, tagastati saadetis hoiutähtaja möödudes kirja saatjale.

Kuna vastavalt Ülemaailmsele Postikonventsioonile on kompensatsiooniks õigus saatjal, siis soovitame saatjal teha pretensioon läbi Venemaa postiadministratsiooni ning nõuda tagasi saadetise saatekulu. Kui saatja keeldub kompensatsioonist, on kompensatsioonile õigus adressaadil.
 Vabandame siiralt postitöötajate lohakuse/eksimuse tõttu Teile osaks saanud kahju pärast.

Parimate soovidega,
Kristjan Väljas
AS Eesti Post
Klienditeeninduskeskuse konsultant

Selle kompensatsiooninõude kohta arvatakse Moskvast, et see “lugulaul” võtab aega oma 6-9 kuud ja kui mina ise tahan seda ette võtta, siis palun. Samas lubatakse Moskvast mulle igakülgset abi, kui ma seda peaksin vajama.

No ei taha protsessima hakata. Pakki tahaks ikka saada….Ja hr Pakk hakkabki 12. veebruaril jälle Moskvast tulema…
Ei tea, kaugele ta seekord jõuab… mõtlen endamisi.

2. märtsil on postkastis teade, et pakk on kohal. Lõpuks. Lähen järgmisel päeval Kuressaare postimajja ja mis te arvate??? Pakki ei leita!! Seda lihtsalt ei ole!!!! Ei saa salata, et olen pisut ärritatud. Ütlen postitöötajale halvasti. Koduteel tunnen süümekaid – tegelikult pole ju tema süü, et süsteem ei toimi. Aga ju oli siis abi, sest tund aega hiljem helistatakse mulle ja kuulutatakse suurt rõõmu – PAKK ON OLEMAS!!! “Ta oli lihtsalt arvutisse natuke valesti sisestatud,” öeldakse.

Nonii. 24. novembril 2006 (esimest korda!) Moskvast tulema hakanud paki saan siis teisel katsel kätte 3. märtsil 2007. Asi seegi. Aeg-ajalt tuleb ikka uudiseid, et mõni kiri jõuab kohale aastakümneid pärast teelesaatmist. Peaasi, et jõuab.

Kogu loo point on aga selles, et pakis olid kingituseks mõeldud 2007. aasta kalendrid. Mis siis ikka, seda aastat on ju veel…

Moraal on aga selles, et kuni süsteemis (loe: Eesti Postis) kõik endine on, jäävadki härrad-prouad Pakid-Kirjad igavesti tulema… Moskvast…Moskvasse…

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 100 korda, sh täna 1)