Kuidas taas üle hulga aja Helsingis käisin (1)

Kuidas taas üle hulga aja Helsingis käisin

 

Mitmed tuttavad rääkisid juba nädalapäevad enne Helsingi paadimessi, et võiks ka sel kevadel üle lahe ära käia. Hakkasin vaikselt ettevalmistusi tegema, kui kolleegile potsatas meilikasti Soome Mereadministratsiooni kutse osaleda turujärelevalve seminaril. Osakonna juhataja pani kokku delegatsiooni väikelaevu kontrollivatest inspektoritest ja kutsus mind samuti kaasa.

Seminari kava järgi lubasid soomlased meile tutvustada turukaitsega seotud regulatsioone ja samas meremessil näitlikult kontrolle läbi viia. Kuna nad on sel alal juba kogemustega, siis otsustasid oma teadmisi meiega jagada.

Tundus põnev, seda enam, et nagunii oli plaan messi külastada. Kutse oli saadetud ka Euroopa kolleegidele Rootsist, Taanist, Saksamaalt, Hispaaniast, Inglismaalt, Kreekast, Küproselt jt riikidest, kel väikelaevanduse ja turujärelevalvega pistmist. Kuna väikelaevanduse eurodirektiividega seoses on meil oma Euroopa kolleegidega ühiseid probleeme, siis tundus, et minulgi võiks seminarile asja olla.
Kus on päästevestid?

Teisipäeva õhtul sõitsime parvlaevaga Rosella Soome. Üllataval kombel oli nädala sees palju reisijaid ja seetõttu oli istekohtade leidmisega raskusi. Lõpuks leidsime mingi baarileti äärde lauakese, kus end sisse seadsime, aga tund peale laeva väljumist algas teleri ees karaoke.

Kuna püsisime kainetena, oli isehakanud artistide mikrofoni piinamist päris raske taluda. Meelde jäi see, et kui läbi laevaraadio teateid esitati, siis selleks ajaks muusika ei vaikinud. Keegi tüürimeestest esitas päris pikalt vist ohutusalast infot, aga see ei paistnud peo organiseerijat morjendavat. Lohutasime end sellega, et kui oleks midagi väga tõsist teatada, küll siis laevaraadio isehakanud Elvistest üle hõikaks. Ega vist häiresignaal märkamata jääks, samas oleksin heameelega kuulanud, kust vajadusel päästeveste leida. Mis? Ma olevat ainuke, keda see huvitab?

Lõpuks jõudis laev õhtupimeduses Helsingisse, otsustasime hotelli poole minna jalgsi, hoolimata sellest, et välistemperatuur oli miinus kahekümne kraadi ümber.

Helsingi vanalinn on ka talvel jalutuskäiku väärt. Iga kord imestan, et õhtuti on valdav enamus kaubandusasutusi suletud ja kesklinn tundus väga vaikne olevat. Erinevalt Tallinnast, kus marketid suisa 23ni külastatavad ja elu kesklinnas ei vaibu enne kahte. Aga see selleks.

Vahepeal sai diplomaadiga möödujalt teed küsitud, kes ütles inglise keeles, et ei puhu Soumit, aga pärast mõningat vestlust hakkas aktsent kahtlaselt eestlase oma meenutama. Ega naljalt nii hilja õhtul töölt lahkuvat soomlast tänaval kohtagi, selge, et eestlane.

Kõigepealt kuulasime loenguid

Järgmisel hommikul sättisime end pärast kosutavat hommikusööki Soome Mereadministratsiooni seminarile. Kohtasime mitmeid tuttavaid, kellega olime varem kokku puutunud. Pärast väikest sissejuhatust räägiti meile, mis turukaitse üldse on ja kuidas on asjad reguleeritud Euroopa Liidus.

Sain teada, et CE-märgistus paadil või ükskõik mis kaubal tagab müügiõiguse Euroopa turul. Selle taga on ohutusekspertiisid, standardite alusel tehtud tunnustamised ja palju muud. Sain teada ka seda, et Ameerika ja Venemaa tootjate jaoks on EL ahvatlev turg, aga enne turulepääsu peab kaup saama vastava sertifitseerimise.

Lihtsamalt öeldes: EL kaitseb turgu piiritaguste tootjate eest, kelle töö kvaliteedi üle puudub kontroll. Piltlikult öeldes ei ole meie väikelaevatootjate jaoks eriti meeldiv, kui keegi väljastpoolt pakub tooteid odavama hinnaga, seda kvaliteedi ja ohutuse arvelt.

Seletati ka kontroll-lehtede sisu ja nende täitmise protseduuri.
Loengute järel jagati meid bussidesse (kusjuures sakslase jaoks, kes liikus ratastoolis, oli tellitud spetsiaalne takso) ja pärast linnaekskursiooni läbi bussiakna olimegi messil.

Silme eest lõi kirjuks

Kuna olin Helsingi messil esimest korda, siis esmapilgul ma ei suutnudki kõike haarata. Lihtsam oleks vist öelda, mida seal ei olnud. Kõik, mis vähegi seotud veesõidukite ja vee-eluga, oli seal esindatud. Vähe sellest, et kõikjal jahid, paadid, kaatrid, oli ka pära- ja sisemootoritest eraldi väljapanek, puulaevadest oma sektsioon ja mere- elektroonikagi oli enda alla suure pinna haaranud.

Soome Mereadministratsiooni stend oli esinduslik ja ruumikas, nende külje alla oli pugenud ka veeohutuskampaania meeskond.

Mereadministratsiooni vastas olid end sisse seadnud politsei, toll ja piirivalve, nende esindajate ümber sebis palju lapsi. Kohal olid ka suuremad koolitajad ja muidugi ettevõtjad, kes messist kõige suuremat kasu loodavad saada.

Oli ka väga põnevaid eksponaate. Esitleti mitut väikest hõljukit, mis mõeldud kuni 8 inimese jaoks. Autosuurusi õhkpatjadel riistapuid, mis ka siledal kaldal hästi liiguvad, võib varsti meie veteski näha. Rootsi kolleegid kergitasid vaid imestunult kulme, et mis asi see nüüd siis on, kas väikelaev või kuivamaasõiduk? Sain teada, et eurodirektiivi järgi ei ole see sõiduk väikelaev.

Üks huvitav asi oli ka “peoparv” (Party Barge), mis oli ehitatud kahe pontooni peale. Iseenesest oli parv päris ruumikas. Lähemalt uurisin ka kaatrit, mille kere alumine osa oli alumiiniumist, ent veepealne osa jätkus plastikuna. Kaater oli liivahunniku otsas, mis ilmselt näitas, et põhi kannatab kaldasse sõitmist kenasti.

Pilku köitsid ka ühe automargi uued sõidukid, mis olid paatide vahele sokutatud. Mõne ümber oli uudishimulike hulk suuremgi kui kõrvalasuva veeteemalise boksi juures.

Kohe hakkasid silma veesõidukitele paigutatud sildid, kus kirjutatud, et see ja see alus on ehitatud vastavalt selle ja selle eurodirektiivi nõuetele ja kontrollitud sertifitseerimisasutuses. Tava, mida meie meremessidel pole seni näha olnud.

Juba esimesed „pääsukesed“

Pärast lühikest ringkäiku jagasid Soome kolleegid seminaril osalejad gruppidesse ning me suundusime erinevatesse saalidesse. See grupp, kuhu mina sattusin, oli õnneks väike. Omavaheline koostöö hakkas kohe sujuma.

Esimesena võtsime ette ühe kaatrimüüja, kel oli vägagi mahukas väljapanek. Hispaanlasest kolleeg võttis juhtohjad enda kätte ja ronis kohe kaatri alla HIN- koodi (veesõiduki identifitseerimistunnust) otsima. Selle ta ka leidis, aga see 14- numbriline kood sisaldas vigu.

Esimene mittevastavus kohe esimese paadi juures. Pärast edasist kontrollimist selgus, et veel ei olnud kontrollitava kaatri dokumendid vormistatud vastavalt nõuetele ja tootja sertifikaati ei suudetud kohe leida. Müügiesindaja näolt lahkus lai naeratus ja ta asus murelikult oma kolleegidele helistama. Seda kaatrit ja tolle mootorit kontrollisime ligi tund aega.

Teiseks sai ette võetud üks sõudepaat, mille dokumentide leidmisega läks samuti üksjagu aega, aga nendega oli kõik korras. Kreeka kolleeg osutas tähelepanu kasutusõpetuse kitsaskohtadele – näiteks oli kirjas, et paadi põhjas olev kork eemaldatakse, kui paat kaldale tõstetakse, aga sellest, et enne paadi vettelaskmist tuleb kork tagasi panna, ei olnud sõnagi.

Mõtlesin küll, et seda peaks teadma iga paadiomanik, aga kreeklane ütles, et neil olla seal noori paadimehi, kes alles paadis märkavad, et miskipärast uus veesõiduk lekib. Vastasin talle, et kui mõistust pole antud, siis ei anna ka kasutusjuhendi lugemine seda juurde.

Ära osta põrsast kotis

Esimesel päeval jõudsime kontrollida ka ühte sisemootorite müüjat, kel ei olnud oma väljapaneku kohta mitte ühtegi dokumenti esitada, rääkimata tootja sertifikaadist. Kasutusjuhendi esitasid, kuid soomlased praakisid sellegi välja, sest tekstides puudus soome- või rootsikeelne osa.

Me muidugi ei arvanud, et edasimüüjal vastavad dokumendid puuduvad, aga eks see näitab mingil määral ka suhtumist ostjasse – nad vist arvavad, et mootorit ostetakse kui põrsast kotis. Kuigi tuleb möönda, et kui ise viimati midagi suuremat ostsin, siis ega mind tootja sertifikaat huvitanudki. Kasvõi garantii paikapidavuse huvides aga peaks.

Mootori müügimees ütles stoilise rahuga, et järgmise päeva hommikuks toovad nad dokumendid, aga me ei jäänud neid ootama. Soome kolleeg esitas hoopis kutse tulla oma kontorisse. Isegi mõtlen, et kui müüja mulle niimoodi vastaks, siis jääks ostuplaan katki.

Õhtu poole võtsime aja maha ning tutvusime messi teiste väljapanekutega. Jahtide hulgast leidsime ka meie oma paaditootja – Saare Paadi, aga nende juures polnud aega pikalt peatuda. Mu töökaaslane ütles, et Saare Paat on varemgi Soomes messidel osalenud, nii suvistel kui ka talvistel, seega on nad kontrollidega juba harjunud.

Tagasiteel hotelli toimus elav muljetevahetus teiste gruppide kontrollijatega, kellest kõik olid nö käe valgeks saanud. Igal müüjal või tootja esindajal oli asju, mille pärast inspektoritel oli põhjust märkusi teha. Imestasime siis, et isegi Soome meremessil, kus kontrollid ei ole juba mõnda aastat üllatuseks, on ikkagi veel osalejaid, kes võtavad nõudeid liiga ükskõikselt.

Soome kolleegid organiseerisid meile ka õhtusöögi Hiina restoranis. Menüü ehmatas oma hindadega küll ära, ent toidud olid seda väärt. Hotellis täitsin igavusest ära küsitluslehe (kritiseerisin neid, et neil ei ole tasuta internetiühendust) ja pärast väsitavat päeva ei jaksanud teleritki vaadata.

Luksusjahtide hulgas

Teine päev algas samuti kokkuvõtva seminariga administratsiooni ruumides ja jätkus messihallides. Grupp, mille liige olin, suundus seekord tohutu suurte jahtide juurde. Esmalt avaldasid jahid muljet juba allpool keresid, mõnede vaatamiseks tuli pea päris kuklasse ajada.

Jahtide vahele oli ehitatud kõrgete treppidega platvorm, millel kõndides tekkis mulje nagu käiks väikesadama kail – selle ääres oli üle kümne jahi. Luksusjahtidele lubati vaid sokkides või vastavates sussides. Müügimehed- naised olid soliidsed ja jagasid hulganisti materjale oma toodete kohta.

Ühe edasimüüja jahile ei lubatud igaühte. Vaid siis said astuda purjekale, kui andsid oma visiitkaardi. Ilmselt sellega taheti eemale hoida niisama uudishimutsejaid, eelistati siiski kliente, kes ei jäänud anonüümseks ja seega tundsid aluse vastu sügavamat huvi. Ilmselt võetakse külastajaga hiljemgi ühendust – ju see on osa turundusstrateegiast.

Kontrollisime üht Soomes toodetud ookeanijahti. Jahi tutvustaja oli väga osavõtlik ja meie küsimustele antud vastuste tõestuseks pidi jahi peaaegu pahupidi pöörama. Kui olime kontroll-lehe küsimused kõik läbi võtnud, jäi meil vaid tõdeda, et selle aluse puhul olid kõik nõuded täidetud. Eelmise päeva taustal tundus see helge valguskiirena ja me ei olnud kiitusega kitsid. Noormees seletas meile veel, kuidas luukide veepidavuse katsetusi tehti ja oleks ilmselt veel paljugi jutustanud, kui aeg ei oleks meid tagant sundinud.

Aega jäi väheks

Grupp suundus veel paari veesõidukit kontrollima, aga mina tõttasin veeohutuskampaania väljapaneku juurde. Tutvusin sealsete trükiste, plakatite, kleebiste ja muu materjaliga. Soome kolleegiga vahetasime kogemusi (neil sel alal 20- aastane kogemus) ja mina kinkisin omalt poolt infomaterjale. Kingituseks sain võtmehoidja, millel väikese aju kuju. Kinkija luges veel sõnad peale, et ma ajusid koju ei unustaks, kui ma veekogule sõitma lähen.

Jõudsin veel paari tuttavaga kokku saada, kui juba helistati, et seminaril osalejad koguneksid ühes kohvikus. Tegime kahest päevast kokkuvõtted. Pärast seda tuli juba sadamasse suunduda, et mitte viimasest Tallinnasse suunduvast laevast maha jääda.

Ausalt öeldes jäi tavakülastaja tasemel messi külastamiseks aega väheks. Seminari kõrvalt ei olnud aega ostuhuvilise näoga ringi käia. Üks päev oleks veel ära kulunud, et eelkõige taskukohaste väljapanekutega tutvuda. Aga ega see ole viimane kord Helsingit külastada.

Tagasitee diskolaeval

Neljapäevaõhtune Helsingi sadamaterminal üllatas tohutu inimmassiga. Mõtlesime, kas tõesti on kiirlaevade puudumine tekitanud suurte laevade ülekoormatuse ka tööpäevadel. Enne piiripunkti üllatasid turvatöötajad, kes otsisid pagasi läbi ja kraamisid sealt kogu alkoholi välja. Meid läbi ei otsitud ja lasti laevale eraldi reast.

Galaxy pardal üllatas see, et laev oli täis vaid keskkooliealisi noori, neid võis olla üle tuhande. Mina, kes harjunud Helsingi-Tallinna liinil pensionäride masendava ülekaaluga, ei suutnud ära imestada, mis nüüd lahti. Omavahel arutasime, et ju Galaxyl on vanusekvoot peale pandud, et vähemalt ühelgi liinilaevadest oleks noori enamuses.

Samas panime tähele, et noored olid kained, poes neid alkoholiosakonda ei lubatud ja baaris küsiti dokumenti.

Kui ahtrirestoranis valmistusime õhtuseks sõuks ja kabareeks, algas hoopis disko. Olgugi, et enamus lugudest oli kuldsetest üheksakümnendatest, tuli pubekate massi eest taanduda. Töökaaslane, kes soome keelt jagas, ütles lõpuks, et Soome abiturientidel lõppesid koolitunnid ja see olevat pidu enne eksamisessioone.

Siis jõudis meile kohale, miks noortelt juba sadamaterminalis alkohol likvideeriti ja miks nad laevas pudeleid eemalt pidid vaatama. Vaesekesed lootsid laeval metsikut pidu panna, aga sattusid hoopis lõksu. Tänavapoed jäid ju kaugele.

Hilisõhtul jõudsime Tallinna. Ei uskunud, et naaberlinnast nii paljude elamustega naaseme. Märtsi keskel on igatahes plaanis meie meremessil kohal olla.

Veel samal õhtul oma e- kirju lugedes avastasin, et hotellist, kus peatusime, on mulle saadetud kiri. Tänati hotellis peatumise eest ja kutsuti tagasi. Lootsid, et siis saavad tasuta internetti pakkuda. Teenindus jättis väga positiivse mulje.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 62 korda, sh täna 1)