Naftamagnaat ja sotsialistliku harmoonia rajaja Hugo Chávez

Naftamagnaat ja sotsialistliku harmoonia rajaja Hugo Chávez

 

Käesoleva aasta 1. mail lähevad Venetsueela valitsuse võimu alla riigi kõik naftakompaniid.

Venetsueela presidendi Hugo Chávezi hiljutine korraldus pani lõplikult punkti riigis tegutsevate naftakompaniide natsionaliseerimisele. 2007. aasta 1. mail peaksid kõik Orinoco jõe basseinis tegutsevad välismaised kompaniid seal asuvad naftaleiukohad kas vabastama või andma nende aktsiate kontrollpaketi üle riigile.

Seega võib öelda, et juba kevadeks ei jää Venetsueelasse, mis on naftatoodangult maailmas viiendal kohal, enam mitte ühtegi eravalduses olevat naftakompaniid.

Oma sellist otsust põhjendas president Chávez hiljuti ühes kohalikus raadiosaates “Hallo, President!” Venetsueela riigipea ei varjanud oma rõõmu selle üle, et juba lähitulevikus ei valda riigi naftaleiukohti enam Ameerika kompaniid ja need lähevad rahvusliku naftakompanii Petroleos de Venezuela SA valdusse.

Analüütikud teavad väita, et president Chávezi kõne lausa pakatas joviaalsusest, mistõttu jäi mulje, et ta ei räägi mitte naftapuurtornidest, vaid sõjalistest objektidest ja et lähikuudel teostatav natsionaliseerimine pole mitte majanduslik reform, vaid Venetsueela sõjaväe poolt võidetud lahing. „Juba esimesest maist hakkab meie kõigi naftaleiukohtade kohal lehvima Venetsueela rahvuslipp,” hõiskas Hugo Chávez.

Mitte juhuslik valik

Esimest maid ei valitud Venetsueela naftaleiukohtade riigistamise alguspäevaks juhuslikult. Kuigi paljudes riikides tähistatakse sel päeval kevadpüha, on see veel ka tööliste rahvusvahelise solidaarsuse päev. Just 1. mail natsionaliseeris ühe teise Ladina-Ameerika riigi, Kolumbia president Evo Morales kõik nafta- ja gaasikompaniid. Boliivia riigipea eeskuju järgis maailmas mitu riiki – nüüd on nende hulgas ka Venetsueela.

Vaatlejate hinnangul on aga Boliivia natsionaliseerimise ja Venetsueela analoogilise sündmuse vahel siiski üks oluline erinevus. Nimelt kui natsionaliseerimine Boliivias oli sündmus, mis omas tähtsust vaid Ladina-Ameerika kontekstis, siis Venetsueela naftatööstuse omandisuhete muutumine kajastub nii või teisiti kogu maailma naftaturul.

Nagu teada, on Venetsueela maailma üks suuremaid naftaeksportijaid, kusjuures kõige suurem osa naftatoodangust läheb Ameerika Ühendriikidesse. Kõigile on teada viha, mida president Chávez tunneb USA presidendi George W Bushi vastu. Kuid majanduslikust seisukohast vaadatuna ei saa Venetsueela ilma USA-ta hakkama, sest kui ta kaotab oma tähtsama turu, siis tuleb kohe leida uus koht, kuhu naftat ja bensiini tarnida.

Ekstravagantsed kokkulepped

Et naftatarneid hajutada ja riski maandada, püüab Chávez Venetsueela naftat reklaamida Euroopa turul. Mõningaid tema sellesuunalisi samme võib pidada väga ekstravagantseteks. Nii näiteks sõlmis Venetsueela valitsus veebruari keskel kokkuleppe Londoni linnavalitsusega.

Nimetatud kokkuleppe alusel tarnib Venetsueela kütust soodushinnaga Briti pealinna linnaliinidel sõitvatele bussidele. Lõuna-Ameerikast pärit kütus võimaldab neil kompaniidel, kelle valduses on Londoni tänavatel sõitvad kahekorruselised punast värvi bussid, aastas kokku hoida ligi 32 miljonit dollarit.

Kõik niimoodi säästetud vahendid lähevad aga selleks, et müüa soodushinnaga sõidupileteid Inglismaa pealinna vaestele. Vaatlejate arvates Venetsueela vaevalt et sellise ebamajandusliku tehingu tõttu pankrotistub – vastutasuks odava nafta eest saab Chávez kasutada briti ekspertide teenuseid, kes aitavad tal lahendada riigi transpordi- ja administratiivprobleeme.

Presidentlik retoorika

Tänaseks pole enam kuigi palju järele jäänud neid välismaiseid naftakompaniisid, kes Venetsueelas ikka veel tegutsevad. Nende väheste välismaiste naftakompaniide tegevus toimub peamiselt Orinoco jõe basseinis, kus asuvad raske nafta* leiukohad.

Sellist naftat on keeruline hankida ja ka selle ümbertöötamine nõuab lisakulutusi. Kuid see-eest on Venetsueelas Orinoco jõe basseinis rasket naftat väga palju. Spetsialistide arvates ulatuvad sealsed naftavarud 236 miljardi barrelini ja just seepärast ongi sellest regioonist ikka veel väga huvitatud sellised suured ja tuntud naftakompaniid nagu Exxon Mobil, Chevron, ConocoPhillips, Total, British Petroleum ja Statoil.

Esinedes raadiosaates „Hallo president!” rõhutas Hugo Chávez, et tema eesmärgiks ei olegi välismaiste firmade täielik minema kihutamine. Presidendi sõnul soovib Venetsueela lihtsalt seda, et kõik Venetsueela territooriumil tegutsevad naftakompaniid kuuluksid vähemalt 60% ulatuses riigile. Chávezi taoline retoorika on seletatav sellega, et pärast lahkumist võtaksid väliskompaniid kaasa ka kogu oma tehnika ja – mis kõige olulisem – ka spetsialistid. Ilma vajaliku tehnikata ja spetsialistideta variseks aga kogu Venetsueela naftatööstus kiiresti kokku.

Venelased ootel

Kui aga lääneriikide naftakompaniid Venetsueelast tõepoolest lahkuvad, on president Chávezil olemas ka varuvariant. Selleks on Venemaa naftagigant Lukoil, kes on viimastel aastatel Ladina-Ameerika turu vastu suurt huvi tundnud. Juba 2004. aastal lubas see miljardär Vagit Alekperovile kuuluv kontsern Venetsueela majandusse investeerida enam kui miljard dollarit. 2006. aasta lõpus hakkas Lukoili ja Petroleos de Venezuela ühisfirma Lõuna-Ameerikas korraldama puurimistöid.

Välismaiste naftakompaniide riigistamist puudutavas raadioesinemises rõhutas president Chávez veel ühte olulist detaili. Nimelt andis ta lubaduse, et välismaa naftakompaniidele makstakse nende vara riigistamise eest ka teatud kompensatsiooni. Selle maht on aga seni jäänud ebaselgeks. Tänaseks päevaks on välisfirmad Venetsueela majandusse investeerinud umbes 17 miljardit dollarit. See aga tähendab, et kui president Chávez sooviks kogu seda summat tagastada, tabaks riigi eelarvet kolossaalne puudujääk.

Kinnisidee – sotsiaalne harmoonia

Kokkuvõtlikult võib öelda, et president Hugo Chávez ehitab Venetsueelas üles sotsialistlikku majandusmudelit. See aga eeldab riiklikku kontrolli kõigis majandusharudes.

Praegu teostatakse Venetsueelas totaalset riigistamist.Natsionaliseeritakse praktiliselt kõike, alates energeetikafirmadest ja lõpetades toidukauplustega. Pärast sellist totaalset riigistamist peaks president Hugo Chávezi arvates saabuma tõeline sotsiaalne harmoonia.

Ent kas selline tegevus toob endaga kaasa ka majandusliku harmoonia, selles tuleb vist kahelda. Kuid see selgub pärast 1. maid, mil Venetsueela uus majandussüsteem hakkab tööle täiskäigul.

***

Raske nafta on nn tavalisest naftast suurema tihedusega ja viskoossem; väiksema vesiniku ja süsiniku suhtega ning sisaldab enam raskeid metalle ja väävlit. Suure viskoossuse tõttu on sellise toornafta ammutamine keerukas ja kallis, mis teeb tema kaevandamise vedelama nafta olemasolul majanduslikult mittetasuvaks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 36 korda, sh täna 1)