See juhtus …

See juhtus ...

 

27. veebruaril 1935. aastal, kui Sõrve randadest sõitis paatidega
Liivi lahele hülgepüügile suur hulk kohalikke kalureid
Hülgejahile mindi hommikul vara enne päikesetõusu, ja tuule alt pidi minema.

Kui päike on taevas nii, et jahimees on päikese ja hülge vahel, siis saab hülgele tasa-tasa lähemale minna – sõuda või roomata. Ei tohtinud valjusti kõnelda, krabistada ega sõudes kolistada. Päikese kiired pimestavad hülge silmad nii, et ta ei saa aru, millega on tegemist. Nii õnnestub jahimehel saada nõnda lähedale, et võib lasta. Siis hüüti tavaliselt: “Kuule, poiss!” Hüljes on väga uudishimulik, selle peale tõstis kohe pea üles, ja siis võis lasta talle kuuli pähe.

Osa mehi oma paatidega jõudsid paaripäevase merel viibimise järel jälle koduranda tagasi, kuid 27 kalurit 7 paadiga (neist 3 mootor-, 2 aeru- ja 2 purjepaati) tabas merel tugev NO torm, mis jää Läänemere poole liikuma ajas. Kaks paatidest nelja mehega pääsesid Sääre tuletorni lähedal asuvale Vesitüki saarekesele.

Hülgepüük oli Sõrves igal kevadel jäämineku aegu ja veidi varem. Sel ajal püüti enamasti püssidega. Püügile mindi paadiga. Paat sai enne valgeks värvitud. 3–4 meest läksid hülgejääle, valged riided seljas, et oleks jääga ühte karva. Üks nendest oli püssimees. Kes hülge laskis, selle tasu oli viis naela rasva laskmise eest. Hülge nahk aga oli summa. Kes pakkus naha eest enam, võis endale osta, ja osalised said sellest rahast oma jao. Paadi eest anti ka oma jagu. Hülgerasv läks müügiks, ja raha jaotati osaliste vahel.

Loivade ots jäi naha külge, sõrmed löödi otsast ära ja visati ära. Sõrmede ranne sai söögiks – oli sama hea kui seajalad. Kui keegi nahka ei tahtnud, siis jäi nahk laskjale, aga oma jao sai ta pääle selle veel. Tervelt võeti koju kaasa ainult niipalju hülgeid, kui perele toiduks vaja läks. Ülejäänutel võeti nahk koos rasvaga maha ning õmmeldi uuesti kõhu alt kinni. Üleliigne liha lasti jääaugust alla.

Kui noor mees oli esimest kord merel ja saadi hüljes, pidi see “trummalist tegema”, s.o ostma 1/2 toopi viina.

4. märtsil 1935 puudusid veel teated viie hülgepüügile läinud paadi meeskondadest. Sõrve päästejaama ülevaataja alarmeeris päästemeeskonda, kuid hariliku päästepaadiga oli kaugemale jääle minek võimatu.

Teatati asjast Veeteede Valitsusele ja Balti Päästeseltsile. Viimase korraldusel saadeti Kihelkonna lahes viibiv päästelaev Karin kadunud hülgekütte otsima, kuid raskete jääolude tõttu Irbenis pidi Karin otsimisest loobuma. Kadunute otsimiseks jõudis kohale Veeteede Valitsuse jäälõhkuja Tasuja. Asjast informeeriti ka Läti võime.

Hommikul saadi Läti rannast Liserorti tuletornist järeleküsimisel teada, et sinna on saabunud merehädalistena neli eesti hülgekütti, kuid need ei olnud Sõrvest. Neist kaks olid saanud randa ühes oma paadiga, teised kaks pidanud jätma paadi jää võimu alla. Mehed olid merel tublisti kannatada saanud, ühel isegi käsi külmunud. Mehed saadeti pühapäeva, 3. märtsi õhtul Läti võimude poolt Vindavi haiglasse, kust nad lubati pärast paranemist Riia kaudu koju saata.

Vindavist saadeti välja kaks Läti puksiirlaeva, et otsida 20 Sõrve hülgekütti, kes viie paadiga kadunuks jäänud. Enne lõunat nähti Sõrve tuletornist Irbe väina suus üht aurikut, mis arvatavasti oli üks Läti puksiiridest.

Kadunud 20 mehest olid 8 Sääre külast: Kaarel Vapper, Konstantin Vapper ja Aleksei Vapper – isa kahe pojaga –, Aleksei Munt ja Johannes Munt – Sääre päästejaama ülema pojad –, Jüri Vipp, Konstantin Vapper ja Aleksei Kask. Teised kadunud mehed olid Mäebelt ja mujalt.

Mure kadunute saatuse pärast oli seda suurem, et eelnimetatud neli meest, kes pääsesid Kura randa, olid näinud merel kaht mahajäetud paati, millest üks olnud kummuli. Arvati, et need on kadunud Sõrve meeste omad.

Päeval selgus, et üks paat kolme Mäebe mehega oli pääsenud Abruka lähedale Kirjurahule. Sinna pääsenud olid Johannes Kivi, Julius Gustavson ja Nikolai Teern. Kirjurahu ja Abruka ranna vahel olev rüsijää tegi meestele randapääsemise võimatuks.

Kadunud oli veel üks Mäebe purjepaat ja neli meest: Albert Vakk, Hindrek Vokk, Johannes Põld ja Juhan Gustavson. Türju meestest olid kadunud Aleksander Poobus, Jõgi ja veel kaks meest.

Hülgesaagi kohta puudusid veel teated. Kui mõni päev hiljem saabusid õnnelikult hülgepüügilt tagasi Mäebe mehed Östermann ja Gustavson, tõid nad kaasa 7 vana ja 11 poega.

Vanasti söödi niihästi vana kui noore hülge liha. Viimane oli sama hea kui vasikaliha. Hülgeliha keedeti kahest veest, et lepp välja kees (hülgeverd kutsuti “1epp”, sest lepavesi on sama pruun kui hülgeveri). Siis pandi lihale soola ja vürtsi-pipart juurde ja keedeti uuesti.

Naised ei tahtnud hülgeliha süüa. Aga vanemad mehed tahtsid väga, see oli nende lemmikroog heinaajal. Mõnes peres pandi hülgeliha soola ilma keetmata ja tarvitamisel keedeti. Mõnel pool kuivatati hülgeliha, kuid see ei olnud suurem asi, sest hülgeliha kuivab mustaks. Sõrves ei ole niimoodi tehtud, kuid ruhnlased olid küll kuivatatult söönud hülgeliha.

5. märtsil selgus, et pühapäeva õhtul Liserorti tuletorni juurde pääsenud mehed ei olnud Ruhnust ega Kihnust, vaid Torgu valla Sääre mehed Jüri Vipp, Konstantin Vapper, Aleksei Kask ja Johannes Munt, kes olid oma paadi ühes varustusega merele maha jätnud. Õhtul selgus, et Salme meeste mootorpaat nr 729, milles olid Johannes Kuut, Eduard Hallik, Oskar Tuulik ja Aleksander Illi, oli pääsenud tormi eest Abruka juures Vahasele, kust nad nüüd juba koju olid jõudnud.

Õhtul saabus telegramm, et Mäebe meeste mootorpaat nr 763, milles olid Albert Vakk, Julius Põld, Johannes Gustavson ja Jüri Anto, on päästetud ühe mööduva auriku poolt Gotlandi lähedal ja viidud Stockholmi. Samuti oli üks mööduv aurik Gotlandi saare lähedalt merelt leidnud Türju meeste mootorpaadi nr 563 koos Julius Poobuse, Johannes Jõgi, Tidrik Puusepa ja Hindrek Hulliga, ja viinud Königsbergi, kust nad loodetavasti juba lähemail päevil pidid kodumaale jõudma.

Enne lõunat oli veel kadunud Sääre meeste purjepaat nr 874, milles oli Kaarel Vapper poegade Konstantini ja Aleksandriga ning Sõrve päästejaama ülevaataja poeg A. Munt.

Sääre küla mehed Jüri Vipp, Konstantin Vapper, Aleksei Kask ja Johannes Munt, kes oma paati merele maha jättes Liserorti tuletorni juures Kura randa pääsesid ja sealt Vindavi saadeti, olid Riia kaudu juba Tallinna jõudnud ning lootsid järgmise päeva hommikul juba Saaremaale naasta. Mehed olid Tallinnas jutustanud, et merel tormi käes tuli neil võidelda ilmse surmaga.

Mehed näinud tormihädas olles lähedalt mööda sõitvat aurikut, kuid see neid ei märganud. Öösel liikuval jäätükil olles püüdnud mehed endast märku anda petrooleumiga ülevalatud ja põlema süüdatud takutroppide õhku loopimisega.

Ka võtnud nad suu petrooli täis ja süüdanud siis väljapuhutud petroolijoa põlema, tekitades nii kõrgeid põlevaid linte. Selle peale oli eriti meister Jüri Vipp. Kuid abi ei tulnud. Siis hakanud mehed toidumoona ja varustust maha jättes Kuramaa poole sammuma. Püssid võtsid ühes.

Riias anti igale mehele 12 latti, millest 9,5 kulus reisikuludeks. Tallinnast nõutasid mehed ministeeriumist endale tee- ja söögiraha Saaremaale sõiduks.

Sõrves oli vanade kalurite seas levinud uskumine, et teine kuri ja kade kalur paneb nimelt teise oma naabri merepüüu laeva taha hülge, kes sellele ränga kahju sünnitab, võrgud katki rebib, need segamini ajab ja kalad nende seest kõik sisse õgib. Olevat ka juhtumisi olnud, kus järele pandud hüljes end päris inimesena olevat veepinnal ilmutanud räbalates riietes.

6. märtsil oli Liivi lahes ja selle ümbruses kadunud hülgekütte otsimas kolm Läti ja kaks Eesti laeva. Peale selle alustas otsinguid ka üks Läti sõjalennuk.

Kuhu jäid neli hülgekütti – see küsimus oli kogu Sõrves suus. Kuuldus arvamist, et kadunud mehed, kes ju vilunud meremehed olid, võivad olla kusagil jäävangis ja püüavad hülgeid. Läinud aastal otsitud samu mehi kaks nädalat. Oldud juba kindlal arvamusel, et nad on hukkunud, kuid tuulesuuna muutumisel tulnud mehed tagasi, 20 hüljest kaasas.

9. märtsi õhtul saabunud mõned Mäebe mehed Liivi lahelt tagasi rõõmustava teatega, et kadunuks arvatud neli Sääre meest on kogu aeg kusagil Kura rannas Domesnessi nuka taga hülgeid püüdnud, ilma et pärast merele tulekut oleks kusagil rannas käinud. Nad olid varustatud kuu aja toidumoonaga ega mõelnudki niipea tagasi tulla.

10. märtsi õhtul jõudsid Stockholmist, kuhu neid Rootsi kaubaaurik Läänemerelt viinud oli, koju tagasi neli kadunud hülgekütti Albert ja Artur Vakk, Julius Põld ja Johan Gustavson.

27. veebruaril olid nad alustanud mootorpaadi ja kelkpaadiga sõitu Irbeni väina hülgepüügile. Hülgeid, jääd ei olnud – sõideti Kolka poole. Domesnessi tuletorni juures olid nad öösel jääl, kavatsedes hommikul minna mööda jäärinda edasi Saaremaa “Vätta halli” poole. Hommikul oli kõva NO tuul, mis viis jää väina poole.

Mehed sõitnud jääle vastu, kuid jääsupi tõttu pole õnnestunud jääle pääseda ning mehed otsustanud koju sõita. Osa jääd oli aga jõudnud Sõrve randa ja lõiganud kodutee ära, nii oldi sunnitud ööbima jäätükil. Vesi kandnud jää tasakesi Sääre poole. Öösel aga keeranud tuule põhja ja viinud mehed koos jääga väinast välja. Tugeva tormi ja katkise jää tõttu ei saanud nad enam Sõrve poole tulla. Antud siis endast hädamärki petroolis leotatud õlgede põletamisega.

Järgmisel päeval jäid nad Läänemerel jääsodisse kinni. Tugev tuul ja suured lained ähvardanud paati purustada. Mehed otsustasid mootorpaadi maha jätta, et ise jullaga üle jääsodi teisele poole pääseda.

Kui mehed olid veidi edasi jõudnud, hakkas jää lagunema ning meestel oli uppumisoht silme ees. Meeleheitliku pingutusega jõuti tagasi mootorpaadi juurde, mis juba poolenisti vett täis oli. Jätnud siis julla jääle ja alustanud jälle mootorpaadiga läbi jää trügimist, mis neil ka lõpuks õnnestunud.

Purjede all sõideti pärituult. Jää ei olla enam seganud, aga lained olnud saunakõrgused. Öösel oli üks laev neist mööda sõitnud, kuid ei näinud neid. Järgmisel päeval võtnud teine laev nad pardale ja viinud Stockholmi.
Nii lõppes Sõrve meeste hülgepüügi odüsseia seekord õnnelikult – kõik nad jõudsid lõpuks elus ja tervetena koju perede juurde tagasi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 158 korda, sh täna 1)