Utopistist ühiskonnakriitik – Suri filosoof Jean Baudrillard

Tuntud prantsuse filosoof ja sotsioloog Jean Baudrillard suri selle nädala teisipäeval 77- aastaselt Pariisis. Filosoofi lähedaste sõnul suri ta oma majas pärast rasket ja kauakestvat haigust.

Jean Baudrillard’i peetakse postmodernistliku filosoofia üheks silmapaistvamaks esindajaks ja prantsuse skeptilise filosoofia traditsiooni jätkajaks, millele panid aluse filosoofia ajaloo sellised suurkujud nagu Michel de Montaigne ja Réne Descartes.

1968. aastal avaldas Baudrillard raamatu “Esemete süsteem”(Le system des objets), mis kujutab endast tarbimisühiskonna teravat kriitikat. Just tarbimisühiskonnas valitsev mentaliteet ja selle kriitika kujuneski tema hilisema loomingu peateemaks. Muide, ka tänapäeva Eestis tärkava kapitalismi tingimustes on see temaatika väga aktuaalne.

Prantsuse filosoofi uurimistemaatika hulka kuulus reaalsuse ja selle sümboolse kajastamise vahekorra küsimus; ta oli esimene, tänu kellele tulid filosoofias käibele sellised mõisted nagu “simulaakrum” (lad. keeles simulare – teesklema, näitlema, simuleerima) ja “hüperreaalsus”.

Laiema tuntuse saavutas Baudrillard 1991. aastal, mil ta Pariisi vasakpoolses ajalehes Libération avaldas Iraagi sõja vastu suunatud esseede tsükli, mis kandis pealkirja „Lahesõda pole olnud” (La Guerre du Golf n’a pas eu lieu). Toetudes oma „simulaakride hüperreaalsuse” teooriale, tegi Baudrillard järelduse, et Iraagi- vastane kampaania oli inimkonna ajaloo esimene „virtuaalne sõda,” mille peamised sündmused olid konstrueeritud ja fabritseeritud massimeedia poolt. Baudrillard nimetas 1991. aasta Pärsia lahe sõda simulaakriks, sest inimestel, kes seda sõda teleekraanidelt jälgisid, puudus igasugune võimalus teada saada, mis tegelikult toimus.

Baudrillard tundis huvi selle vastu, kuidas funktsioneerib kaasaegne postindustriaalne ühiskond, kus inimestevahelised suhted omandanud puhtalt vaid sümboolse tähenduse. XX sajandi lõpul on ühiskonna arengus saabunud nn hajuv faas: see on koordinaatsüsteemi kaotuse tulemus, mistõttu pole enam võimalik määratleda, mis on hea ja mis on kuri, mis on tõde ja mis on vale.

Selles segases maailmas, arvab filosoof, eksisteerivad esemed ja ideed eraldi, autonoomselt ja efektiivselt taastoodavad iseend, kuid kogu sel protsessil pole mingit mõtet ja tähendust ega saagi olla. Tõsi, Baudrillard ei vaevunud selgitama, kuidas nimelt toimub see taastootmine.

Selles tähenduses meenutavad tema raamatud teaduslik-fantastilise sisuga romaane, kus autor püüab lugejat köita mitte niivõrd range loogikaga (nagu see filosoofilise teksti puhul ju olema peaks) kuivõrd oma rikka kujutlusvõime ja poleemilise sõnavara abil.

Baudrillard’i mõtted väärivad tähelepanu. Tänapäeva poliitikute küünilisus, ühiskonnas üha enam maad võttev moraalne relativism – kõik need on ohtlikud nähtused, mis pidevalt ringlevad meid ümbritsevate tekstide ja muude sümbolite tasandil. Nende ees ei tohiks oma silmi sulgeda.

Ühtekokku kirjutas Baudrillard 50 raamatut, mis žanri poolest asuvad filosoofia ja kirjanduse piirimail (kogu tänapäeva filosoofiale iseloomulik tunnusjoon).

Tema tuntumate tööde hulka kuuluvad järgmised teosed: „Märgi poliitilise ökonoomia kriitikaks” (Pour une critique de l’économie politique du signe 1972), „Tootmise peegel” (Le miroir de la production 1973), „Sümboolne vahetus ja surm” (L’échange symbolique et la mort 1976) „Vaikiva enamuse varjus” (À l’ombre des majorités silencieuses 1978), „Ahvatlusest” (De la séduction 1979) „Simulaakrumid ja simulatsioon” (Simulacres et Simulation 1981; eestikeelne tõlge 1999), „Saatuslikud strateegiad” (Les stratégies fatales, 1983), „Ameerika. (Amérique 1997).

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 111 korda, sh täna 1)