Aastakümned võrratut tantsu Graatsias! (2)

Aastakümned võrratut tantsu Graatsias!

 

Vähe on vist neid tantsuteadlikke saarlasi, kellele nii tabavalt valitud nimi Vallatud midagi ei ütle. 7. veebruaril sai Kuressaare tantsukooli Graatsia tantsutrupp Vallatud juba 31-aastaseks.

Veidi üle kolmekümne aasta on see Kuressaares tegutsenud tantsukool olnud iganädalaseks kohtumispaigaks kümnetele-sadadele tüdrukutele. See lugu räägibki, kuidas Graatsia tantsukool vaatamata nigelatele treeningutingimustele ja inimeste rändamisele laia maailma tänase päevani nii rõõmsalt tegutseb ja esinemas käib.

Vallatute täht – Helena Pihel

Esinedes oma juubelikontserdiga nii Kuressaare kultuurikeskuses kui ka Riias, teadis juba kogu grupp, et sügisel lahkub nende hulgast kauaaegne andekas tantsija ja vanema kontsertkoosseisu solist Helena Pihel. Toona ei teadnud aga veel keegi, millise ülikooli Helena endale valib, sest andekas oli ta nii tantsu- kui ka teatri alal, aga ka kirjanduses.

Tantsukooli direktori ja koreograafi Jevgenia Piheli sõnul on tantsutrupile alati raskeim aeg, kui koolist lahkub andekas tantsija, sest koos temaga läheb ka tema sära ja temperament. Helena tegeles mitte ainult tantsimisega, vaid ka lavastas tantsunumbreid ja teeb seda veel tänagi.

Möödunud sügisest õpib ta aga Tallinna ülikoolis koreograafi rasket eriala ja osales juba oktoobris Mait Agu 55. sünniaastapäevale ja koreograafia osakonna 30. sünnipäevale pühendatud kontsertetenduses „Kodalased ja Kaasaegsed”. Vaatamata töökale ülikoolielule on Helenal aga ikka aega kodusaarele tulla ja lavastada ka oma vanas armsas tantsukoolis.

Tantsufestival sai teoks koostöös lätlastega

Sügist 2006 alustas meie kool suure tantsufestivaliga, mille korraldasime koostöös Riia tantsuansambliga Vana-Riia (koreograafid Inesa Cha-Cha ja Milena Jelkava). Festivalil osales 60 tantsijat: 35 Lätist ja 25 Graatsia-koolist. Oma rikkalikku repertuaari tutvustasid läti tantsijad nii Kuressaare kui ka Orissaare rahvale. Kes festivalil käis, mäletab neid koreograafiliselt raskeid, ent seejuures niisuguse kergusega ja lausa mänguliselt esitatud meespartneritega tantse.

Erilise naiseliku võlu tõid aga lavale läti tantsijannade idamaise kõhutantsu numbrid. Külalised Riiast demonstreerisid laitmatut tantsutehnikat nii klassikalistes, estraadi kui ka kaasaegse süžeega tantsudes.

Publiku lemmikuks kujunes aga nende retrokava ja tantsufestival lõppes kankaaniga, millist ei ole Saaremaal enne nähtud! Lahkudes sai Vana-Riia tantsuansambel kutse tulla ka Saaremaa suveüritustele.

Mööda Eestit

Pärast festivali sõitis meie tantsukool esinema Mandri-Eestisse: Viljandisse, Elvasse ja Karksi-Nuia. 17. novembril tantsime Viljandi kultuurikeskuses klubi Ajaratas hooaja avapeol. Tänusõnadeks saime: „On väheseid kollektiive, kes oma tantsudega otse südamesse jäävad. Teil, Vallatud, see õnnestus.”

18. novembril olime juba Elva kultuurikeskuses Sinilind. See esinemispaik oli tantsijatele väga mugav, kuna kõik vajalikud ruumid asuvad seal lava lähedal. Pärast kontserti kohtusime ka publikuga. Teiste hulgas leidus neidki pealtvaatajaid, kes olid näinud Vallatute esinemist veel siis, kui Jevgenia Pihel ise laval kaasa tantsis.

Sama päeva õhtul esinesime Karksi-Nuia kultuurikeskuses. See oli klubi hooaja avapidu, kus suure osa publikust moodustasid kas ise kunagised peotantsuõpetajad või selle ala harrastajad. Seega oli kohal tantsu osas kompetentsem publik. Vallatud ja Jane’i Pärlid esitasid oma kava fantastilise energiaga.

Kontserdi edu tagab alati koostöö heli, valguse, lavastajatöö ja tantsijate esinemise vahel. Ka toetused, mida Graatsia tantsijad saavad Kuressaare linnavalitsuselt ja Kultuurkapitalilt, olid eduka kontsertreisi korraldamisel suureks abiks. Oleme tänulikud ka oma koolidele, kes lubavad meid vahel õppetöö kõrvalt esinemistele. Eks meie omalt poolt püüame siis puudutud tunnid pärast tasa teha.

Samas on Graatsia tantsukool oma tegutsemisaastate jooksul Saaremaal kasvatanud eduka tantsukaadri ja paljud meie õpilastest tegutsevad koreograafidena edasi nii mandril kui ka väljaspool Eestit.

Taas tantsides reisile

Möödunud reedel käisid meie tantsijad aga esinemas Risti koolis ning Keila ja Saku kultuurikeskuses. Koolis esinesime täiskavaga, kuhu mahtusid nii mängulise süžeega tantsud kui ka erinevate rahvaste tantsud (india, hispaania, kreeka jne) jpm.

Järgmisena astusime lavale Keila kultuurikeskuses, mida juhatab Marge Roose, kes on 14 aastat ka Saaremaal elanud ja Kuressaare gümnaasiumis töötanud. Väga rõõmus oli Saku kontsert, kuna valla mehed kinkisid selle oma naistele naistepäeva puhul. Sakus tantsisime ka esimest korda ja vastsetes kostüümides Helena Piheli lavastatud uut tantsu „Olen siin”.

Saku lava on tantsimiseks väga hea nii tehnilises mõttes (põrand ja laius) kui ka emotsionaalselt. Pärast kontserti näitas juhataja Liina Hendrikson meile ka Saku huvikeskust, mis on väga suur ja kus tantsuruumid on sisustatud just tantsija vajadustest lähtuvalt.

Peagi korraldame oma tantsukooli lahtiste uste päevad. Oodatud on kõik asjahuvilised. Ees ootavad ka suvised tantsulaagrid ja üritused. Oleme tänulikud oma publikule, vanematele, Saaremaa tarbijate ühistule, kes rendib meile oma ruume, Kuressaare linnavalitsusele ja Kultuurkapitalile. Kuid meie suurim tänu kuulub siiski kooli direktorile ja koreograafile Jevgenia Pihelile, kes hoiab meie tantsutaset kõrgel.

Graatsia tantsukooli
tantsutrupp Vallatud ja Jane’i Pärlid

ARVAMUS

Liida Kaare, naisvõimleja üle 10 aasta:
Energiapomm nagu ta on – seda energiat jääb tal alati üle ja siis ta jagab seda nii lastele kui ka vanematele. Jevgenia on asendamatu inimene ja nii vajalik meil Saaremaal, selliseid teisi meil pole! Olen proovinud ka teisi treenereid, aga ikka meeldib Pihel mulle kõige rohkem. Läbi aegade! See energia ja lähenemine treeningul individuaalselt – ta kohe jõuab igaüheni! See ei ole lihtsalt masstrenn, kui sa sinna juba lähed, siis ta tahab, et igaüks ka trennist maksimaalselt midagi saab. Ta on tõeline professionaal.

Rita Alt, Graatsias 1976-1979:
Mina ja minu pinginaaber olime esimesed Ženja poolt näiteringis välja valitud tüdrukud nimetusse tantsuansamblisse (ta õpetas meile seal oma praktika ajal liikumist) ja see juhtus aastal 1976. Edasi lisandusid mõningad meie klassiõed ja siis juba tüdrukuid ka mujalt ja nii see läks. Mina tantsisin ligi 3 aastat.

Eks esimesed muljed ja emotsioonid olid ikka väga erilised – nii tegevusala kui selle õpetaja olid ennenägematud. Ei tea, et sellise asjaga oleks kusagil mujal Eestis tol ajal tegeldud, rääkimata Saaremaast. Ta tuli Riiast oma teadmiste ja tantsudega ja tekitas siin täieliku tormi teeklaasis. Ja inimesena ei jäänud ta oma tegevuse uudsusele ka mitte üks põrm alla. Kees ja pulbitses nii mis jube ja aeg-ajalt viskas kaane pealt ära ka. Trennid olid väga töised, treeneri poolt äärmiselt temperamentsed ja eks seal juhtus kõike.

Palju oli ägedaid vaidlusi kostüümide pärast, sest me keeldusime ülinappidest riietest ja siis tuli jälle mingeid kompromisse leida. Aga üldiselt olime algul nagu mingi omamoodi perekond. Tihti õmblesime Ženja juures kodus endale kostüüme või siis vedas ta meid oma mehevanemate maakoju laagrisse, ta oli ka kõigi meie eraeluga hästi kursis. Ja see tollel ajal kasvanud nabanöör pole tänaseni päriselt katkenud – Ženja lihtsalt pole lasknud sel juhtuda.

Mõjutanud on see tegelikult suht lühike ajaperiood mind ja minu elu kindlasti. Kogu see kupatus – pingelised trennid, suhted, konfliktide lahendamine, laagrid, sõidud, enda eest seismine, otsuste tegemine, kostüümide õmblemine, pidev esinemine suure publiku ees – selle kõigega tuli hakkama saada, nii et see oligi tegelikult üks suur õppetund edasiseks eluks. Lisaks saime kaasa naisterahvale väga vajaliku korraliku rühi, painduva piha ja tantsuoskuse.

Minu jaoks oli kõige huvitavam reis Riiga (olime seal mitmel korral), kui käisime nelja tantsijaga (2 poissi, 2 tüdrukut) Ženja lõputööd tantsimas. See reis võiks minu jaoks kanda pealkirja “Esimesed harjutused iseseisvaks eluks”. Muide, Ženja sai “viie”.

Helena Pihel, Graatsia tantsija aastail 1988-2006:
Tantsukool Graatsia oli minu teiseks koduks peaaegu 18 aastat. Tegelikult ei mäletagi ma aega enne ema trupis tantsimist, sest olin vaevalt kaheaastane, kui mulle tantsusussid jalga pandi.

Nii see elu mul algaski – mida pisem ma olin, seda kergem oli publikult tohutuid aplause saada, suuremana pidin selleks laval palju mängima ja tehniliselt väga täpselt tantsima. Suhtlemine emaga trennis oli kohati väga keeruline, sest ta ei tohtinud mulle kui oma tütrele mingeid mööndusi teha ja teinekord kippusime me seda barjääri isegi liiga kõrgeks venitama.

Kõige paremad mälestused on seotud nende hommikutega, kui ärkasid teadmisega, et tuleb esinema sõita. Pakkimine, soengud, bussisõit ja lavaproovid tekitasid minus juba pisikese tüdrukuna erilise tunde, mida kirjeldada ei oska, aga mida tunnen veel päris tihti. Minu mälestused ongi pigem tundelised kui naljakad või seikluslikud, sest tunnen, et tantsukool Graatsia on minu kodu, mida ma taga igatsen.

Nüüd õpin ma Tallinna ülikoolis kunstide teaduskonnas koreograafiat. Ei oskagi öelda, kes minust tulevikus saab, aga praegu tunnen, et tants ongi mind kõige rohkem mõjutanud.

Esinemisjulgus ja mängulisus on minu ellu tulnud just tänu neile kaheksateistkümnele aastale. Kuna koreograafia osakonnas ei õpita pelgalt tantsima, vaid väga palju muud kunstide ja kultuuriga seotut, siis on just see paik, kus ma praegu olla tahan. Seda kõike tänu ema tantsukoolile muidugi.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 247 korda, sh täna 1)