Jääst, allveetraktorist ja valimisaegsest haiguspuhangust

Jääst, allveetraktorist ja valimisaegsest haiguspuhangust

 

Aeg tiksub kevadesse nii kalendris kui looduses. Jätkuv sula ja tibutav vihm kahandab põldudelt lund ja sulatab merejääd. Kui tahad Abrukalt talve leida, tuleb metsa minna. Kuid terane kõrv püüab metsastki hulganisti kevadhääli.

Neljapäeval oli naistepäev. Kuidas mujal, ei tea, aga Abruka mehed panid oma saare auväärsetele naistele kohe päris päikese paistma ja lillgi õitseb Vahtra talu taga, seal päiksepoolsel küljel.

Jääst pealt- ja altpoolt

Valimiste-eelne laupäev kujunes abrukalastel tegusaks. Kes vedas küünist heinu, kes kraamis ja koristas, kes küttis sauna. Miski ei viidanud sellele, et pealelõunane aeg võib mõnele saare elanikule seiklusterohkeks kujuneda.

Lambakasvatusühistu tegevjuht Vambola Lepik otsustas kasutada veel kestvat jääteed, et tuua lammastele Saaremaalt vilja. Teadja mehena valis ta sellise tee, kus jää vanem ja paksem. Veidi sõitu ning tublit tööd ja esimene viljakoorem oligi Abrukal.

Et valget aega veel küllalt, otsustas Vambola teisegi reisi ette võtta. Kogenud mees merejääl vanas jäljes ei sõida, nii saigi kaar kaugemalt võetud, et ohutum oleks. Sõit kulges rahulikult. Ühel hetkel aga hakkas jää masina taga pragunema. Ei aidanud kiiruse lisamine ega kursi muutmine, praod jääs jooksid siia-sinna ning masin mehega roolis kadus jäält loetud sekunditega.

Järgnevad sündmused arenesid nagu parimas seiklusfilmis. Kuna traktoris teadupärast katapult puudub, tuli mehel merepõhja vajuvast masinast omal jõul välja saada.

Traktori vajumine ja lahtised jäätükid olid küll meest räsinud ja muljunud, aga mitte nii palju, et ilmavalgusest isu täis oleks saanud. Ja ega seal pikalt mõelda olnud – kui sa just talisupleja või mingi jääuurija ei ole, siis katsu, et pinnale saad. Vee sügavust sündmuskohal hindas Lepik viiele meetrile. Mees oli muidugi läbimärg ja muljumisest siit-sealt sinine, aga käed-jalad ja need ihuliikmed, mis mehest mehe teevad, pidavat terved ja töökorras olema, vähe sinised küll, aga tühja sest, kevadpühad ju tulekul.

Traktor tuli küll selleks korraks jää alla merepõhja parkida. Aga vaevalt, et see sinna järeltulevatele põlvedele avastamiseks jääb, küllap ta pinnale tõstetakse ja veel sõitmagi hakkab. Tähtis, et mees ise elus ja täie tervise juures.

Eks Abruka mehed ole ennegi jää paksust altpoolt mõõtmas käinud ja kohe suure linttraktoriga. Seekordne allveetraktor on varasematega võrreldes kohe häbiväärselt väike. Oluline on muidugi see, et traktoril oli kütet just nii palju, et Roomassaarde tanklasse saaks. Nii pole reostust karta. Kinnisest süsteemist nagu käigukast või tagasild ei tohiks õli lekkida. Ka pidavat masin Lepiku sõnul laevateest ohutus kauguses olema.

See sündmus toob meelde aastatetaguse juhuse, kui üks masinamees oma Zaporožetsiga EPT ehk nüüd Audi keskuse ees asuvasse tiiki sõitis. Miilitsa pärimisele vastas mees: „Oma masin, ise tean, kuhu pargin!”

Saladuslik valimisaegne haiguspuhang Abrukal

Valimiste tingel-tangel on selleks korraks läbi. Osa eestimaalasi tunneb rõõmu, et omad võitsid, osa kibestumust, et nende lippude alla ei tahtnudki kogu Eestimaa koonduda. Osale eestimaalastest aga on sellest lihtsalt savi, nagu noored tavatsevad ütelda. Kergendatult hingavad aga kindlasti kõik.

Valimas olen käinud mitme valitsuse ja riigikorra ajal. Ka Abrukal olen varem valinud. Eelnevad valimised, mida mäletan, on läbi viidud klubis, koolimajas või sadamahoones. Ikka nii, et valimiste läbiviijad tulevad oma valimiskasti, nimekirjade ja muu atribuutikaga saarele ja Abruka elanikkond koguneb valimispunkti. Nende paari-kolme inimese juurde, kelle tervislik seisund ei luba ise valima tulla, minnakse valimiskastiga koju. Nii oli tänaseni.

Sellises väikeses kogukonnas nagu Abruka saar on iga sündmus, mis saare püsiasukad kokku toob, märkimisväärse tähtsusega, nii ka äsjamöödunud valimised. Kui aga uskuda seda, mis kõrvu kostnud, siis olid valimised Abrukal tänavu lausa küsimärgi all, põhjuseks transport saarele.

Lisaks ei vaevunud keegi asjameestest organiseerima ruume valimise tarbeks. Saare keskel, enamikust valijatest 500–1000 m kaugusel, on nägus vastvalminud seltsimaja. Sadamas tore ja hubane raamatukogu-sadamahoone, mida aina laiendatakse ja laiendatakse. Palgal on raamatukoguhoidja-infopunkti juhataja. Saarel on külavanem ja kolmeliikmeline Abruka saare nõukoda, kes külavanemale abiks ja toeks.

Asjameeste silmis aga suhtluskõlbulikku inimest saarel ei leidunud ning nii oligi lihtsam ja asjameestele kindlasti mugavam asi nii korraldada, et kõik valimisõiguslikud saareelanikud kirjutasid avalduse, milles palusid valimiskasti koju tuua.

Asjal poleks nagu vigagi, kui kõik saare elanikud poleks nagu üks mees pidanud avaldusele märkima põhjuseks oma viletsa tervise ja halvad teeolud. Muidu, nagu öeldi, lihtsalt hääletada ei saa. No tere, talv! Selleks, et Abrukal valida saaks, pean ma end puruhaigeks valetama ja saare teed läbipääsmatuks mõtlema. See on solvav, alandav ja häbiväärne!

Väikesaarte seaduse järgi kuulub Abruka nende üheksa väikesaare hulka, kus on olemas püsiasustus. Järelikult elavad siin ka Eesti vabariigi kodanikud, või kuidas? Seni kuni olen terve ja täieõiguslik Eesti vabariigi kodanik, tahan ka, et minul ja teistel saareelanikel võimaldataks ilma inimväärikust kaotamata hääletamas käia.

Vallaametnik, kellele oma muret kurtsin, üritas mulle selgitada, et seadus on selline ja teistmoodi lihtsalt ei saa. No vabandage väga! Kus paganama kohas neid seadusi siis tehakse ja kes neid teeb? Peab ikka asjameestel ajuehitus olema, kui Abruka saare elanike hääletusruumiks määratakse, nagu valijakaardilt lugeda võib, VRHL Kalatööstuse kontor Nasva külas! On ju ette teada, et ühelgi saareelanikul pole võimalik kohale tulla ning ainuke lahendus on enda puruhaigeks valetamine.

Seekord valiti Abrukal sedamoodi, kõik olid lootusetult „haiged”. Mina igatahes sellistele alandavatele avaldustele enam alla ei kirjuta, inimväärikus maksab ka midagi. Muidugi jään kannatamatult suve ootama, ehk astub mõni asjamees läbi, mine tea, võib-olla koguni president või peaminister, oleks, millest vestelda.

Õnneks tõid valimispäeval Abruka saarele positiivsust ja sära kaks kaunist ja sõbralikku daami – Maie Viirsalu ja Ly Pildre –, kes valimiskastiga perest peresse käima pidid, et „põdurad” abrukalased valida saaks. Südamlik ja siiras tänu neile.

Kõike kaunist ja ilusat naistepäevajärgset aega teile, minge välja, õues on kevadet! Abrukal on kuldnokad kohal ja peenrast piiluvad juba lumikellukesed.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 38 korda, sh täna 1)