Kas kiirustav keel on puhas?

”Muhu monoloogide” selles osas, mis kannab pealkirja ”Hanilaiu matused ja Muhu territoriaalveed”, laseb Juhan Smuul oma Ärnil sedastada, et ”õ” üle Väikese väina ei saa. Tegelikult on ta siiski saanud, ehkki võrreldamatult aeglasemalt, kui kadus nõukogude piirivalve Suure väina äärest.

Ärni võttis ”õ” tähe jutuks seoses August Sanga luuletusega ”Laul O. W. Masingust, mehest, kes andis eesti keelele õ-tähe” (1962). Sanga järgi – mitte naiivsusest, vaid poeetilisest vabadusest – sündis ”õ” väga ruttu: ”Mees kambris haaras sulepea ja sündis/ uus pookstav tema käe all – sündis ”õ”.” Masing pani ette eristada ”õ”-d iseseisva tähemärgiga novembris 1816.

Mitte samal ajal ja kohe ei leidnud ta aga tähemärgile seda kuju, millega meie oleme harjunud. Kuidas nägi välja üks Masingu ”õ” kujudest, seda on lihtsam endal lugeda kui siin edasi anda. Lugeja leiab vastava koha raamatust ”Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile 1814–1832” I (Tartu, 1995, lk 207 ja 209). Oma käsikirjades Masing meie kaasaegset ”õ”-d ei tarvitanudki.

Praegu muutuvad eesti keel ja tema märkimise viis märksa kiiremini kui Masingu ajal. Seda tingivad nii maailma avatus kui ka operatiivsus, millega ühiskond oma informatsiooniasjades toimetab. Kui äri ei taha molutamist, sest raha peab liikuma, siis ei tohi ka keel jääda aeglaseks. Kapitalism kui majandusliku olemise ühiskondlik moodus on väga vana, kaup veel vanem.

Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatus (1869) tuleb ette sõna ”kauba-sõbr”, mille Wiedemann tõlkis ”kundeks”. Mõnikord tähendab ”kunde” sedasama, mis ”klient”. Kuid Wiedemannil puudub sõna ”semu-kapitalism”, kuigi väljend ”käsi peseb kätt” on kindlasti vanem kui igasugune kapitalism. Sõna ”semu-kapitalism” pärineb aastast 2007 ja on hetkel vaevalt ühekuune. Ta on vajalik, ehkki halvustav.

Iga sõna vajalik ei ole, vähemasti mitte ettepandud kujul. Kes hakkab Tallinnas mööda Endla tänavat jalutama Virtsu poole, märkab peagi paremat kätt maja, mille esiuks ei ole küll paraadna, ent pole ka tagauks. Selle kõrval on mitu silti nimedega asutuste kohta, mille kontorid on sesse majja registreeritud. Üks neist teatab järgmist: ”SA ENIF Nägemispuudega Fond”. ”SA” on muidugi mitte nagu SA Hitleri-meelsel Saksamaal, vaid lühend sõnast ”sihtasutus”.

ENIF on Eesti Nägemispuuetega Inimeste Fond. Kui poolpime inimene elab ahjuküttega korteris, siis on tal kindlasti ka oma puud, kuid olgu – arvatavasti on sõna ”puue” mõnikord tõesti kohasem kui sõna ”vaegus”. Milleks on tarvis see kõik aga vigaselt lahti kirjutada? Või lohutavad sildimeistrid end sellega, et pimedad, kel sinna fondi on asja, seda nõmedust niikuinii ei näe?

Iga nime võib käsitada kui sõna. Üks torujuhe, kust voolab kaasaegsesse eesti keelde reovett, algabki meie nimeasjandusest. Ma mõtlen selle all seda, kuidas me midagi või kedagi nimetame, mitte ainult tänavasilte ja ametinimetusi. Firma ”Edelaraudtee AS” on nime poolest eksitav, sest rongid Tartu ja Orava vahel sõidavad hoopiski kagus ning Tartu ja Valga vahel lõunas.

Seda nime ei muuda ilmselt enne, kui nõukogude võim tagasi tuleb, sest siis oleme kõik jälle idamaade läänes. Piletit selle firma rongidele saab ette tellida ka arvutist. Kui sellesama firma vagunisaatja annab sulle aga reisi lõpul pileti, millele on kirjutatud, et ”Makstud mobiiliga”, siis see on suisa vale.

Valest nimetamisest head, puhast ja kaunist keelt ei tule. Ilus keel tahab enne rookimist. Emakeelepäev peab seda meile meelde tuletama – ja mitte ainult üks kord.

Tähtveres 9. märtsil 2007
PEETER OLESKI loengut „Kallis emakeel ja armas isamaa” saab kuulata Kuressaare kultuurikeskuse saalis täna kell 13.30.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 77 korda, sh täna 1)