Kolm teemat armastusest

Kolm teemat armastusest

 

1. ehk üldine teema: EI OLE SIIRAMAT EGA PUHTAMAT ARMASTUST KUI TOIDUARMASTUS.

Eesti rahvas on õgijarahvas. Kokasaated ja gurmaanlus tulevad vägisi silmast ja kõrvast sisse. Käib pidev söömarluspropaganda. Kokaraamatuid ilmub sadade kaupa (koos ja eraldi kõikvõimalike magusate ja muude küpsetiste valmistamise õpetustega). Uusi toite tuleb järjest juurde.

Iga issanda päev jagatakse uusi retsepte. Maitseainete ja nn tervisliku roheluse skaala laieneb pöörase kiirusega. Geograafiline areaal ulatub Aafrika džunglitest Põhja-Jäämereni. TV-s on liig palju sööma-ahvatlevaid saateid. ETV „Terevisioonis” tehakse igal hommikul süüa.

Kanal 2 „Reporteris” süüakse igal õhtul ise peres. Siis veel eraldi saated (rännatakse „Köögist kööki” jpt) + reklaamid, grillimisõpetused, suviti ka suured lihaküpsetamisvõistlused jm. Presidendi vastuvõtu roogadest olid kogunisti erisaated (enne vastuvõttu, mida sööma hakatakse, pärast – mida söödi). Ja kõiki neid korratakse, korratakse ja korratakse.

Üritasin kokku lugeda, kui palju otseseid ja kaudseid söömakutsumisi ma nädalas saan, aga pealt kolmekümne läksin segamini. Igas ajakirjas on oma söömaveerg või -nurk. Rääkimata eriajakirjast Oma Maitse ja Selveri-eridest.

Vastukaaluks on raadios alailma saated toitumisharjumustest. Alates ministrist kutsuvad erinevad väljaanded meid üles eelistama eestimaist. Kehakaalu jälgimise ja saleduskuuridega minnakse teistpidi liiale.
Igati skisofreeniline olukord.

Nüüd tahan rääkida, miks ma tahan kõigest sellest rääkida, millest ma siin räägin. Aga selleks pean taaskord pöörduma oma perekonna poole ja meenutama oma isa, kes matusekõnes kuulutati geniaalseks.

Ta oli nimelt lastearst, kes eksis diagnoosiga vaid kolmel korral oma 32-aastase praksise jooksul. Kuigi ta suri ammu – 1974 (56-aastaselt) –, jõudis ta kuulutada kõik tsitruselised, v.a sidrun, allergeenideks. Tema loosung oli: kuni kolmanda eluaastani lastele ainult oma vöötme vitamiinid!

Mäletan ka, kuidas ta selgitas mulle paastu mõistet: kui sa istud või lamad, siis su keha puhkab, puhkavad käed ja puhkavad jalad, öösiti, kui sa magad, puhkab su aju, aga sinu organism – eriti seedetrakt – ei saa iialgi puhkust: päeval sööd, öösel seedid. Selle peale tuldi juba vanas Roomas, kus söömine oli kultuseks. Nad kuulutasid kord aastas välja 40-päevase paastu. Nii et kristlusega on sel õige vähe pistmist, tegu on lihtsalt tarkusega.

2. ehk kohalik teema: TEATRIKUU KESTAB

Täna on teatrikuu 13. päev.
Üleeile veetsin toreda päeva Kärdla rahvamajas: meil oli kogu Hiiumaa kooliteatrite päev. Ja sellest võttis osa kogunisti viis truppi, millest gümnaasiumiosa esindas vaid üks – Käina gümnaasium „Vigaste pruutidega”.

Žürii oli sedapuhku terveni mandrilt, ainult meie oma Kärdla ühisgümnaasiumi õpilaskogu esindaja Kristel Algvere oli kohalik. Žürii tööd juhtisid Eesti kooliteatrite liikumise Suur Valge Ema Maret Oomer ja presidendi kultuurinõustaja, lavastaja Jaanus Rohumaa.

Mina olin reavaataja – ma ei saa ju kusagil täie rauaga osaleda, sest ei tea iial, millal mu jõud üles ütleb ja pean põgenema „nagu Tuhkatriinu ballilt” ehk siis paluma end kellelgi autoga kähku koju koti peale toimetada.

Seekord pidasin kõik etendused vapralt vastu, ainult žürii otsuse sain teada hiljem telefoni teel. Läksin ja tulin (tulin ja läksin?) taksoga, sest invabuss pühapäeval mind sõidutada ei saanud ja puhkepäevadel oleks ka rahaline vahe vaid 20 krooni. Mul oli kaasas kolm eripreemiat – vast-kordustrükitud Betti Alveri mälestusraamatut, mis mõeldud parimatele sõnakasutajatele.

Mida ma siis nägin? – Palju rõõmustavat. Nägin eelmisel kevadel kooli lõpetanud ja oma lilleäri rajanud (nukuema Lea Sibul-Poola – kes sai ka nukkudevalmistamise eripreemia – õpilase) Piret Põllu esimest iseseisvat nukulavastust „Karupoeg Puhh”. See oli väikene täius! Mängisid eranditult poisid ja neid oli neli, neist parima poissosatäitja preemia sai Tõnu Tamm.

Ja nad rääkisid – sirmi taga loomulikult – nii klaarilt, selgelt ja suurepäraselt haakuvates dialoogides, et said lavakõne eest lausa kollektiivse preemia.
Käina gümnaasiumi põhikooli-osa õpilastega oli Tiia Korv (tema lavastas ka „Vigased pruudid”) välja toonud Fr. Tuglase „Väikese Illimari” õpilastele väga jõukohase omakoostatud lavaversiooni: see oli tõeliselt puhtalt lavastatud, kasutati naturaalpille (viiul, kannel, flööt) ja ka kujundus, mis sai eripreemia, oli kaunis.

Illimari osatäitja Kätlin Otto kuulutas žürii parimaks tüdruknäitlejaks. Käina trupp läheb edasi üleriigilisele kooliteatrite festivalile Hiiumaad esindama, mis sisuliselt ongi peapreemia.

Kaks etendust aga, mis rõõmustasid eriti minu vana südant, olid kirjutanud-lavastanud omad õpetajad ja need olid laste poolt ka kenasti välja mängitud.
Need oli Palade põhikooli õpetaja Helju Petsi „Kuus tundi nähtamatust” ja Emmaste põhikooli õpetaja Velvi Barinovi „Veidrad vanaemad”. Esimeses toimub tegevus vanas mahajäetud majas, kuhu kuus tüdrukut tulevad nädalalõppu veetma ja kus tegutseb kummitus.

Üks tüdruk (kodanikunimega Liina Männamaa) jutustab pahaaimamatult enne magamajäämist õuduslugu, aimamatagi, kui ruttu ta lugu tõeks läheb. Liina sai minult „parima õudusjutustaja” naishääle-preemia.

Õpetaja Barinovi loodud neli vanaema ja üks täiskasvanud tütre ema aga tegid… pättust. Omas Emmastes, lihtsalt selle pärast, et neil polnud nooruses aega seinu sodida ja aknaid sisse visata; kusjuures nad olid kindlad, et neid ei kahtlusta keegi…

Väga kena rolli tegi konstaabli ema rollis Maarja Sööl, kes sai ka parim naiskõrvalosa preemia – tal oli hea hääl, loomulik kõne ja lavaline sarm. Oma kõnepreemia puhul kaalusin kaua tema ja Liina vahel, aga otsustasin siiski, nagu ma otsustasin.

Meeshääle (lavakõne) preemia läks samas trupis vanaema Leida lapselast mänginud Tambet Kikasele, samuti eeldustega kõnemehele.
Niisugune oli siis see pühapäev.

Näitusesaalis oli avatud (rutake! homme võetakse maha!) ka Kärdla kultuurikeskuse maaliateljee näitus „Alaspidi lilled”, kus vaatamiseks väljas õpetaja Ott Lambingu 19 õpilase 32 tööd.

Aga teatrikuu kestab ja palju on veel ees.
Näiteks rahvusvaheline teatripäev. Meil on siin viiuliõpetaja, lavaka lõpetanud erunäitleja ja Rae-teatri rajaja, lavastaja jne, repatrieerunud hiidlane Koit Randus. Tema eestvõttel tähistame Kärdlas seda päeva õigel päeval ja tema eestvõttel tähistame Käinas ka teatrikuu pidulikku lõppu; samuti õigel päeval.

Aga sellel pühapäeval, mis äsja oli, kahe etenduse vahepeal, helises Koidu mobiil ja helistajaks polnud keegi muu kui tuntud Kadi-raadio-hääl ning Kuressaare teatri näitleja-lavastaja Tõnis Kipper, kes teatas, et meie teatrikuu lõpupeole tulevad ka saarlased mürinal kõik… Oleksite pidanud Koidu rõõmsat nägu nägema! Vaadake, et te siis ikka tulete!

3. ja viimane ehk peateema: TÄHTIS PÄEV
Täna on emakeelepäev. See on (või vähemasti peaks olema) meie kõigi, kes me eesti keelt tarvitame, üleüldine pidupäev. Mina nimetan seda päeva mõttes oma tööriista-päevaks, sest emakeel on ju mu töövahend.

Ja ma olen sageli väga kurb, kui näen-kuulen, et keegi mu tööriista piltsib ehk valesti-kurjasti kasutab. Hea töömees ei anna oma tööriista teiste kätte, minu tööriist on kaitsetu – see on me kõigi oma. Üritagem siis seda kaitsta ka pidupäevade vahelistel päevadel: iga päev ja igal pool.

Head emakeelepäeva ja jätkuvat teatrikuud ning paastuaega kõigile meile!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 48 korda, sh täna 1)