Iraagi tulevik: sõjaline naftahange

Ehk lugu sellest, kuidas Lääs teenib Iraagi naftarikkuste arvelt suurt kasumit. Iraagi tohutud naftavarud – need on kolmandad maailmas – avatakse peagi laiaulatuslikuks kasutamiseks Lääne naftafirmadele. Kogu see protsess leiab aset seaduse alusel, mida Iraagi parlament hetkel arutab.

Väidetavalt osales selle seaduseelnõu ettevalmistamisel ka Ameerika valitsus. Uus seadus näeb ette, et sellised suured naftakompaniid nagu British Petroleum, Shell ja Exxon saavad võimaluse sõlmida kuni 30 aastaks lepinguid toornafta ammutamiseks Iraagi territooriumil. See kõik aga tähendab, et esimest korda pärast Iraagi naftatööstuse natsionaliseerimist 1972. aastal on väliskompaniidel selle riigi territooriumil lubatud korraldada mastaapset ettevõtlust.

Poliitilised vaatlejad nendivad, et kogu see lugu annab suured trumbid neile, kes omal ajal söandasid väita, et sõda Iraagis peetakse just nafta pärast. Sealjuures tehakse kõige sagedamini vihjeid sellistele ütlustele nagu Ameerika Ühendriikide asepresidendi Dick Cheney sõnad, kes juba 1999. aastal lausus (tookord oli ta veel naftakompanii Halliburton tegevdirektori ametikohal), et aastaks 2010 on maailmal vaja veel täiendavalt 50 miljonit barrelit naftat päevas. „Kust siis ikkagi see kogus naftat saadakse?…Loomulikult Lähis-Idast, kus asub ligi 2/3 maailma naftavarudest ja kus nafta ammutamine on kõige odavam,” ütles Cheney kaheksa aastat tagasi.

Naftatööstuse juhid ja analüütikud räägivad, et uus seadus, mis võimaldab lääneriikide naftakompaniidel panna taskusse kuni neljandiku tuludest, on ainuke võimalus tõsta Iraagi naftatööstus taas jalule pärast aastaid kestnud sanktsioone, sõda ja kvalifitseeritud kaadri kaotamist. Kuid samas hakkab uus seadus tegelikkuses toimima nn „toodangu jagamise lepingute” põhimõtte alusel, mis üldiselt pole Lähis-Ida regioonile iseloomulik: piirkonna kahes mõjuvõimsamas riigis, maailma suurimas naftatootjas Saudi-Araabias ja Iraanis on naftatööstus 100% riigi kontrolli all. Seepärast uue seaduse kriitikud väidavadki, et Iraak, kus naftatööstus moodustab 95% kogu riigi majandusest, on sunnitud loovutama enneolematu osa oma suveräänsusest.

Kaitstes 2003. aasta kevadel parlamendis Suurbritannia osalemist Iraagi sõjas, eitas peaminister Tony Blair seda, et sõja põhjuseks olevat justnagu lääneriikide soov „saada Iraagi naftavarud oma valdusse”. Tookord rääkis Briti peaminister, et kogu raha, mida Iraak naftamüügist saab, tuleb kasutada eelkõige iraaklaste vajaduste rahuldamiseks. Täna võib öelda, et see oli hiilgav vale. Samal aastal ütles USA riigisekretär Colin Powell: „Selle sõja pidamine maksab suurt raha. Kuid Iraagi nafta kuulub iraagi rahvale; see on tema rikkus ja seda rikkust tuleb tema hüvanguks kasutada. Järelikult ei pea me seda sõda nafta pärast.”

Iraagis kavandatava seaduse kaitsjad räägivad, et olukord, mis võimaldab naftakompaniidel jätta endale ligi 75% kasumist, kehtib vaid niikaua, kui on kaetud uute puuraukude rajamiseks tehtud kulutused. Pärast seda pidavat naftakompaniid endale saama vaid 20% tuludest. Kuid majandusekspertide väitel on see ikkagi kaks korda enam, kui on selles majandussektoris sooritatud tehingute puhul keskmiselt tavaks olnud.

Õigus- ja looduskaitseorganisatsiooni Platvorm kaastööline Greg Mattit (see organisatsioon tegeleb Iraagi naftatööstuse monitooringuga) ütles ajalehele Independent on Sunday, et lähema kolmekümne aasta jooksul peab Iraak praeguse ebastabiilsuse eest maksma enneolematut hinda. „See riik kannab kolossaalseid kahjusid,” rääkis ta, „ja seda põhjusel, et antud hetkel pole ta võimeline sõlmima endale kasulikku tehingut.”

Iraagi naftakomitee eesotsas olev asepeaminister Bahram Salih aga märkis, et uus seadus korraldab Iraagi naftatööstuse täielikult ümber vastavalt kaasaegsetele standartidele. Iraagi valitsus on väljendanud lootust, et kõne all olev seadus võetakse parlamendis vastu märtsikuu alguses.

Viimastel kuudel on maailma mitu suuremat naftakompaniid oma meeskonnad Iraaki saatnud, et teha lobitööd parlamendis. Samas aga teavad analüütikud väita, et vaevalt teevad needsamad kompaniid suuri investeeringuid enne, kui verevalamine Iraagis pole lõppenud ja riigis pole taastatud poliitiline stabiilsus.

Briti liberaaldemokraatide juht ja naftakompanii Shell endine peaökonomist Vins Cable ütles ajakirjandusele, et põhimõtteliselt on oluline, et uus seadus tagaks vahendite saabumise Iraagi taastamiseks. „Absoluutselt ja eluliselt vajalik on, et naftatööstusest saadav tulu läheks Iraagi arengusse ja elanikkonnale oleks see märgatav,” märkis ta. „Kuigi koostöö välisinvestoritega on alati õigustatud, on siiski väga tähtis, et selle koostöö tingimused oleksid õiglased.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 45 korda, sh täna 1)