Koguva vaimu on tunda Livadiaski (1)

Koguva vaimu on tunda Livadiaski

 

33 aastat tagasi läks Koguva külas sündinud ja kasvanud Nuka Janne ning Ärni tütar Eda oma ukrainlasest mehe ja pisipojaga esialgse plaani kohaselt mõneks aastaks Krimmi, aga sinna nad jäidki.

Kahetoalise Tallinna korteri vahetas pere majakese vastu Livadias. Golovkode (abielludes sai Eda Tüürist Eda Golovko) uueks koduks sai kunagise Vene tsaari suveresidentsi vägevate raudväravatega pisike vahimehe putka. Ehitis asub saja meetri kaugusel kuulsast lossist, kus 1945. aastal Krimmi konverentsi ajal kohtusid kolm suurt –
J. Stalin, W. Churchill ja F. D. Roosevelt.

„Krimmis võib iga päev muhu murrakut kuulda. Mina pole seda ära unustanud,” tunneb Eda uhkust oma juurte üle, kui küünlakuu lõpus Koguva Nukal lehemehega kohtub.

Emale saadetud piltide hulgast valib Eda välja Livadias tehtud fotod. „Näed, missugune suur maja meil nüüd on. Mehega ise ehitasime. Abikaasat aga enam pole. Ta suri kolm aastat tagasi. Nüüd siis tegutsen üksinda. Oma majas võtan puhkajaid vastu. Inimesi käib igalt poolt. Ka Eestist ja Soomest, Saksamaalt, Inglismaalt ning muidugi Venemaalt ja Ukrainast,” annab Eda lühiülevaate.

Krimmist Koguva Nukale uut tapeeti panema

„Ära sa homme ja ülehomme meile tule, ma hakkan tuppa uut tapeeti panema,” lükkab Eda lehemehe ettepaneku pikemaks vestluseks edasi, kui esmakordselt Toomal Juhan Smuuli 85. sünniaastapäeval kohtume.
Toomale sattus Nuka Eda otse Rootsist tulles. „Mind kutsuti Rootsi. Olin kaks nädalat seal. Jõudsin just koju, kui ema ütles, et Toomal on Juhan Smuuli sünniaastapäeva tähistamine. Vahetasin riided ja kohe Toomale. Tahtsin kõiki näha ja nägin ka. Sellest on mul küll väga hea meel,” ei varja koduküla inimestega ja sugulastega kohtunud Eda Tüür-Golovko oma rõõmu.

Jaltas elavat sugulast Toomal kohates üllatub kirjanik Jüri Tuulik. „Näe, Nuka Ärni tütar Eda on ka Jaltast siin. Ta on seal juba üle kolmekümne aasta elanud. Kunagi, kui mul Jaltas kirjanike majas õnnestus viibida, külastasin ka Edat. Ta on ennast Livadias hästi sisse seadnud,” annab Jüri Tuulik sugulasest esimese info.

Tuuliku versiooni kohaselt armunud Eda oma tulevasse esimesest pilgust: „Ühes Tallinna restoranis hakkas kena väljanägemisega ukrainlane Edat tantsitama, tehes teise tantsu ajal abieluettepaneku ja nii saigi muhulanna tanu alla. Eestist kolisid nad Krimmi ja jäidki sinna.”

Eda meelest pole asi just päris nii. Tema arvates on Jüri Tuulik tutvuse sobitamist natuke üle vürtsitanud.

Annan siis Edale aega kodutöödega tegelemiseks ja päev enne Eesti iseseisvuspäeva helistan Nuka Janne numbrile saamaks teada, on´s remont tehtud. „Jah. Tapeet on seinas. Aga ei tea, kas on mõtet mul endast rääkida, kas see on nii huvitav,” hakkab Eda kõnetraadi teises otsas väheke vigurdama. See aga vist käibki asja juurde. Poolteise tunni pärast olen juba Nukal. Eda tuleb esikusse vastu ja kutsub lahkesti tuppa. Ema Janne tunneb harvadest külalistest heameelt. Talvekuudel pole neid Nukal just palju käimas. Jutt hakkab veerema rohkem Eda tegemiste ümber. Kaugel elava tütre kodus olemine teeb eakale emale rõõmu.

„Nüüd oli kaks aastat vahet kui viimati käis,” löövad Jannel silmad särama, kui oma tütrest rääkima hakkab.

„Kas on ilus?” küsib Eda ja näitab uut tapeeti köögi seinal. „Muidugi on. Loomulikult,” jään kohmetuks ja tunnistan oma mühaklikkust, et seda kohe märgata ei osanud. Sellesama tapeedi pärast meie kokkusaamine mõne päeva võrra edasi lükkuski.

Ainult tapeedi panemise pärast Eda nii pikka maad siiski ette ei võtnud. „Tulin ema vaatama ja aitama ning ennast näitama. Kodu on mul ikkagi seal, kus on mu pere, lapsed ja lapselapsed. Muhu murret võib kuulda ka Musta mere ääres Jaltas Livadias,” räägib Eda uhkustundega.

Jaltas tegutseb Eesti selts

Eestlasi võib kohata igal pool maailmas. Jaltas tegutsevas Eesti seltsis on kolmkümmend liiget. Kahjuks ei oska neist enamik eesti keelt. Kõik aga peavad kalliks oma esivanemate sünnimaad ja Eesti Vabariigi tähtpäevi. Sealsed eestlased aitavad korraldada Eestist küllasõitnud artistide kontserte, eesti keele päevi ja igasuguseid muid üritusi. Krimmis toimuvad ka Eesti kultuuripäevad. Koosviibimistega tähistatakse seltsi liikmete sünnipäevi ja muid tähtpäevi.

Hea suhtlejana sulas Eda kiiresti sealsesse ühiskonda. Krimmi, täpsemalt Jalta ja Livadia elanikud – ukrainlased, venelased, tatarlased ning teistest rahvustest inimesed – on muhulanna sõnul liitunud kõik üheks sõbralikuks pereks.

„Meie esimene laps põdes bronhiiti. Ukraina rahvusest lastearst soovitas minna ajutiselt kusagile soojale maale. Artur oli siis kahe- ja pooleaastane kui Livadiasse läksime. Ise mõtlesime, et tuleme Tallinnasse tagasi, kui pojal kooliaeg kätte jõuab. Aga sinna me jäime ja nüüd on juured juba väga sügaval,” annab Eda teada.

Sünnikodus Koguvas püüab Eda käia nii tihti kui võimalik. „Kui ma Muhusse tulen, siis on mul tunne, nagu polekski ma siit ära olnud. Üle põldude koju tulles tunnen end kooliplikana, kes iga päev seda kooliteed käib,” mõtiskleb Eda.

Livadias võluvad Edat romantilised lõunamaised ööd ja soe Must meri. Nüüd on tal seal kodu – oma maja ja aed, lapsed ning lapselapsed. Küllap on sealne genius loci (koha vaim) välja valinud just tema, Smuuli monoloogide prototüübi Ärni teise vallatuse, nagu Eda enda kohta ütleb.
Eda teab rääkida, et endiselt töötab Jalta lähedal pioneerilaager Artek. Nüüd küll mitte enam pioneerilaagrina, aga noorsoo puhkelaagrina ikka.

Rätsepana võitis Eda kuulsust juba esimestel Livadia aastatel. Tema juures käisid õmblustöid tellimas kohalikud daamid eliidi hulgast. „Mantlid ja kasukad oli minu töö. Kuigi seal on suhteliselt soe, kannavad moodsad naised kasukaid. Olen õnnelik, et sain seda tööd teha,” viitab ka võõrsil oma näpuosavusega silma paistnud Eda Tüür-Golovko.

Praegu Eda enam kasukaid ei õmble. Suur maja, mida pansionaadikski kutsuda võib, võimaldab turiste vastu võtta ja sellega elatist teenida.
Heameelega andis Eda oma aadressi:

Krimm
Jalta
Sevostopolskoje šosse 7
Golovko, Eda

…ja telefoninumbri 8(0654)315937.
„Tulge mulle külla! Joome kohvi, kiigume ja ajame juttu,” kutsub Livadia perenaine.

Ema Janne ei ole tütrekesel Krimmis külas käinud. Küll on selle sõidu ette võtnud Eda kadunud isa, õde ja vend.

Janne naerab ja ütleb, et ei ole lihtsalt tahtnud nii pikka reisi ette võtta. „Varem ei saanud ju. Siis olid lehmad ja lambad. Nüüd on ta juba nii vana, et ei söanda pikka reisi ette võtta,” teab Eda põhjust, miks ema pole tal Jaltas külas käinud. Eda pere on aga kõik Koguvas puhanud.

„Minu lastele siin väga meeldis. Aga elu on ju seal. Poeg on restorani administraator. Tütar elab aga perega praegu Soomes,” annab Eda lastest teada.

Janne meenutab hea sõnaga filmi tegemist

Režissöör Sulev Nõmmik valis just Nuka talu filmitegemise paigaks, kus vändati menufilmi „Siin me oleme”. Ütlemata kena koht filmi tegemiseks. Pealegi prototüübi, Nuka Ärni kodu.

„60 inimest oli kaks ja pool kuud siin. Nõmmik käis enne kolm korda vaatamas. Ega me teadnud sõukest asja ette kujutada. Suur suma oli küll. Ega nad nii tüütavaks pole läinud. Midagi halba nende kohta öelda ei saa. Nalja tegid ja kena oli,” toob „kinu” tegemise meenutamine Jannele naerukortsukesed palgeile.

Aastakümnete pärastki on huvilised Nuka talu üles otsinud ja käiakse kuulsa filmi võttepaiku vaatamas. Janne jagab siis kõigile seletusi, kus üht või teist stseeni filmiti ja mis tol ajal Muhus juhtus.

Peretütar Eda oli filmitegemise ajal juba Livadias. Eda filmihuumorist hästi aru ei saa. Tütrel on meeles oma isa Ärni värvikad jutud. Need olid elust enesest, mis vürtsitatud mahlaka huumoriga. Janne ja Eda arvates oleks võinud Nuka Ärnist väga hea näitleja saada. Tema jutte oli mõnus kuulata. Igas loos oli oma iva ja Ärni esitust-jutustamisoskust võis nautida.

Ka Janne meelest oleks film võinud mõne koha pealt parem olla. Aga mis tehtud, see tehtud. Enamik tegijaidki nüüd juba ammu taevaseid radasid mõõtmas. Ärnit ennastki pole 18 aastat enam oma mõnusaid jutukesi pajatamas.

Midagi Ärnist on Edaski. Livadias imestavad kohalikud elanikud Edat kuulates, kust see eestlanna selle huumori võtab. „Kui ma vahel seal nalja teen, siis ukrainlased ütlevad, et peaksin kõik üles kirjutama. See nali tuleb iseenesest. Ma mõtlen ikkagi eesti keeles. Ja mõttes tõlgin kõik vene keelde. Võib-olla hakkangi kunagi raamatut kirjutama,” arvab nimekate kirjanike sugulane. Juhan Smuuli ema ja Eda vanaisa (Janne isa) olid õde ja vend.

Jaltas suhtutakse eestlastesse hästi

„Nad teavad, et eestlased on väga töökad. Ma ei ole ühtegi halba sõna eestlaste kohta kuulnud. Jaltas suhtutakse eestlastesse hästi. Mina saan kõigiga hästi läbi. Olen neile Eestist palju rääkinud ja nad usuvad mind,” promob Eda oma sünnimaad Krimmis.

Erilist heameelt teeb Edale see, kui mõni muhulane tema „valdustesse” ära eksib.

„Ükskord tuli üks muhulane. Mina räägin ja küsin, kes kellegagi tahab ühte tuppa minna. See on igavene põnev ju ka. Vaatan siis, et ühel inimesel on kõrv kangesti minu poole. Pärast tuli välja, et ta püüdis minu muhu murrakut. Ta ei uskunud oma kõrvu ja lõpuks küsis, kas sa oled Muhust. Ütlesin, et jah, ning me kallistasime. Nüüd oleme suured sõbrannad,” meenutab Eda üllatuslikku kohtumist.

Need, keda Eda on korra võõrustanud, lubavad peatselt tagasi tulla. Livadia on turistidele väga meeldinud. „Inimesed on meil väga vastutulelikud ja sõbralikud. Ma ei ole ka eestlaste käest nurinat kuulnud,” kiidab Eda Livadia elanikke.

Meelehärmi teeb muhulannale Ukraina meedias Eesti kohta avaldatu: „Informatsiooni on üldse vähe. Peaaegu mitte midagi ei räägita. Aga see, kui bensiin läheb Eestis viis senti kallimaks, käib küll uudistest läbi.”

Rootsit, Eestit ja Ukrainat võrreldes tõdeb Eda, et Eesti majandus on edukalt arenenud. „Ukraina on Eestist 15 aastat maas. Kaupa on, aga raha inimestel pole. Tulin Rootsist ja võin julgelt öelda, et Rootsi on omakorda Eestist kõvasti ees. Seal ei ole inimestel niisuguseid muresid nagu Eestis,” võrdleb Eda riike omavahel.

*

Nüüd on Eda juba ammu oma Livadia kodus. Varsti hakkavad Krimmis viljapuud õitsema. 1. mail võtab Eda Tüür-Golovko vastu hooaja esimesed külalised. Neid jagub talle novembrikuuni.

Mullu Livadias muhulannal külas käinud ajakirjanik Sirje Pärismaa on nähtut Maalehes nii kirjeldanud: „Eda hoolsast aiatööst annavad märku ukse all kõrguvad palmid, võrestikel looklevad viinamarjad, loorberipõõsad, ploomid ja muud viljapuud, millele ei oska eesti keeli nimegi anda ning kümned lillesordid. Mägisel maastikul paikneva aia jagavad õdusateks nurkadeks kiviaiajupid. Just nagu Saaremaalgi.” (Nojah, mina oleksin kirjutanud – just nagu Muhumaalgi – A.L.)

Nõnda siis on eestlastel, ennekõike muhulastel Livadias oma inimene. Kellel võimalus, külastage kuulsat tsaari suveresidentsi, supelge Mustas meres, ronige mägedes ja nautige Krimmi muinasjutulisi sooje öid. Võõrustada on lubanud muhulanna Eda.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 226 korda, sh täna 1)