Mängides läbi kahe aastakümne

Mängides läbi kahe aastakümne

 

Võib julgesti väita, et mänguasjad on sama vanad kui inimsugugi. Aegade algusest on inimesed püüdnud luua savist, puust, luust, kivist ja kõikvõimalikest teistest materjalidest endasarnaseid olevusi. Koos inimesega on ka mänguasjad teinud läbi tohutu arengu, mis jätkub hoogsalt tänagi. Kuigi viimased 20 aastat tundub olevat tühiselt lühike aeg pikas ajaloos, on ometi ka selles vahemikus palju märkimis- ja mäletamisväärset.

On aasta 1987. Euroopas on sündimas uus riik ning kogu maailma pilgud on suunatud väikese Eesti poole. Siinne rahvas tunneb vabaduse hõngu ja laulab nagu pöörane. Kui öölaulupidudel väike vahe juhtub olema, hoolitsevad revolutsiooni teostavad eestlased oma rahva iibe eest. 1980-ndate lõpus aset leidnud beebibuumi lapsed on tänaseks suureks sirgunud ja nende mängud saavad mängitud, nagu on vaibunud ka eestlaste laulev revolutsioon. Paarikümne aasta jooksul on muutunud nii mängud kui mängijad.

Üks öölaulupeo ajal ilmavalgust näinud lapsi oli väike Pirgit. Jälgime selle pisikese plikatirtsu näitel, kuidas vaid paari-kümne aasta vältel on mänguasjamaailm meie silme all muutunud. Lelud on oma pika ajaloo jooksul läbi teinud hiiglasliku arengu, muutunud on nii materjalid kui kasutusviis. Viimase 20 aasta jooksul on laste mängutoas toimunud revolutsioon, mida võiks võrrelda lausa Barbie sünniga 1959. aastal või plastmaterjalide ja koos sellega ka masstootmise kasutuselevõtuga. Siseneme Pirgiti maailma. Tere tulemast tagasi lastetuppa!

Samal ajal, kui beebi Pirgiti vanemad käsikäes ja pisar silmis Balti ketis seisid, lamas tütar spetsiaalselt selleks puhuks kohale kupatatud onunaise valvsa pilgu all hällis ning imetles värvilisest plastikust kõristit. Selle lihtsa lelu saamiseks tuli armastavatel vanematel tunde kaubamajas järjekorras seista. Õnne kombel saadi samal korral osta ka kõigile tuntud pulkvoodi, kus võsuke nüüd oma kõristiga hullata ja väikest nukku loopida võis. Armsa nuku oli kallis onunaine kodust kaasa võtnud, kuna tema tütar oli end just teismeikka murdnud, millega kaasnes ka mängukannide väljavahetamine diskopidude vastu.

Mõne aasta möödudes muutusid sugulase toodud mänguasjad eriti oodatuks, kuna poest midagi uut saada polnud võimalik – nii lepitigi kasutatud leludega. Reeglina olid need odavad kummist-plastikust nukukesed või vahtkummist mänguloomad, eriti uhke oli muidugi Moskva olümpiamängude maskott Miša ja kohalik viiger Vigri. Vaatamata nukkude räsitud välimusele võlusid nad lapsi oma suurte kinni-lahti käivate silmade, ülipikkade ripsmete, kuldpruunide lokkis juuste ja viimase moe järgi kujundatud riietusega.

Hoolimata Barbiede juba ammu alanud võidukäigust, olid selle aja nukud vägagi armsalt täidlaste proportsioonidega. Õnnistatud NSV Liidu tehased ignoreerisid rahulikult kõike, mis tuli läänest ega meenutanud rõõmsat karjatüdrukut või lüpsineiut. Mänguinimeste jalad olid parajalt jämedad nagu noored tammed ja kõht ei olnud jõusaalis ideaalsuseni lihvitud, vaid meenutas pigem tänapäeval vägagi tavapäraseks kujunenud „saku lihast”.

Jah, kaunid ja elutruud olid nukud, mida hea sugulane väikesele Pirgitile tõi.
Tänu õndsale defitsiidile sai just sellest naisterahvast Pirgiti lemmik-onunaine. Peale nukkude võtsid suure osa mänguasjade kapist enda alla kõikvõimalikud klotsid, mille eesmärk oli kindlasti väikest Pirgitit harida. Kuubikutel olid kujutatud nii tähed kui ka numbrid, veel oli tüdrukule osaks saanud õnn omada majaklotside komplekti, millest ehitatud pilvelõhkujad kaua plika lastetoa panoraami rikastasid.

Riin Aljas
Marili Pärtel
Hendrik Kuusk

Loe edasi tänasest lehest!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 48 korda, sh täna 1)