Mees Zura kaldalt (1)

Mees Zura kaldalt

 

Minu kohtumine Jüriga saab alguse sellest, kui kuulen tema abikaasa Tiiu suust kinnitust, et jah, Jüri on sündinud Venemaal, Pensas. Põnev.

Ligemale 800 kilomeetrit Moskvast lõunasse jääv poole miljoni elanikuga linn, mis asub väikese Zura jõe kaldal. Ja äkki elujärg hoopiski Kuressaares, kus on elanikke 30 korda vähem ning mis, nagu Jüri hiljem ütleb, on Venemaa mastaabis kui üks korralik suur küla.

Et päris Pensast nagu polegi

„Selle sündimisega on nii, et minu kandmise ajal oli ema ikka Tallinnas, aga ta läks sünnitama oma ema juurde, Pensasse,” selgitab Jüri oma sünnilugu. „Võib öelda, et seejärel pakiti mind kohe ära ja toodi Tallinna tagasi. No ehk ma kokku kuu aega vast elasin Pensas. Sünnitunnistusel on kirjas, et mu sünnikohaks on Pensa.”

Pensast on pärit Jüri ema, isa aga on Rastovist. Ühel hetkel kolisid Jüri isa vanemad ka Pensasse. Jüri isa oli sõjaväelane, kes suunati kõigepealt Soome ja seejärel Tallinna. Nii et tegelikult on Jüri ja tema venna elu olnud eelkõige seotud Tallinnaga.

Jüri mõlemad vanaisad olid seotud raudteega (Pensa on tähtis raudteede sõlmpunkt – T.L.), üks oli lihtne masinist, teine aga raudteeinsener. Muide, nõukogude ajal oli Pensa koduloomuuseumis üks tuba pühendatud Jüri emapoolsele vanaisale ja teine tuba isapoolsele vanaisale. Mõlemad olid revolutsionäärid, suured tegelased.

„Aga lapsepõlves olin ma igal suvel vanaema juures. Vanaema elas saare peal. Keset Zura jõge, kahe haru vahel oli pisike saareke, seal oli mõnus ja turvaline elada. Igal kevadel viis suur tõusuvesi silla ära ja siis sai suurde linna vaid paadiga. Mul on sellest linnast väga meeldivad mälestused.”

Millal Jüri viimati sünnilinnas käis, teab ta täpselt – 30 aastat tagasi, aastal 1976, kohe peale instituudi lõpetamist ja vahetult enne Eestisse tulemist. Igatsust tal selle linna järgele enda sõnul tekkinud ei ole. „Isegi uudishimu eriti ei ole. Nojah, võiks ju muidugi minna,” mõtiskleb Jüri, „aga tavaliselt kõik need kohad, mis sulle lapsepõlvest on armsad, jätavad kuidagi sellise südant pigistava tunde, et enam pole see. Hoov ja aed, mis tundusid siis tohutu suured… Nüüd tuleb välja, et need on hästi pisikesed ja kinnikasvanud. Ja maja, kus olid keldrid, pööningud ja mitu tuba, on tegelikult ka pisike-pisike. Ma olen natuke selline sentimentaalne ja romantik, ja see, mis mul on, las ta jääb. Ma ei taha seda rikkuda.”

Esimese asemel teine

Jüri on lõpetanud Leningradi Sanitaaria- ja Hügieenimeditsiini Instituudi.
Oma valikute tegemisest räägib ta kolmkümmend aastat hiljem nii: „Eks mu valik oli natuke laiskusest ka vist tingitud. Ma valmistusin, et minna õppima Leningradi esimesse instituuti, aga siis äkki ütles isa, et Leningradis on ka teine instituut, kus saab meditsiini õppida. Teise puhul sai eksamid teha kodust. Tol ajal oli vabariik huvitatud just sanitaaria ja hügieeni valdkonna arstidest, suunati probleemideta Leningradi õppima tingimusel, et tuled Eestisse tagasi. Tegin eksamid ära, sain sisse ja nii läks. Pärast hiljem, kui tulid huvitavamad meditsiinilised erialad, siis ma muidugi kahetsesin, et oleks võinud ju ka näiteks kirurgiks õppida. Aga kord oli väga range, kui juba õppisid sanitaariat, siis selle pidid ka lõpetama.”

Kool sai läbi, Jüri tuli Eestisse ja seisis valikute ees: kas jääda tööle Tallinna, mille ta aga lükkas kõrvale pikalt mõtlemata. „Sest elada koos vanematega pärast vabadust oli väga raske,” kommenteerib Jüri oma otsust. „Siis oli koht Viljandis sanepidjaamas, aga sinna oli keegi juba tulemas, koos abikaasaga, mõlemad arstid. Korteriküsimus sai nii lahendatud palju kergemini – kaks uut inimest, aga üks korter. No ja siis jäid saared, siia ma tulingi.” Jüri töökohaks sai Kingissepa rajooni sanitaar-epidemoloogiajaam.

Loe edasi järgmisest lehest!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 43 korda, sh täna 1)