Peter Heinrich von Frey – 250

Homme möödub täpselt kaks ja pool sajandit päevast, mil sündis tuntud kodu-uurija, estofiil ja vaimulik Peter Heinrich von Frey, kes suurema osa oma elust pühendas Saaremaale.

See mees pole saarlasena sündinud, ilmavalgust nägi ta hoopis Erastveres Kanepi kihelkonnas mõisarentniku peres 17. märtsil 1757. aastal. Riias sai ta gümnaasiumihariduse, kõrghariduse aga omandas Halles, kus õppis teoloogiat.

Pärast kõrgkooli lõpetamist oli Frey koduõpetaja Lätis Limbaži lähedal. 1785. aastal sai temast Kuressaare (Arensburgi) linnakooli rektor ja kiriku diakon. Kuid juba sama aasta lõpust tegutses Frey Püha koguduse pastorina – sel ametikohal vahetas ta välja J. W. von Luce. Pühas elas ja töötas Frey surmani ja on maetud Püha vanale kalmistule.

Lisaks oma otsestele ametikohustustele kirikuõpetajana oli Frey kodu-uurija ja esimese eestikeelse aritmeetikaõpiku Arropiddamise ehk Arwamisse-Kunst (Tartu, 1806) autor. 1793. aastal ilmus tema toimetamisel kogumik Uued waimolikud laulud – selle tõlkeliste laulude hulgas oli ka ilmalikke.

Frey laule hinnati kõrgelt, võeti kohati asendama ametlikku lauluraamatut. August Wilhelm Hupel (1737–1819) – eesti rahva valgustaja ja Eestimaa koduloo uuringutele alusepanija – nimetas neid laulutõlkeid lausa klassikalisteks, sest neis oli evangeeliumide sisu edasi antud kaasahaaravalt, ka proosasse oli põimitud värsikatkeid.

Luuletõlkijana huvitasid Frey’d eesti poeetika probleemid, stiil. Tema eesti keel oli muidugi konarlik ja Otto Wilhelm Masing (1763–1832) – keelemees, õ-tähe leiutaja ja eestikeelse ajakirjanduse üks rajajatest – kritiseeris seda. Siiski on Frey’d peetud eesti luule esimeseks teoreetikuks – ta püüdis oma võimete kohaselt sõnastada tulevase eesti rahvuskirjanduse programmi.

Hoolimata oma väga negatiivsest hinnangust eesti rahvalaulule (Frey pidas seda kodulindude ja -loomade häälitsuste imiteerimiseks), nimetas ta eestlast lauluarmastajaks inimeseks, kes vajadusel sõnad lauluks seab. Eestlaste vestlus olevat väga pildirikas ja poeetiline.

Vaimuliku luule kõrvale olevat vaja sellist ilmalikku luulet, mis parandaks eestlaste kombeid ja jätaks vähem ruumi kõrtsis sündivale lorilaulule. Frey arvas eestlastele sobivaks žanriks oodi, epigrammi ja valmi – eestlastel olla terav iroonia.

Värsimõõtudest pidas ta parimaiks trohheust, jambi ja daktüli. Kõikide meetrumite puhul pidas Frey oluliseks kujutusobjekti, et sisu ja vorm oleksid õilsad, otstarbekad ning õpetlikud. Vaid nii tuleks lõpp mõnede vaimulike laulude vallatustele ja arulagedustele. Selliste teravate väljaütlemistega kogus Frey endale loomulikult vastaseid. Juba eelpool mainitud O. W. Masingu kõrval oli üheks tema kritiseerijaks Arnold Friedrich Johann Knüppfer (1777–1843), folklorist ja keeleuurija.

Nii näiteks andis Knüppfer väga negatiivse hinnangu Frey artiklile Ueber die Estnische Poesie. Knüpffer astus vastu Frey seisukohale, et eesti luule peaks end painutama rangete saksa, ladina ja kreeka prosoodiareeglite alla. Ta põhjendab oma arvamust sellega, et on veel teisigi keeli, nt prantsuse, mis seda ei tee.

Selle asemel soovitab ta tõlkida ja luuletada just eesti rahvaluulele omases maneeris, misläbi võiks tema arvates õilistada eestlaste esteetilist maitset ja parandada moraali, selle asemel, et suruda neile peale nende vaimulaadile täiesti võõrast ja mitte mingisugust naudingut pakkuvat luulet oma (saksa) maitse järgi.

Peter Heinrich von Frey saatis materjali ka Johann Heinrich Rosenplänteri (1782–1846) – literaat, haridustegelane ja vaimulik – toimetamise all ilmunud ajakirjale Beiträge zur genauern Kenntniss der estnischen Sprache. Näiteks eelpool ära märgitud artikkel Ueber die Estnische Poesie ilmus selle väljaande üheksandas vihikus. Ta oli ka Kuressaare Eesti Seltsi sekretär, osav tõlkija ning piiblilugude populariseerija. Kolmeköitelise Osiliana jaoks kogus Frey rohkesti Saaremaa ajalugu puudutavat huvitavat materjali.

Kirjaoskust pidas Frey väga tähtsaks. Ta kritiseeris tollaseid aabitsaid, mis juba eos lämmatasid rahva huvi heade tekstide vastu. Samas ei meeldinud talle ka õpetamismeetodid, mis rajanesid mehhaanilisel palvetamisel või ebausul. Peter Heinrich von Frey oli seisukohal, et hea luulekunst oleks aluseks ka kõrgetasemelisele proosale.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 64 korda, sh täna 1)