Kui saaks keelele pühendet aega pikendada – nii vähemalt kahele päevale aastas…

Kui saaks keelele pühendet aega pikendada – nii vähemalt kahele päevale aastas...

 

Olgu siis täna see teine päev. Esmaspäev, 19. märts. Mõtlesin kirjutada oma loo, mõjutet Peeter Oleski ettekandest, teengi seda, ent… Lisaks möödunud kolmapäeval olnud emakeelepäevale on meie lehetoimetuse jaoks vahepeal toimunud kurb sündmus, olgu siis see lugu pühendet ka meie seast lahkunud endisele kolleegile ja kauaaegsele emakeeleõpetajale Helgi Allikule.

14. märtsil käis Kuressaare kultuurikeskuses emakeelest ja isamaast rääkimas kirjandusteadlane Peeter Olesk.

Mina olen teie ees seetõttu, et ma ise ennast siia kutsusin. Ma tahtsin näha kevad-talvist Saaremaad. Mulle tundus veidrana, et ma kirjutan kaks korda kuus, missugune peab olema eesti keel, aga selle keele kõnelejaid Saaremaal ei näe. Mulle tundus, et ma pean olema elava saare keele keskel.

Korra Oma Saares, tihedamini Meie Maas sõna võtnud kirjandusteadlane esines peaasjalikult raamatukogutöötajatele, millest oli veidi kahju, sest teema oleks olnud huvitav ka õpilastele. Külakostiks tõi Olesk kaasa „Muhu makaronid” ehk firma Maakera pakitud kiirtoidu. Oli neid otsides terve Tartu läbi käinud ja Eesti riiki sealjuures maapõhja vandunud. Miks?

Need makaronid ei ole Muhu ega makaronid ega mitte midagi – selle asja kohta nimelt öeldakse, et see on valmistoit, mõnikord ka rämpstoit.

Juttu nimetet toidust tuli aga ühel teisel põhjusel. Lapsed (Oleski jutus Orissaare lapsed), kes jõuavad koolist koju alles õhtul kuue paiku, ei saagi tänapäeval süüa enam tavalist Eesti õhtusööki, sest söögi valmistaja on väsinud ja aega mitmeid tunde toitu valmistada ei ole. Tihtilugu peab laps endale toidu ise tegema, aga selleks on kõige lihtsam viis soojendada kiirmakarone, pelmeene vms peaaegu valmis toitu.

Nii tekibki küsimus: millal õpib laps ise süüa tegema, kui selleks puudub AEG.

Niisamuti on ka eesti keelega. Meil on vaja võtta aega, et õppida selgeks eesti keel. Ei saa lihtsalt haarata midagi siit ja midagi sealt, n-ö kergesti seeditavat, kergesti kättesaadavat ja muuta see emakeeleks. Nii räägiksime juba homme, kasutades peaasjalikult üksnes inglistatud eesti keelt või siis eestistatud inglise keelt. Niigi on meie igapäevasel keeletoidulaual sellised sõnad nagu okei, tsau või pakaa, tänks, sorry või nagu meil siin tihti võib kuulda sõna spaa.

Me oleme läinud niisuguste sõnade peale, mis pole pärit ühestki keelest ja mis selles mõttes on täielik risu.

Kust saab aga ühe inimese keel alguse?

Kui põhikoolis on asjad laokil, siis hiljem keskkoolis või doktorantuuris sa enam neid ei paranda. Põhikool paneb asjad paika ja enne põhikooli või põhikooli kõrvalt – kodu! Selles mõttes on emakeel kallis – nii läheduse mõttes kui ka selles mõttes, et ta maksab palju.

Jah, kallis on ta rahakotile tõesti, kui uus õigekeelsussõnaraamat maksab 500 krooni kanti. Pealegi uuendatakse seda umbes iga 7 aasta tagant. Aga olgu selle hinnaga kuis on, peamine hind seisneb ju ikkagi keele enda väärtuses. Kuidas me hindame oma emakeelt? See tähendab: kui palju teeb meist igaüks selleks, et meil oleks ilus, puhas ja igasugusest sodist vaba emakeel?

Kui me räägime eesti keele kaitsmise poliitikast, siis see ei ole ainult niimoodi, et me peame sundima umbkeelsed venelased rääkima riigikeelt. Me peame selle riigikeelega ka ise tööd tegema.

Peeter Olesk arvab, et keel on oma olemuselt ennekõike kuulmine. Nii nagu väike laps kuuleb oma ema, nii nagu õpilane kuuleb õpetajat. Inimene, kes käib tänaval ja suhtleb poes, kuuleb teisi inimesi. Isegi kui vaikitakse, näiteks bussis, ikka kuuled kedagi rääkivat. Seepärast tuleb tähelepanu pöörata sellele, mida räägitakse.

Ennekõike on meie keel raadiokeel. Tunnistan ausalt, et meie raadiokeel ei kõlba mitte kuskile. Seda räägivad mingid noored inimesed, kes eesti keelt pole kunagi õppinud rohkem kui keskkoolis ja selletõttu ajavad seal igasugust pada. Aga kes on peamised raadiokuulajad?
1. Remondimees – esimese tööriistana võtab kaasa raadio.
2. Taksojuht – ta kuulab raadiot ka siis, kui tal on klient autos. Ta elab raadio järgi. Taksojuht ei saa tööajal televiisorit vaadata.
3. Pikamaaliini bussijuht – temagi kuuleb eesti keelt raadiost. Tema lastel puudub ISA-keel, emakeel on.

Kuulmise kõrval on aga mitte vähem tähtis lugemine. Ja mitte lihtsalt lugemine, on ju igasuguseid väljaandeid, mis tegelikult mitte midagi juurde ei anna. Näiteks kaasaja noorte autorite teosed – need pigem rikuvad keelt ja autor ei anna sealjuures endale arugi, kui on noorte seas teinud popiks sõnad, mis sellesse keelde üldse ei kuulu.
Veelgi enam. Noored (ja mitte ainult!) eelistavad tänapäeval raamatute asemel ju internetti. Seal on tohutul hulgal huvitavaid ja ka harivaid tekste. Ent näiteks sõnaraamatud, mida pakub see kõikvõimas internet on tegelikult pigem ohtlikud.

Interneti alternatiiv sõnaraamatule on erakordselt petlik. Internet pakub meile keelealal tohutult palju tegelikult sodi (haltuurat). See ei ole õige keel.
Tihtipeale õpetab muu maailm väljaspool kooli ja kodu sõnu, mida kool õpetada ei jõua. Minge ikka sõnaraamatute juurde.

Ja mida annab meile see sõnaraamat? Eks ikka õiget keelekasutust. Sõnavaliku rikkust.

Meil on vaja ennekõike tööd teha oma sõnavaraga. Eesti keel on tegelikult väga rikkalik, aga me oleme mõnikord pisut moeahvid ja kasutame seda keelt, mis jääb meile kuskilt tänavalt või mujalt külge. Sel juhul me räägime tänavakeelt, aga tänavakeel on alati segu. Ja selletõttu on raamatul üks tohutu eelis – raamatu eesti keel on põhimõtteliselt korralikum kui tänava eesti keel.

Üks huvitav teema on ka koolide õppekavad ehk koolides õpetatav eesti keel. Olesk leiab, et koolides on liiale mindud. Et miinimum peaks olema õigekiri, õige hääldus ehk ortoeepia, elementaarne pööramine-käänamine ja sõnavararikkus. Mäletan minagi, kuidas tuli aga lisaks õppida tohutul hulgal võõrsõnu, kirjavahemärke ja mida kõike veel. Alles ülikoolis sai selgeks, millise keelemaailma need moodustavad. Miks peaks seda kõike nii ülevaatlikus korras oskama aga iga õpilane?

Kui keel on vale, siis koolipoiss saab aru, et õige õpetus on mõttetu. Tunduvalt lihtsam on õppida valesti. Aga sel juhul saame me rumalate inimeste ühiskonna. Nende ühiskonna, kes teavad suurepäraselt, et kui on odavam, siis on kasulikum. Hea eesti keel ei saa odav olla.

Niisiis, keele õppimine ja õpetamine algab meist endist. Sisetahtest ja -soovist. Ei aita see, kui keegi hea inimene korrutab, et sõna õieti tähendab õigupoolest ja sõna õigesti vastand on valesti. Me peame seda teadma ja me peame tahtma seda teada.

Ja kuna inimene harjub kõigega, võtab ka 70-aastaselt omaks arvuti ja interneti, siis tulebki muutustega alustada sealt. Ei saa lasta arvutil inimest võita. Nagu rääkis Olesk nimede kirjutamisest: kui tihti tuleb kirjutada „ü” asemel „y” või „õ” asemel „o”. Eestlase jaoks on see aga vale. Kes seda aga muuta saab? Arvutitarkvara ringitegemine, mis maksab palju, peaks olema riiklik tellimus, mida saaks kasutada iga eestlane.

Eestlane peab saama oma nime kirjutada võimalikult algupärasel kujul.

Nii jõuamegi selle juurde, et tuleb kasutada oma sõnu. Tuleb rääkida nii, nagu kodust on kaasa antud, koolis õpetatud.

See, et me sellest 14. märtsil Helle Meri sünnipäeval ja Lennart Meri surmapäeval räägime, on siiski ainult üks hetk 365 päeva hulgas.

Mitte kellelgi ei ole keelatud oma keele kallal tööd teha. Ise. Olgu selleks siis hea raamatu läbilugemine, ingliskeelsete sõnade kõnepruugist väljajätmine või siis minimaalnegi katse aeg-ajalt oma õigekeelsust sõnaraamatu abil kontrollida. Kas või näiteks, kuidas käänatakse sõna kontsert.

Tuleb kasutada oma sõnu. Allapoole seda on iga inimene odav, oma sõnade korral on ta hinnas. Ma ei näe ühtki põhjust, miks peaks inimene oma hinna alla laskma. Seepärast: rohkem oma sõnu!

Ja laste koolipäevad olgu lühemad kui täiskasvanu tööpäevad. Et oleks aega puhata, et oleks aega lugeda, sõpradega mängida ja õppida. Et oleks aega õppida!

Õige sõnani jõudmine tähendab alati leidlikkust

… ütleb Peeter Olesk ja soovib, et inimesed kasutaksid iga sõna põhjendatult. Et kui öelda okei asemel hästi, siis on endal eestlaslikum tunne. Ma usun, et nii ongi. Ja soovin, et meil oleks aastas rohkem päevi, mil mõeldakse keelele. Et mitte ainult kurvad sündmused ei mõjutaks me mõtlemist. Et Lennart Meri kombel oskaksime vaikida seal, kus ei leia õiget sõna. Et laseksime ennast mõjutada asjadel, mis seda väärivad. Ja mitte nendel, mis seda teevad meie soovist hoolimata.

Et meie päevi kaunistaksid asjad, mis jäävad kestma pikemaks kui vaid üks hetk…

Siin tekib tohutu asümmeetria: ühel pool on meil ühel päeval aastas kallis emakeel, ülejäänud päevadel on meil tegemist selle keelega, mis on laokil. Piltlikult öeldes on päevapoliitiline ülesanne väga lihtne: suurendada emakeelepäevade hulka vähemalt kahele.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 57 korda, sh täna 1)