Linnusita ja Saaremaa vahel kisub elu kevadesse

Linnusita ja Saaremaa vahel kisub elu kevadesse

 

Siin Linnusita ja Saaremaa vahel, ehk teisisõnu Abrukal, kisub elu juba varakult kevadesse. Kuigi kalender annab talvele veel homseni armuaega, on talv meie mõtetes juba minevik. Tuli, oli ja läks.

Möödunud talv oli just kui suure ja pika talve väiksem vend, ehk siis talve näitlik ja kokkusurutud mudel. Oli külma, oli sula, oli lund, oli jääteed ja lumetuiskugi. Kõike just kui oli, aga lühikest aega. Alles hiljuti ju, jaanuaris, arvas talv heaks päriselt tulla.

Kihku-kähku, kahe kuuga sai talv oma plusside ja miinustega maha ja juba mustendavad põllud ning õitsevad lumikellukesed. Kuldnokad on kohal ja Vahtra talu tagune mets on hallhaigruid täis. Ehitavad väsimatult pesa ja kuulutavad ööpäevaringselt kõigile oma kohalolekut. Samas ei maksa unustada, et loodus oma vägevuses on alati üllatusteks valmis. Pole midagi imestada, kui aeg-ajalt külma näitab või lundki lillepeenrale või mustendavale põllule puistab.

Kõik see on kunagi kindlasti juba olnud, aga samas on kevade tulek iga kord uudne ja kordumatu. Võtame või jäämineku. Loodus meisterdab merre oma ainulaadseid meistriteoseid, rüsijääkuhilaid ehk jäämägesid, mis igal kevadel ikka ja jälle tekivad, muidugi kui meres jääd on. Kui vaid kellelgi oleks taipu neid imelisi meistriteoseid fotodele või muul viisil jäädvustada. Igal aastal on nad uued ja kordumatud. Nii saaks terve seeria kohalikke jäämägesid. Ole mees ning otsi nad üles ja püüa hetke tabada.

Jäässe mere peal on saarte elanikud alati erilise aukartusega suhtunud. Olgu tegu jää tuleku, mineku või püsiva jääteega. Põhjuseks ikka määramatus, mis saartega ühenduse pidamisel tekib. Tõele au andes Abruka saarega ühenduse pidamises sellel talvel erilisi probleeme pole olnud, ei ilmastikust ega inimestest tulenevaid. Tehnika küll tujutses veidi, kuid sellele leiti kiirelt lahendus. Abistajateks Roomassaare sadama ja Vetmeni mehed, kes saareelanike transpordimuresid oma mootorsaaniga leevendada aitasid. Abruka saare elanike siiras tänu neile osutatud abi eest.
Tundub, et selleks aastaks hakkab jääoludest tulenev määramatus ümber saama. Üleeelmisel pühapäeval, see on 11. märtsil murdsid süvendusfirma Vetmen mehed oma pukseriga Abrukast Roomassaarde. Alguses oli liikumine kaunis vaevaline, kuna jää hinnatav paksus Abruka sadamas ja sealt väljumisel oli pea 1 meeter. Sellele vaatamata olid mehed mõnetunnise rassimise järel Roomassaare sadamas.

Loodetavasti on navigatsioonihooaeg sel aastal alanud, kuigi seni kuni jää meres siia-sinna liigub, ei või millelegi kindel olla. Ja ega siis jää kuhugi läinud ole, lihtsalt mehed ja masinad on jääst üle ja murravad läbi. Kui aga tuult keerab ja rüsijää kokku pakib, ei siis aita ükski võim ega vägi, vaat siis tuleb jäävangis istuda. Mäletajad mehed teavad selle kohta nii mõndagi jutustada, aga olgu, selle jätame teiseks korraks. Oli selle talvise jääd mööda liikumisega kuidas oli, nüüd sõidame meritsi ja laevaga.

Täpsustuseks nii palju, et Abruka laev Heili on kai peal remondis ja millal ta sõidukorda saab, seda kaptenihärra Tõnis Siplane täpselt ei tea. Ilmselt saabus kevad ka Heili jaoks ootamatult. Vanasõna ütleb, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Päris hädas Abruka rahvas ei ole, aga suurele saarele, linna ja poodi tahaks küll.

Ühenduse pidamist Roomassaare sadamaga võimaldavad Vetmeni mehed, kes oma laevaga siia-sinna liiguvad. Nii saidki Abruka elanikud tänu nendele oma toidu- ja ravimivarusid täiendada. Kuna meeste oma asjaajamised nõuavad edasi-tagasi liikumist, oli eelmisel nädalal laevaühendus saarega tihedamgi kui mõnel suvisel nädalal. Kuue päeva jooksul sai edasi-tagasi liikuda viiel korral. Kõik, kellel vaja Abrukale pääseda või Saaremaal käia, kasutasid lahkelt pakutud võimalust. Ilmselt ei keela mehed oma abi ka tulevikus.

Veel kord tuleb tõdeda, et ühe õnnetus on teise õnn. Oleks Vetmeni mehed sügisel töödega ühele poole saanud, poleks neid ka hetkel Abrukas ja saare rahvas oleks jätkuvalt jäävangis. Aga see on lihtsalt üks „oleksite” rida ja hoopis teine lugu.

Nüüd aga muudame teemat ja räägime hoopis millestki muust.
Ei tea, mida eelmine president Rüütel silmas pidas, kui ta mõne aasta eest Abrukat külastades saarerahvale Ave Nahkuri maali kinkis, millel kiri „Abruka mehed on naljamehed”. Asjasse süvenedes arvan ja avastan ikka ja jälle, et maali nimetus on õigem kui miski muu. Abruka mehed omalt poolt aga püüavad seda pidevalt tegudega tõestada. Jutt järgmine.

Ammuilma teatud tõde on see, et loodus tühja kohta ei armasta. Kui ilmastik on soodne ja jahimehi napib, siis metsloomad sigivad ja ei pea inimese kohalolekut millekski. Nii ka Abrukal, rebased ja kährikud ronivad lausa õue. Pole siis ka imestada, kui koerad neid vahel oma koduõues sakutavad. Nii juhtus ka hiljuti Abrukal. Ei tea, mida kährik mõtles, kui koer ta sakutamise järele jättis, oli ta šokis, teeskles surnut või lihtsalt minestas, aga fakt oli, et loom oli vait ja vakka. Igatahes otsustas koera peremees Abruka mehe au kõrgel hoida ja veidi nalja visata. Võttis kähriku tuttipidi kaasa, viis sadamasse ja poetas tasahilju Vetmeni meestele laeva.

Võta nüüd kinni, kas kährik toibus või arvas omaenese tarkusest ja suurest kavalusest silmad lahti teha, kuid üks hetk oli ta jalul ja vägagi elus. Siis see õige möll ja madin alles lahti läks. Igaüks võib proovida olukorrast oma fantaasia piires pilti luua. Lisame siia juurde veel asjaolu, et laevas on noor, umbes aastane hundikoer, nii et mõelge ise, mis möll seal käia võis.

Igatahes hommikuks olid laevamehed ise šokis ja dilemma ees, kas kutsuda jahimehed või lõigata kährikust lahtisaamiseks laevakeresse auk. Õnneks oli meestel närvikava korras ja laev jäi seekord lõhkumata, kährikust aga õnnestus vabaneda olulise materiaalse kahjuta. Veel kord tuleb tõdeda: ABRUKA MEHED ON NALJAMEHED.

Kui aga ilma naljata, siis kohtume juba kevades ja räägime sellest, mis Abrukal toimunud või toimumas. Seniks aga kohtumiseni!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 39 korda, sh täna 1)