Noore valija pihtimus (1)

Noore valija pihtimus

 

Need riigikogu valimised olid minu elu teised valimised. Märkan hämmastusega, et üleriigiline ajakirjandus ei paista eriti huvi tundvat, keda ja kuidas noored inimesed valisid. Otsekui lõpeks demokraatia keskmise ja vanema põlvkonnaga.

Enne valimisi muretseti põhiliselt, kas ikka üliõpilased kui varasematest valimistest teada kõige ükskõiksem kontingent viitsib hääletuskastide juurde tulla või mitte. E-valimised innustasid kahtlemata just uuenduslikkusele altimat noorsugu. Mina seekord veel e-valimise võimalust ei kasutanud.

Mõtlen, et äkki olengi vanamoodne, et eelistan valimisjaoskonda minekut, sedeli võtmist, kabiinis üksiolekut ja sedeli täitmist. Tegelikult on e-valimised ikka tõsine demokraatia tõlgendusprobleem, kui demokraatlike valimiste põhimõtteks on ühetaolisus ja salajasus. Jah, süsteemi pääsen vaid oma PIN-koodiga. Aga samal ajal ei pruugi ma sugugi üksi hääletamistoimingu juures olla. Võin seda vabalt teha sõprade keskel, muuta oma valimisotsust veel mõnda aega vastavalt tujule või sõprade ja sugulaste pealekäimisele.

Ja öeldagu mulle, mis ühetaolisusest saab juttu olla, kui praktiliselt kogu vanem valijaskond, kes ei valda arvutit või ei jõua osta vastavaid „nublakaid”, peab kannatlikult ootama valimispäeva või koguni paluma hääletuskast koju tuua.

E-valimised on nüüdseks seadustatud, need on tulnud, et jääda. Kuid mind ärritab, et meedias vahutatakse selle ümber, otsekui olekski see kõige õigem valimisviis. Meenutage vaid, kuidas häälte kokkulugemist kommenteeriti. Alustati ju eelhääletanute ja e-valijate häälte kokkulugemisest ja kiideti e-hääletusel osalenuid kui kõige õigemaid valijaid.

Valimistulemus mind ometi ei üllatanud. Ka mitte see, et rohelised riigikokku pääsesid ja Rahvaliit põrus. Ma ei ole oma erakondlikku eelistust veel määratlenud ja arvan, et seda pole teinud paljud minuvanused. Nõnda orienteeruvad nad rohkem erakondade väliste näitajate kui ideoloogiate põhjal. Minu põlvkond on tele- ja arvutipõlvkond ja viimased aastad elanud keset tarbimispidu. Loomulikult on noorele inimesele tähtsaim tema isiklik edukus, läbilöögi- ja rahateenimisvõimalused. Meilt on ehk ülekohtune oodata, et mõtleksime vanadusele ja abitusele. Eks suur osa meist hääleta ka siis „vaprate ja ilusate” erakondi.

Oleme ka tundlikumad kõikvõimalikele meediamanipulatsioonidele. Siiski arvan endas olevat nii palju kriitilist meelt, et läbi näha seekordsete valimiste traagelniidid. Mõned neist olid vanad ja kulunud, mõned aga ehk hirmuäratavaltki uute mõõtmetega. Vana ja kulunud võte oli Savisaarele ja Keskerakonnale kambaka tegemine. Isegi kui Keskerakond oleks saanud parlamendis 31 kohta, nagu seda sai Reformierakond, oleksid moodustuva koalitsiooni erakonnad seljad kokku pannud.

Kõik viimased valimised on Savisaare kui Eesti „peadeemoni” välistamise valimised. Kampaania lõpp läks eriti räigeks. Peaminister teatas taas, et kes valib Savisaare, valib Venemaa ja mineviku. Piinlik ja kurb!
Aga ega Keskerakond võlgu jäänud. Minu meelest oli Keskerakonna kampaanias algusest peale asjatut väljakutset.

Palganumbritele panustamine ajendas Reformierakonda üle pakkuma, IRL teatas aga, et õnn pole üldse rahas, kuigi kampaania lõpus korjas temagi Keskerakonna kinda üles.

Masendavaim nn uus tase valimiskampaanias oligi raha vänge hais. Sest tegelikult me ju teame – elame suures osas laenurahast. Ka meie – üliõpilased.

Oleksin oodanud, et valimistel räägitakse rohkem Eesti ideest ja tulevikuriskidest.

Oleksin oodanud meeste kukepoksi asemel sõnumit sellest, kuidas Eesti eri pooled ja põlvkonnad kokku saavad. Nüüd aga valisime taaskord lõhestatust. Üks osa valijaist istub kuristiku ühel, teine teisel serval. Kui kaua veel? Quesque tandem?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 48 korda, sh täna 1)