Turistina sõjaväes

Turistina sõjaväes

 

Võru külje all asuv Kuperjanovi pataljon on tuttav paljudele Saaremaa noortele meestele, kes seal aega teenimas on käinud. Vähesed teavad aga, et huvilistel on võimalik väeossa ka päevaks-paariks või isegi nädalaks külla minna, et vabatahtlikult sõdurileiba maitsta. Grupp tudengeid proovis võimaluse järele ja loobus 24 tunniks tsiviilelust.

Kuperjanovi pataljon on ümbritsetud kõrge aiaga ja iga hulgus sisse ei pääse. Oleme enne oma ööpäevase sõdurielu algust juba mitu kuud varem ühendust võtnud vanemveebel Lauri Allmanniga, kes meid õhtuhämaruses väravast sisse laseb. Meie 14-liikmeline, peamiselt tüdrukutest koosnev “väeüksus” ei suuda kuidagi elevust varjata ja kogu sissemarssi saadab ohjeldamatu kihistamine.

Naer jätta!

Meie soov oli algusest peale, et kogemus saaks võimalikult ehe ja et meile nagu tavasõduritelegi eriti armu ei antaks. Kui aga Allmann ühel hetkel röögatab: “Naer jätta!”, lähevad tüdrukute silmad siiski hämmastusest suureks ja mõnel kisub mokk kulpi. Järgmiseks kamandab veebel tudengid kolme rivvi ja kamandab: “Vabasammu, marss!”, mispeale saab selgeks, et selle aia sees asub hoopis teine maailm kui mõnikümmend meetrit eemal värava taga.

Allmann juhatab kollanokad riidelattu, kus täpse silmaga tädi jagab välja parajas mõõdus riidekomplektid. Iga algaja saab terve sületäie laigulisi riidetükke ja hiiglaslikud kummikud, mis muudab kogu grupi kõnnaku ühtmoodi pardisarnaseks.

Kuperjanovi pataljonis asuvad kasarmud on enamik ehitatud juba esimese vabariigi ajal. Meie koduks saab kõige uuem kasarmu, mis on nii värskelt avatud, et kogu mööblit pole veel jõutud sissegi tuua. Kasarmu on identne oma aastakümneid varem ehitatud naabritega, kuna sõduridistsipliini oluliseks osaks on võrdsus ja ühetaolisus igas valdkonnas.

Uus tase vooditegemises

Oma kasarmutoas saame esimese sissejuhatava õppetunni sõduriellu – vooditegemise ABC. Kodus õpitud tekisättimise ja padjakloppimise oskused võib heaga unustada. Et õhtul üldse voodisse heitmiseks luba saada, peab ase olema korda tehtud kindlate reeglite järgi. Olulist rolli mängib siinjuures nii laitmatult sirge tekk, õige nurga all madratsi alla keeratud aluslina, korrektselt paigutatud jalakuivatusrätik kui veel mitmed muud detailid, millega iga aega teenimas käinud mees hästi kursis on.

Pärissõduritel kulub vooditegemiskunsti omandamiseks mitu kuud, meie pooletunnine pingutus saab Allmannilt leebe hinnangu: “Algajate kohta käib küll!” Õhtul näeme küll ränka vaeva, et ennast hoolega madratsi alla topitud teki ja lina vahele pressida ning tunneme end kogu öö kui vaakumpakendis hapukurgid, aga nii see asi sõjaväes kord juba käib.

Ehmatav äratus
Hommik algab tuppa sisse marssinud sõduri võika röögatusega, mis märgib, et kell on saanud kuus ja on aeg hommikuvõimlemiseks. Häiritud ja uniste nägudega tsiviilsõdurid hüppavad röögatuse peale siiski õige kiiresti voodist välja, sama kiiresti mundrisse ja jooksuga õue miinuskraadide kätte. Ees ootab pooltund täis kätekõverdusi, venitusi, hüplemisi ja veel kord kätekõverdusi.

Meie hädiseid jõupingutusi jälgides märgib hommikuvõimlemist läbi viiv kapten, et paljud sõdurid ei suuda esimestel kuudel isegi hommikuvõimlemist kaasa teha. “Kes ikka kogu aeg on harjunud arvuti taga istuma, ei suuda siin alguses rohkem kui mõned kätekõverdused teha,” räägib ta oma kogemustest. Tema sõnul paraneb poiste füüsiline vorm aga mõne kuu treeningu järel kiiresti ja ajateenistuse lõppedes on nad vastupidavuse poolest muutunud mehed.

Nädalateks kartsa

Nädalavahetusel ei ole pataljonis just palju sõdureid, kuna enamik sõidab koju. Allmanni sõnul jäävad kohale enamasti ainult need, kes on mingi pahandusega hakkama saanud ja karistuseks linnaloast ilma jäänud. „Kui nad teile räägivad, et ei viitsinud koju minna ja tahtsid siin telekat vaadata, siis ärge uskuge,” selgitab veebel. Teine võimalus on ka see, et sõduril ei ole kojusõiduks lihtsalt raha, kuna ajateenistuse eest saadav rahaline kompensatsioon on tühine.

Karistus määratakse aga enamasti distsipliinirikkumise eest ja võib tähendada näiteks öist vahetust koristusmeeskonnas. Kõige karmimal juhul lõpetab sõdur kartsas, kus ei ole peale kõva puulavatsi, tooli ja laua mitte midagi. Ukse siseküljele on varem kartsas käinud sõdurid kraapinud päevi tähistavaid kriipse, neid vaadates saab selgeks, et mõningatel juhtudel on sõdur eraldatuses veetnud nädalaid. Allmann ise ei ole 15 teenistusaasta jooksul kunagi kartsa sattunud, tema sõnul peab selleks ikka hea põhjus olema, et kõige karmim karistus määratakse. Enamasti satutakse sinna kakluste või tõsiste distsipliinirikkumiste korral.

Müüdid ja hirmud

Allmanni sõnul on suurem osa ajateenistusega seotud hirme siiski ülevõimendatud ning midagi üleloomulikku armees ei toimu. Abivalmis ja naeratusega helde Allmann on oma sõnul sõduritega küll hulga karmim, sest vastasel korral kaoks lihtsalt kord käest. Oma kogemustest rääkides tõdeb ta, et esimesed kuud on poistele kõige raskemad, sest tuleb harjuda täiesti uue keskkonna ja reeglitega ning kodust eemal olemisega. Edasi läheb aga kergemaks ja Allmanni sõnul on paljud sõdurid armeest lahkudes saadud kogemuse eest väga tänulikud.

Meiegi grupis on kaks noormeest, kes mõne kuu pärast ise samasse pataljoni aega teenima peavad tulema. Nende jaoks on võimalus armeed seestpoolt näha hea võimalus end vaimselt ette valmistada. Mõlemad õpivad ülikoolis, kuid suhtuvad peatsesse armeesse minekusse ja pausi õpingutes rahulikult. Saaremaalt pärit Priit, kes on majandusteaduskonnas lõpukursusel, kavatseb kogemusest võtta maksimumi ega arva, et läheb armeesse aega raiskama.

Lahingusse!

Meie tipphetkeks kujuneb mitmetunnine paintball-lahing Võrumaa metsade vahele rajatud harjutusplatsil. Pärissõdurid läbivad enne värvikuulidega sõttaminemist küll vastava teoreetilise ettevalmistuse, et mitte niisama aega surnuks lööma minna. Meile kui külalistele tehakse aga erand ja pärast lühikest kõnet teemal „Paintball’i ABC” jaguneme kaheks meeskonnaks, tõmbame kostüümid selga ja hakkame aga varemete vahel ringi hiilima. Kuna enamik osaleb taolises sõjasimulatsioonis esimest korda, kujuneb sõjapidamisest esmalt hirmunult põõsaste ja majaseinade taga kükitamine, kuid pärast tunnist harjutamist võtab olukord juba üsna lahingule sarnased mõõtmed.

Meie ajaplaani kuuluvad veel mitmed loengud, et mõista paremini ajateenistuse tagamaid, saame lähedalt uurida mõningaid Eesti kaitseväes kasutusel olevaid relvi ning harjutada rividrilli. Kava kokkupanemisel arvestatakse ka külaliste soovidega, näiteks varahommikune võimlemine toimub erandkorras ekstra meile, kuna nädalavahetusel on kasarmus viibivate sõdurite ajakava paindlikum ning võimlemine pole kohustuslik.

Mitmenädalased külaskäigud

Juba 15 aastat elukutselise sõjaväelasena leiba teeninud Allmanni jaoks on meie grupiga tegelemine tore vaheldus igapäevatööle. Tema sõnul on Kuperjanovi pataljon korraldanud ka mitmenädalasi programme ja ta julgustab meid edaspidigi ühendust võtma, et suvel tagasi tulla.

Ühe päevaga jõuab Allmanni hinnangul anda vaid põgusa ülevaate sellest, mida riigikaitse endast kujutab, pikema aja vältel saaks juba välilaagrisse minna ja sõdurielu sügavamalt tundma õppida. Kuperjanovi pataljon ei ole loomulikult mingi turismiatraktsioon, et ostad pileti, lähed kohale ja lased ennast teenindada. Põhjus, miks pataljon piisava etteteatamise peale on nõus gruppe vastu võtma, seisneb lootuses, et suudetakse murda armeega seotud hirmutavaid müüte ja kasvatada kodumaa-armastust.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 85 korda, sh täna 1)