Milleks üldse koera koolitada?

Milleks üldse koera koolitada?

 

Kui Nõukogude ajal oli kõik täpselt ette kirjutatud, sealhulgas ka vajadus koeri koolitada, siis praegu jääb see iga peremehe südametunnistusele, mida ta oma koeraga teeb. Milleks üldse koeri koolitada? Kui vanalt seda teha? Mul juba vana koer, aga rahvasuu räägib, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta. Jne, jne. Need on vaid mõned näited paljude küsimuste hulgast, mis enamikul on peast läbi käinud.

Alustaksin vahest koolitusvajadusest

Paljud seostavad koerte koolitamist asjaoluga, et mida rohkem koolitatud koeri, seda vähem probleeme (vähem hammustamisi jne). See on tegelikult aga ainult jäämäe tipp. Mina seostaksin koerte koolitamise vajadust hoopis muuga.

Hakkan pihta juba kutsika võtmisest. Enamik inimesi võtab endale kutsika mitte selleks, et saada juurde üks kuluartikkel oma igapäevasesse rahalisse eelarvesse, vaid hoopis soovist leida endale sõber ja seltsiline. See uus pereliige peaks olema nii sõber, stressimaandaja kui ka valvur või kaitsja. Temaga on seotud veel mitmeid muidki lootusi.

Alguses on kutsikast vaimustuses kogu pere. Võimaluse korral tegeldaks temaga hommikust õhtuni (kahjuks aga kutsikas magab palju). Mida vanemaks saab koer, seda harvemaks jäävad aga ka need korrad, mil temale tähelepanu pööratakse. Vanemale koerale antakse vaid söök ette ja käiakse korra õues jalutamas ning sellega kooselu piirdubki. Siit ei ole raske järeldada, miks kutsikad omanikesse nii kiindunud on ning hiljem neist paljudest probleemkoerad saavad.

Koer on karjaloom

Kuna koer põlvneb hundist, siis on ta karjaloom. Karjas aga valitsevad karja seadused. Juhthunt on see, kes toidab, kes kiidab ja karistab ning pöörab tähelepanu. Sarnase loogika järgi otsib ka koer endale karja. Sellest ka iga koera kindel vajadus saada natukenegi tähelepanu.

Kui nüüd sellest samast koerast, kellega alguses hommikust õhtuni tegeleti, saab järsku lihtsalt mööbel, siis on minu arust läinud kaduma kõik need illusioonid ja lootused, mille pärast see kutsikas kunagi võeti.

Tihtipeale tekib sellisest kooselust hoopis rohkesti stressi ning pingeid, mitte aga rahu ja sõprust. Niimoodi kujunevadki tegelikult probleemkoerad. Mõelge ise järele, palju te tegelikult oma koeraga päevas tegelete (jättes välja aja, mil te, koer rihma otsas, õue lähete, ta ringi jooksma lasete ja ise naabrinaisega juttu jääte ajama – see ei ole koeraga tegelemine).

Koolitus tähendab eelkõige koeraga aktiivset tegelemist

Eelnevale toetudes väidaksin, et koera koolitamine ei ole mitte ainult see, kui talle on selgeks õpetatud käsklused “istu” ja “küsi”, vaid see, kui temaga regulaarselt tegeletakse ja püütakse omavahelisest suhtest midagi rohkemat kätte saada. Niimoodi tabate tihti kaks kärbest ühe hoobiga: koer saab lisaks “küsimisele” selgeks ka keerukamad käsklused (ja õpib viisakalt käituma) ning samas tekib ka koerapoolne usaldus peremehe vastu ja kindlustunne.

Ütleksin, et alles nüüd olete saanud endale tegelikult sellise lõpptulemuse, mille pärast te üldse ju kutsika võtsite. Regulaarne koera koolitamine tähendabki tegelikult seda, et koeraga tegeletakse aktiivselt ja sellega saavutatakse väga palju.

Kui teie, kes te loete praegu seda artiklit, olete viibinud mõnel koerte koolitusega seotud seminaril, kus räägiti kuulekuse või jälje õpetamisest või hoopis kaitsetööst, siis olete kindlasti mõelnud, et vaevalt ma viitsin koeraga kunagi võistlema minna.

Sisuliselt eksisteerivad erinevad koolitussuunad: kuulekus, jälg, kaitse või ka näiteks agility, tegelikult vaid võimalikud variandid, mis annavad võimaluse koeraga tegelemiseks. Kui kellelgi on lähedal head jäljepõllud, siis on selline koera koolitusvõimalus võib-olla hoopis huvitavam, kui „istu” ja „lama” õpetamine.

Koerte kaitsekoolitustreenerina võin väita, et umbes 1/3 minu juures käinud inimestest, kes koera aktiivselt treenisid, tegid seda tegelikult hoopis selleks, et koera paremini tundma õppida, parandada suhteid loomaga ja koerale tegevust anda. Vaid väike osa tuleb trenni kindla veendumusega, et minna hiljem IPO või SchH (Schutzhund) võistlustele. Paljud inimesed on avastanud, et selline koeraga tegelemine muudab suhte loomaga palju paremaks ning samas täituvad ka need lootused, milleks koer võeti ja mida sai alguses mainitud.

Omandatud oskused innustavad sõpra proovile panema

Enamik koeraomanikke ei saa tavaliselt aru nendest fanattidest, kes rinna ette ajavad ja ütlevad, et nad valmistuvad IPO-ks või põllujäljeks. Need tunduvad paljudele mõttetute ja elukaugete spordialadena. Tegelikult on aga nii, et kui omanik juba tegeleb oma koeraga ja sealjuures avastab, et koer oskab juba üht-teist, siis on ju huvitav oskuste taset ka testida. Ning miks mitte seejuures ka natuke auhindu võita.

Kui paljud näitustel käijad on kibestunud, et nende koer ei võida, kuna jalg on kuidagi vale nurgaga või selg pole piisavalt sirge, siis võistlustel on enamik koeri võrdsed. Kõik sõltub ainult sellest, kui palju omanik on viitsinud oma koerale selgeks õpetada. Kahtlemata on kõrgemal tasemel oma osa ka koera kaasasündinud omadustel ning seetõttu pole kõik enam päris võrdsed. Kuid meie Eesti tasemel paneksin ma küll enamiku koeri ühele joonele.

Kui teile meeldib koeraga tegeleda, siis enamasti leiab ka sellise ala, mis koerale sobib. See on nagu inimestelgi: võitjaks võib tulla nii jooksus kui ka males, mis mõlemad on ju tegelikult spordialad.

Võtaks kogu eelneva jutu siinkohal kokku järgnevalt. Kuna jälle on algamas koeraürituste-rohke kevad, siis hoidke silmad lahti ja uurige. Kui teil on võimalus minna mõnele seminarile või laagrisse ning õppida seal lähemalt tundma mõnd huvitavat koeraga seotud ala, siis minge kindlasti. Tõenäoliselt avastate enda ja oma koera jaoks huvitava vormi, kuidas koos aega veeta ning sellega omavaheline suhe paremaks ja elu värvikirevamaks muuta.

Kui pöörduda veel kord alguses esitatud küsimuse juurde, mis puudutab vana koera õpetamist, siis võin oma kogemusest väita, et koolitada saab igas vanuses koera (ka keerukamateks ülesanneteks).

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 25 korda, sh täna 1)