Nukravõitu teemad

Nukravõitu teemad

 

Tänased teemad on mul nukravõitu, et mitte öelda negatiivsed. Nii et need, kes ihkavad lõbu ja rõõmu, peaksid lehe parem kohe kõrvale panema.

Lageraie aedlinnas

Esimene teema on aedlinn Kärdla, kus viimasel ajal on toimunud suurte puude mahavõtmine.

Pärnakad said oma pärnaallee mahavõtmisest teada vähemasti kolm päeva varem, s.o reedel, et esmaspäeval läheb valikuta tapatöö lahti. Ja nii hakkas kõlama rahva hääl ning saadi käsi ette panna. Meie ei saanud teada enne, kui lageraie oli teostatud. Uhked suured lepad, jalgupidi vees, kadusid kultuurikeskuse eest. Üldse lugesin seal ümber maja kokku 22 noort kändu.

Siis hakati rajama kanalisatsiooni – vanu kitsaid tänavaid tuli laiendada puude arvelt, osal jäid juured kaevatavatele kraavidele ette. Pika tänava, Allika tänava, osaliselt ka Kõrgessaare maantee ääres asuvad majad on alasti kistud, lõunapoolsete akende taga elunejatel pole enam lõõskava päikese eest pääsu. Kanalisatsiooni on muidugi vaja, kuid on kurb, et selleks peab roheluse ohverdama.

Tänav, kus elan, Tiigi nimeks, on samuti plaanis kanaliseerida või täpsemini – kanalisatsioneerida. Tänav on õudses seisus, isegi jalgratturid väldivad seda, sest enne kanalisatsiooni rajamist (aga sellest räägitakse juba kuus aastat!) pole ju mõtet uut asfalti panna.

Majad on aga Tiigis väga tänava ääres, all vesiliiv. Nii et kui kümme aastat tagasi toodi majja, milles asun, vesi sisse, ei saanud suuremat kui kahekuubilist kogumiskaevu panna: 100-aastane tubli palkmaja-mürakas oleks ära vajunud… Väga tänava ääres on ka suured puud – on see tänav ju juba üle 150 aasta tagasi tekkinud kruusateena, mõeldud hobutranspordile.

Ma pole mingi progressi-eitaja ega masinapurustaja, kuid puude ja Kärdla aedlinnana säilimise nimel oleksin küll nõus (ja usun, et on teisigi) kogumiskaevu peal edasi elama ja seda paar korda kuus tühjendada laskma.

Linn on küll lubanud 160 noort puud asemele istutada, aga enne minu elu lõppu need ilmselt varju pakkuma ei hakka. Ja ma ei saa aru, miks peab igal pool kanalisatsioonitrass olema, kui kogumiskaevud ajavad asja suurepäraselt ära? Vaevalt et odavamgi tuleb… Ja mis kogumiskaevudesse puutub, siis saab neid ju kontrollida ka – et kas need on korrektsed ja ega neist solki maasse ei imbu. Minu meelest elavad meie tänavas küll kõik korralikud inimesed.

Praegu on aga tunne, et hakka või kanalisatsioonivastaseid allkirju koguma. Mitte ei tahaks aedlinna hukku pealt vaadata – aitab juba sellestki, mis tehtud.

Kimpus kohaliku lehega

Teine teema, millest ei tahakski rääkida, kuulub eetika valdkonda. Lugu juhtus minu enese ja meie ajalehega, kus ilmus minu raamatu „Kohtumisest käevõruni. Kummardus Betti Alverile” TASULINE REKLAAMTEKST, mille pealdis (et TASULINE jne) oli ära jäetud.

Palusin vabandamist (kas või meili teel!) või õiendust, sest tõepoolest – mille eest ma maksan (375.50), kui ilmub artiklina? 6. märtsil oli lehes, siis asusin kohe õiendama, aga tulemuseta. Üks peatoimetaja kirjadest oli eriti lõbus: „ma ei pahanda su peale”, viimane kiri (13. märtsist) aga lakooniline: „avaldame õienduse”. Ei avaldanud. Nüüd saatsin materjalid (kogu selle üpris nõmeda kirjavahetuse) avaliku sõna nõukogule.

Päris kuu peale kohalikku lehte ka saata ei saa, maavanema käed eraleheni ei ulatu, ettekirjutusi keegi teha ei saa. Lehe traagika on selles, et meil pole siin ühtegi professionaalset ajakirjanikku, aga kuhu minna, millal laadapäevad on ning kes ära on surnud, tahaksime ikka teada. Ja telekava on kah hea asi.

Väljapääsu näeksin selles, et kas luua teine ajaleht kõrvale ja olemasolev välja suretada või – ühendades kõikide kohalike ameti- ja ärimeeste makse- ja muud jõud – tuua saarele üks tõeliselt makstud tõeline ajakirjanik koos elamispinnaga kindlustamisega. Ja minu arvates piisaks Hiiumaale vaid nädalalehest, mis oleks siis küll ka kopsakas (näit 16 lk). Väike riik, vähe rahvast – paljuke siin nädalaga ikka juhtub.

Vaiksed valimised

Tänane kolmas teema on sutsu helgem. Sellele võiks pealkirjaks panna „Vaiksed valimised”. Vaiksed selle pärast, et mitte keegi pole ühtegi kolmest kandidaadist ajakirjanduses hammaste vahele võtnud ega ka poriloopimist harrastanud, kuigi saime juba 9. märtsil kirjad selle kohta, et Eesti Kirjanike Liidu esimehe kohale on kandideerima nõus Maimu Berg, Olev Remsu ja Karl Martin Sinijärv ning et valimised e Eesti Kirjanike Liidu üldkogu koosolek on 30. märtsil Kirjanike Majas.

Esitati veel kuus kandidaati, nende seas ka Abruka mees Ülo Tuulik, kes aga ennast taandasid.

Maimu Berg on tubli ja arukas naisterahavas, kaua Soome Instituudis töötanud ja hea kantseleitöö tundja, tema kaudu tugevnevad kindlasti suhted nii Soome kui Saksamaaga; Karl Martiniga saaksime ehk kõik käed valgeks televisioonis, kus kirjandussaateid samahästi kui polegi, ja Remsuga saaks liidust ilmselt üks tubli karskusselts…

Aga täna öösel kell 2.07 algas kevad – ega te teda siis maha maganud ning käisite ikka õue peal karglemas, nagu ma eile raadios soovitasin?

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 37 korda, sh täna 1)