Saaremaa töövaidluskomisjoni jõustunud otsustest

26.09.2006. a arutas töövaidluskomisjon T. H. avaldust AS-i Saare Hotell vastu töölepingulise suhte tunnustamise ja rahaliste hüvituste nõudes.
Avaldaja väitel asus ta 25. mail 2006. a tööle hotelli toateenijana. Kirjalikku töölepingut temaga ei sõlmitud, kuigi töövestlusel oli seda lubatud teha. Kokkulepe saavutati ka töötasus. Tööl käis avaldaja graafiku alusel ning maikuus töötas ta kolmel päeval, kokku 25 tundi. Juuni algul käis avaldaja tööl viiel päeval, kokku 64 tundi.

14. juunil töötaja haigestus ning tervenemisel, ca 2 nädala pärast, kui ta läks tööandjale haiguslehte ära viima, selgus, et haiguslehte vastu ei võeta, ning tööandja väitis, et avaldaja ei ole töölepingulist tööd firmas teinud. Töötajale tehti selgeks, et tal ei ole õigust ka töötasu nõuda.

Tööandja väitel tuli firmas töötamist käsitleda kui kooli õppepraktika sooritamist ning praktika ajal töötamise eest ei ole tööandja kohustatud palka maksma. Avaldaja väitel oli ta tõepoolest Kuressaare ametikooli õpilane ja lootnud Saare hotelli tööle minnes, et saab seal töö kõrvalt sooritada ka oma õppepraktika, s.t realiseerida koolis omandatud teoreetilisi teadmisi praktilises tööprotsessis.

Avaldaja, hotelli ja kooli vahel sõlmiti praktikaleping. Kuid nagu selgus hiljem, ei võimaldanud töökoht praktika sooritamist ja ei tahetud vormistada ka töölepingut.

Seetõttu pöördus avaldaja töövaidluskomisjoni poole nõudega, et hotell tunnustaks tööõigusliku suhte tekkimist temaga ja maksaks töötatud aja eest välja töötasu.

Töövaidluskomisjon tegi kindlaks, et avaldaja oli tööandja poolt tööle lubatud 25. mail 2006. a.

Töölepingu seaduse § 28 lg 2 kohaselt võrdsustatakse tegelik tööle lubamine tööandja poolt töölepingu sõlmimisega, sõltumata töölepingu vormistamisest. Avaldaja nimi kajastus mai- ja juunikuu töögraafikutes ning tööandja nõustus väitega, et mais töötas avaldaja 25 tundi ja juunis 64 tundi.

Avaldaja õppis ametikoolis maaettevõtluse erialal ning kooli, hotelli ja töötaja vahel oli sõlmitud vastavalt kutseõppeasutuse seaduse § 17 lg 1-le kolmepoolne praktikaleping. Praktikalepingu kohaselt ei ole praktika võimaldajal kohustust praktiseerimise aja eest tasu maksta, küll aga kuulub tasu maksmisele juhul, kui praktikalepingu juurde on sõlmitud ka tööleping. Üks ei välista siinkohal teist.

Praktikalepingu kohaselt pidi kooli õppepraktika algama juunikuus, avaldaja asus aga tööle 25. mail.

Seega tekkis tööõigussuhe juba enne praktika algust. Hiljem selgus, et antud ettevõttes praktikat sooritada ei ole võimalik, kuna avaldaja õpitav eriala ei haakunud hotellitöö spetsiifikaga. Töösuhe hotelliteenija ametikohal aga tekkis ning avaldajal oli õigus töötasule, vaatamata sellele, et kirjalikku töölepingut temaga ei vormistatud.

Töövaidluskomisjon kohustas tööandjat tagasiulatuvalt vormistama kirjaliku töölepingu ja maksma avaldajale välja saamata jäänud töötasu.

3. oktoobril 2006. a arutati töövaidluskomisjonis Ü. T. avaldust tööandja R-Kiosk Eesti AS-i vastu rahaliste hüvituste nõudes.

Avaldaja töötas müüjana alates 28.10. 2002. a. Veebruaris 2003. a jäi avaldaja rasedus- ja sünnituspuhkusele, hiljem lapsehoolduspuhkusele. 2006. a märtsis otsustas avaldaja lapsehoolduspuhkuse katkestada ja 1. aprillist tööle asuda.

Siis aga selgus, et endisele ametikohale asumine ei ole võimalik, kuna endise töökoha ruumides tegutses juba uus ettevõte.

Töötajale soovitati esitada omal soovil töölt lahkumise avaldus ning seejärel pidi ta tööle võetama uude ettevõttesse, mis tegutses senise tööandja ruumides. Avaldaja võttis endale mõtlemisaega ning esitas lahkumisavalduse 11. mail.

Tööleping lõpetati ja lõpparve maksti välja 23. mail. Avaldaja leiab, et osa lõpparvest jäi välja maksmata, kuna ajavahemiku eest, mil ta ei saanud tööle asuda tööandja süü tõttu (1. aprill – 16. mai), oleks tööandja pidanud maksma tööseisakutasu.

Töölepingu seaduse (TLS) § 66 lg 1 kohaselt on tööseisak olukord, kus töö on seiskunud töö tegemiseks vajalike organisatsiooniliste või tehniliste tingimuste puudumise, vääramatu jõu või muude asjaolude tõttu.

Antud töövaidlusasjas oli tõendatud tööseisaku tekkimine, kuna avaldajal ei olnud võimalik oma endisele ametikohale naasta ja tööandja ei võtnud midagi ette olukorra muutmiseks.

Avaldaja ei saanud ega pidanudki minema uue tööandja juurde ning nõudma enda tööle võtmist.

Tema endises töökohas tegutses uus firma, kes oli tööle võtnud oma müüjad ja kellel ei olnud kohustust tööle võtta samas kioskis varem tegutsenud firma töötajaid.

Uus firma ei olnud endise samas tegutsenud firma õigusjärglane. On selge, et töötaja võimuses ei olnud kujunenud olukorda lahendada.

Kui töö on lõppenud ja töökohustuste täitmine pole enam võimalik, on tegemist nn koondamissituatsiooniga.

Just sellel alusel (TLS § 86 p. 3) oleks tööandja pidanud töötajale teatama töölepingu lõpetamisest vähemalt 2 kuud ette (kui tööstaaži on firmas alla 5 aasta!) ning maksma koondamisraha kahe kuu keskmise palga ulatuses.

Selle asemel nõudis tööandja töötajalt omal soovil lahkumisavalduse esitamist ja töötaja esitaski selle ca 1,5 kuud hiljem, kui oli soovinud tööle asuda.

Ajavahemikku tööle asumiseks avalduse esitamisest kuni töölepingu lõpetamiseni töötaja omal soovil käsitles töövaidluskomisjon tööseisakuna ning mõistis töötaja kasuks välja töölepingujärgse palga.

Palga väljamõistmise aluseks on PaS § 20 lg 2, mis ütleb, et tööandja on kohustatud tööseisakuaja eest, kui töötaja ei ole süüdi tööseisaku tekkimises, maksma töötajale töölepingus kokkulepitud palka.

Evi Ustel

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 47 korda, sh täna 1)