Kas nad peavad teadma meieisapalvest?

Kas nad peavad teadma meieisapalvest?

 

OS Telenädalas ilmus hiljuti Ainu Kääni kirjutis raamatust „Tolm ja tuul”. Raamatu autor on Eeva Park. Kindlasti on huvitav raamat, loen läbi. Sest mis ma’s tean Aadu Hindi ja Minni Nurme kooselust? Eeva Park on nende tütar.

Mängisin kunagi Aadu Hindi näidendis „Ennustus”. Oli üks segase abielulahutuse lugu. Olin näidendis selle paari majateenija. Pidin südamesse võtma pere laste üleelamisi. Minu öelda oli tüki viimane lause: „Aga lapsed?” Nüüd siis kirjutab kirjamehe tütar oma loos:

Meie isa, kes sa ei ole taevas
Sinu nime me ei pühitse
Sinu riik ei tulnud
Sinu partei ei võitnud
Ja seda ühte leivakääru
Ei saanud me sinult kunagi
Kuigi sinu päralt oli vägi ja võim tookord
Jäid sa meile võlgu
Ja kui keegi meist pääsebki ära kõigest kurjast
Siis sinu nime meie isa me ei pühitse

Seda on võõrastav lugeda. Tänan saatust, et võin oma vanemaid meenutada rahvalaulu sõnadega: „Ole terve, eidekene, teiseks terve taadikene, kes sa minda kasvatasid!”

Religiooniõpetust on vaja kultuuri mõistmiseks

Eva Pargi luuletus aga andis mulle hoopis teisesuunalist mõtlemisainet. Kui loevad seda 18-aastased noored, siis mõned tabavad ära stiili – see ju kuulsa meieisapalve moodi kirjutet. Kes aga ei tea kristliku maailma kõige levinumast palvest, neile jääb see värvikas sõnum ainult mustvalgeks Hindi-Nurme vahelise konflikti kirjelduseks. Täielistest ateistlikest peredest poisid võivad mõelda nii: „Paneb aga kõva killu oma isa, Aadu Hindi, kohta!”

Need poisid arvuteid täistopitud kaasajast ei näe seda värvilist sõnademängu luuletuses, sest nad ei tea pühakirjaridu: „Meie isa, kes sa oled taevas, PÜHITSETUD OLGU SINU NIMI. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu.”

Religiooniõpetuse kooli toomise üle vaieldakse. Usuteemad andsid kultuuritegijate mõtlemisele toitu mitme sajandi vältel. Meie ateistide lapsed ei saa lääne muuseumides pooltest sõnumitest aru. Vaatab see meie koolipoiss ja küsib: ”Milleks selline tobe pilt? Mingites vanaaegsetes hilpudes pikajuukseline noormees ja siis eemal lõvid. Kas lõvid teda nahka ei pane?” Meie noorsand ei tea, et kunstnik maalis Taanieli, kes oli „lõukoerte augus”. Taanieli usukindlus ei lasknud näljaseid lõvisid temale ligi, nii pajatab piibel.

Minu isa oli ka peaaegu ateist. Talle meeldis vaielda. Minu ristimispäeval olevat ta pastoriga vaielnud. Pühamees olnud juba talitust ära jätmas. Tänu mu ema malbele olekule ja pisaratele olen ma siiski ristiinimene.
Meie asundustalu tubades ei olnud palju raamatuid. Pildipiibel oli. See andis enne kooli mulle mõtlemisainet. Kord loeti pireke juttu ette ja pilt näitas imeasju sest kaugest iisraellaste maast.

Vanast testamendist oli pildipiiblis lugu ja pilt Joosepist, kelle vennad orjaks müüsid. Joosep oli isa lemmik ja sai ilusa kuue, mille vennad ära võtsid. Küll oli tüdrukul peamurdmist, miks poisslaps Joosep kuube kandis. Sest kuub – see on ju saare keeles raudselt seelik. Pildil ei paistnud keegi seelikus olevat. Siis mõtlesin, Joosep seisab teiste taga ja tal on tingimata lühike kollane Muhu seelik seljas.

Võimas pilt oli peaingel Gaabrielist. Sõjariistus ning suurte kotkatiibadega tugev noor mees seisab maja aknal. All on ehmunud näoga naine, käed tõrjuvalt mehe poole sirutatud. Nende ümber on kiirgav valgus. (Kas armastust maaliti niisugusena?)

Hiljuti nägin filmi Jeesuse elust. Sealt võis filmitegijate tahet välja lugeda nii, et Neitsi äravõrgutaja oligi Gaabriel. Minu soovitus koolimeestele – viidagu usuteemad lastele õpetamiseks kooliprogrammi sisse. See on Euroopa kultuur läbi sajandite. Maalid, muusika. Ka Karja kirik väärib noortele näitamist. Kauges Siberis oli see kirik mulle kõige püham lapsepõlvemälestus.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 142 korda, sh täna 1)