50 aastat Euroopa integratsiooni: aeg uueks alguseks

Rooma lepingute sõlmimisest möödunud 50 aastale vaatan tagasi, pilgus uhkus, ja minu tulevikku suunatud pilgus on märgata ettevaatlikku optimismi.

Euroopa ühendamise algusaegade esimestest tagasihoidlikest katsetustest on arenenud välja enneolematu dünaamikaga 27-liikmeline ja peaaegu 500 miljonit inimest ühendav Euroopa Liit. Senine suurim edu saavutati eraldatud Euroopa ühendamisel. Meie ühised väärtused on end maksma pannud üle Euroopa.

50. aastapäev 25. märtsil on hea võimalus ammutada jõudu järgmise suure ülesande täitmiseks – globaliseerumisprotsessi kujundamiseks ühiste jõududega. Üha sagedamini ei ole enam võimalik probleemidega, mille ees Euroopa ja ülejäänud maailm seisavad, toime tulla ilma euroopalike lahendusteta. Viimased näited on ülemaailmne kliimamuutus ja energiavarustuse kindlus pidevalt vähenevate toorainevarude tingimustes.

Nende ettevõtmised, kes teevad üha tihedamini seotud maailmas panuse eelkõige siseriiklikule kaardile või rahvuslikule egoismile, on määratud luhtuma. Jõudude ühendamise teel Euroopas suurendame aga oma eduvõimalusi nii majanduslikus, sotsiaalses kui ka keskkonna valdkonnas. Ma näen, et tänase Euroopa Liidu valmisolek selleks ei ole veel piisav. Seega peame Euroopat kindlameelselt uuendama ja ta tuleviku jaoks paremasse vormi viima.

Seetõttu ei oota ma, et eelseisvat Euroopa juubelit saadab ülevoolav peotuju, vaid loodan pigem uut algust lubavat optimistlikku meeleolu. Seda uut algust tähistavaks signaaliks võiks olla ühine „Avaldus Euroopa tuleviku kohta”, mis tehakse teatavaks 25. märtsil Berliinis. Sellel päeval lõpeb eeldatavasti nõutuse ajajärk, mis algas pärast põhiseaduse lepingu rahvahääletuse negatiivset tulemust Prantsusmaal ja Hollandis. Taas muutuks eurooplaste suure ühisosa varu avalikkusele paremini nähtavaks, millest meie ühine poliitika saaks uut jõudu.

Nii luuakse soodne kliima, mis aitaks pärast Euroopa põhiseaduse lepingu ratifitseerimist lõpetada praegu kestva ebakindluse perioodi. Ma olen teadlik vastuväidetest ja ohtudest, kuid minu vastuargument kõlab järgmiselt: Euroopa Parlament toetab põhiseaduse lepingut.

Peame tegema kõik, et säilitada lepingu reformiva idee olemus ja see enne järgmisi Euroopa Parlamendi valimisi 2009. aasta juunis ellu viia. Mingit suuremat kahju ei tohiks tekitada projekti saatmine nn kevadisele kuurile, mille käigus see puhastatakse arvukatest üksikasjalikest reeglitest. Eelkõige kehtib see üksikute poliitikavaldkondade põhjaliku kirjeldamise kohta. Ka pealkirjas esinev sõna „põhiseadus” ei ole puutumatu, kui tagasihoidlikum sõnastus asjale kasuks tuleb.

Sisuline põhiosa aga, sh põhiväärtused ja -õigused, edasisele arutamisele ei kuulu. See moodustab tulevaste Euroopa Liidu laienemiste aluse järgmiste aastakümnete jooksul.

Tahaksin eelseisvat „Euroopa ümmargust sünnipäeva” kasutada ettekäändena nende kodanike poole pöördumiseks, kes siiani Euroopa Liitu skeptiliselt suhtuvad. Sageli tajutakse „Brüsselit” kodanikukauge, bürokraatliku ja ebatõhusana. Seejuures ei märgata, et just põhiseaduse leping on kindel vahend täheldatud puuduste kõrvaldamiseks ja korrigeerimiseks. Eelkõige vähendab see kartusi võimu hiiliva ülekandumise suhtes Brüsseli suunas, mille lõpptulemus oleks teatava „superriigi” tekkimine.

Seda välistavad selge pädevuste jagamine ja subsidiaarsuspõhimõtte järgimine. Subsidiaarsus tähendab väiksemate üksuste eelistamist, seega tulevad esimeses järjekorras linnad ja vallad, siis piirkondlik ja liikmesriigi tasand. Euroopa Liidu kord tuleb alles siis, kui tema abiga on probleemi võimalik paremini ja tõhusamalt lahendada.

Nende kõigi tasandite koostöö õnnestub aga üksnes siis, kui Euroopa ühendamise protsess uuesti liikuma hakkab. Värskes ühenduse ideest kantud vaimus, uue meie-tundega oleme eurooplastena võimelised põhiseaduse lepingu teel olevad takistused ületama ja olulisi tulevikuteemasid edukalt edasi arendama.

Hans-Gert Pöttering,
Euroopa Parlamendi president

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 17 korda, sh täna 1)