“Klass” – seda peetakse filmiks, mida ei saa kaks korda vaadata (2)

“Klass” – seda peetakse filmiks, mida ei saa kaks korda vaadata

 

Praeguseks ajaks on paljude eesti noorte seas sõnale „klass” lisandunud uus tähendus – Ilmar Raagi koolifilm. Tavalisest noortefilmist on asi aga kaugel. Film on šokeeriv, ent samas sügavalt mõtlema panev ning kindlasti uudne ka oma osatäitjate poolest.

Kuigi kõmu, mis uue linateose ümber tekkinud, on meedias küllalt kajastatud, ei tea paljud, et kogu projekt sai aasta tagasi alguse just siit – Saaremaalt. Seoses äsja toimunud Saaremaa miniteatripäevadega avanes suurepärane võimalus rääkida Vallo Kirsi, Paula Solvaku, Lauri Pedaja, Virgo Ernitsa, Karl Sakritsa ning Kadi Metslaga, kes lisaks kooliteatriga seotud tegemistele ka filmis peaosi mängisid.

Kuidas te sellesse filmi sattusite?

Vallo (V): Aasta tagasi saatis Gerda Kordemets enne Saaremaa miniteatripäevi mulle meili, milles küsis, et kas oleksin nõus pärast festivali jääma Saaremaale veel nädalaks. Siia pidi jääma veel palju teisi kooliteatriga seotud inimesi, näiteks Mikk Mägi, Pärt Uusberg ja Mikk Jürjens, kes on mu väga head sõbrad – loomulikult ma olin nõus.

Paula (P): Mina ei saanud meili, info jõudis minuni ühe mu tuttava, Riina kaudu, kes käis Gerda klassis.

Mille põhjal toimus valik?

Lauri (L): Gerda valis ise-oma äranägemise järgi.

P: Idee oli kaasata inimesi võimalikult erinevatest kohtadest.

Kadi (K): Gerda Kordemets, kes meid teadis, saatis kirja, et oleks vaja kolme noormeest ja ühte tüdrukut. Ta ei teadnudki meie nimesid ja saatis nende kirjeldused, keda filmis näha tahtis. Mõnes mõttes oli see juhus, et just meie lõpuks sõelale jäime.

Mida nädal Saaremaal endast kujutas?

Karl: Nädalaks ajaks jäime Saaremaale, rääkisime üksteisele oma elust, hirmudest, muredest.

P: Algul polnud ju mõtet kohe näitlema hakata, lihtsalt rääkisime lugusid. Töögruppides räägitut sai hiljem kasutada stsenaariumi arendamisel.

L: Vestlesime erinevatel teemadel nagu füüsiline valu, süütunne, häbitunne, hirm.

P: Positiivsemaid teemasid oli ka, kõik ei olnud negatiivne. Põhiliselt oli nii, et valmistasime ette loo, mida võiks teistele rääkida, kas siis oma kogemustest või tuttavate juttude põhjal.

K: Raag pani kõik räägitu kõrva taha. Ta tahtis teada, milline on noorte elu ning kuidas see muutunud on.

Virgo: Me ei teadnud algul Saaremaal olles isegi seda, millest film rääkima hakkab. Tegelaskujudest ei teadnud ka midagi. Öeldi vaid tegelase nimi, kes ja missugune ta umbkaudu on ja me pidime ise tema karakteri looma. Esmalt polnud juttu näitlejaks olemisest, tegelesime pigem kõnekeele ja tegelaste loomisega.

Mis pärast Saaremaa laagrit edasi sai?

V: Järgmine laager toimus suvel Koongas. Seal sellepärast, et oleksime looduse rüpes ning saaksime keskenduda ainult filmile.

L: Koongas lavastasime stseene ja proovisime erinevaid inimesi erinevatesse rollidesse ja vaatasime ise üle, kuidas tunne on. Ma ei saanud kedagi peale Andersi mängida. See kujunes grupisiseselt lihtsalt nii välja.

Kas tekst oli teie kokku pandud või Raagi?

L: Ilmaril oli skelett olemas, meil oli vaja liha sinna peale panna.

V: Laagris sündis Ilmaril tekst enamasti hommikuti kella viiest kuni kella üheksani. Siis hakkasime värsket teksti arutama. Ilmar lükkas teksti valmimise alati kõige viimasele hetkele.

Tegelikult oli see nii, et rääkisime lugusid endast ja Ilmar noppis sealt asju, kõnepruuki ja keelt, kuidas noored räägivad, proovis seltskonda sulanduda ja olla samal lainel, et teada, kuidas teksti kirjutada, ja see tuli tal hästi välja. Kui me hommikuti tema vastvalminud tööd lugesime, siis vajadusel ütlesime, et noored päris nii ei räägi ja teksti sai suukohasemaks muudetud. Aga põhiliselt kirjutas Ilmar ise. Tekst on erinevatest lugudest kokku pandud.

Tekst, mis filmis kõlab, on siis teie enda töögruppidest tulnud?

K: Kas just kõik, see on kohandatud. Ilmar kirjutas, meie aeg-ajalt parandasime, mitte aga niimoodi, et me oleksime ise midagi öelnud ja siis soovitanud seda sisse panna. Suur osa huvitavamaid väljendeid tekkis töö käigus täiesti juhuslikult, näiteks see kuulus “hevi metal – käisin sital”.

Filmis on palju ropendamist – kas seda raske või imelik teha ei olnud?

K: Harjusime, kuna olime seal sees. Võtetel kõik ropendasid, aga pärast võtteid oli kõik jälle normaalne. Mis tegelaskuju puhul lubatud, polnud seda „tavalises elus” mitte. Lauril tuleb ropendamine loomulikult, kui meie suust seda kuulda, siis tundub imelikum.

Kuidas karakterid paika said ja rollid jagati?

L: Ilmar ütles lõpliku otsuse, aga tegelikult kujunes see töögruppides välja.

P: Meile oli suureks üllatuseks see, et just meie neid tegelasi mängima hakkame. Arvasime kuni laagrini, et oleme kõrvaltegelased ning nüüd laagris tuleb castingu värk, kus on teised inimesed. Viskasime veel nalja, et kohale tuleb Baltic Models’i buss koos ilusate tüüpidega. Et sina oled Anders ja sina oled Kaspar ning Andersil on suured rinnalihased ja ilus six pack. Aga see, et tegelikult mängivad samad inimesed, kes Saaremaal ja Koongas olid, muudab kogu asja realistlikumaks. Et head filmi teha, ei pea alati olema ilus näolapp ja ideaalne keha ning paha poiss ei pea tingimata musklis olema jne.

Virgo: Kui me tegime esimesi võtteid ja esimene kord keegi ropendas, siis see ei olnud üldse sellele näitlejale omane ja oli meile endile kui näitlejatele naljakas, aga mida rohkem edasi ja mida rohkem neid stseene läbi tegime, seda tõsisemaks asi muutus.

Hakkasime ise mõistma, kui jube see on. Kui oli eel-esilinastus Jõgeval, siis heideti ette, et teatud kohtades naerdi ja naerjateks olid näitlejad. Kuna me teadsime, mis toimub, ei võtnud me seda tõsiselt. Aga päris esilinastusel oli hoopis teistmoodi. Vaatasime vaataja pilguga, mitte näitleja pilguga. Seda lugu peetakse filmiks, mida ei saa kaks korda vaadata. Minu jaoks see koht, kus isa lööb poega, on murdumiskoht, kus enam naljakas ei ole – see tähendab, et huumorivarjundit enam ei ole.

Kas oli raske oma tegelaskujusid mängida ning palju neis teid ennast oli?

K: Peategelased olid kohe olemas, meie omad tulid pärast juurde. Kuna klassis on väga palju erinevaid inimesi, tuli luua uusi võimalusi. Uute tegelaste loomisel oli väga suur roll kunstnikel, sest kui oma riideid nägin, sain paremini aru, milline tegelane olema peaks. Riietus oli see, mis tegelikult lõi inimese, muidu poleks suutnud teda nii hästi endale ette kujutada.

V: Kui me neid tegelasi vaatasime ja uurisime, siis mina olin Kaspari arendamise töörühmas, kus me kolme inimesega tema elu arutasime: kuidas ta niikaugele jõudnud oli ja mis teda huvitas. Mina samastusin kõige rohkem Kaspariga, kuid samas on meil ka erinevusi. Kaspari suur idealism, maailma muutmise vajadus, lootused ja unistused on minus ka kuidagi olemas, iseasi, palju ma seda välja lasen paista. Tihti peab olukordades käituma, lähtudes situatsioonist endast, ei ole tark iga kord suud lahti teha.

P: Thea arendasime Kadiga kahepeale välja, suuresti iseendi põhjal. Ma olen hiljem mõelnud, et see, mismoodi ta Kaspariga käitus, ei olnud ilus, aga mõnes mõttes meenutab Thea mind ennast paar aastat tagasi. Tahad olla sõltumatu, aga paratamatult sõltud teiste arvamusest ning sulle läheb korda, et kui kogu klass ütleb, et see poiss on jobu ja mis sa temaga käid, siis hakkad seda lõpuks ka ise vaikselt uskuma. Praegu ma saan aru, et film räägibki sellest, kuidas ei julgeta ujuda vastuvoolu, aga kui peaksin end Thea asemele panema, oleksin samamoodi käitunud. Praeguse Paulana ma aga seda ei teeks.

L: Mina ka ei käituks nagu Anders, ei, tõsiselt.

L: Hästi palju on sarnaseid iseloomujooni, aga Andersi jõhker ja verine pool on mulle täiesti võõras.

Kas Anders oli paha poiss?

L: Anders oli hullult lahe, populaarne seksmees, kes kõigile meeldis, kaasaarvatud õpetajatele. Aga ta tegi sitta pulli ning ei saanud aru, millal piir hea ja halva pulli vahel ületatud sai. Ta oli klassi aktivist, korraldas pidusid, tegi sporti. Ütles klassis kaks sõna ning tüdrukud itsitasid. Tüüpiline klassi playboy ja kloun ka mingil määral.

Kas ise kooliõpilasena õpilast mängida on raskem või kergem, sest mulle tundub neid kooliteatri etendusi vaadates, et kõik mõtlevad – noh, mis see siis ära ei ole, õpilane olla on ju lihtne – aga tegelikult pole ju nii lihtne?

L: Ma arvan, et õpilast mängida on ikkagi lihtsam kui näiteks Anna Kareninat, sest Anna Karenina on ikkagi täiesti teistsugune isiksus. Sinu elu seikadest on väga vähe niisuguseid, mis ühtivad Anna Kareninaga omadega. Kooliõpilast on iseenda elust lähtudes lihtsam mängida, aga muidugi oleneb kõik väga palju konkreetsest rollist.

Kuidas võtteperiood välja nägi?

V: Võtted toimusid sügisvaheajal ning nädal pärast seda. Kuna filmi eelarve oli väike, siis kogu see tegemine toimus n-ö näpu otsas, tehnika rentimine oli kallis, puududa palju ei tohtinud, katsuti asja kähku purki saada. Võtteperiood oli väga tempokas ja raske, selles mõttes, et magada ja puhata sai vähe. Hommikul kell kuus äratus, pool seitse grimm ja nii õhtuni välja. Samas tuli see võtteperioodil rasketele stseenidele kasuks, et väsinud olid. Stseenis, kus pidigi roidunud olek olema, tuli eluväsimus silmadesse kõigil juba loomulikult. Näiteks enne tulistamise stseeni otsustasin enne üldse mitte magada. Kuna tegime filmi ikkagi ise, oli selline fanaatiline huvi teha rolli nii hästi kui võimalik.

Karl: Kuna tegemist oli väikese eelarvega filmiga, tegime tööd 24 tundi ööpäevas. Magasime ETV ruumides, kusjuures eriti palju magada ei saanud, maksimaalselt 5 tundi.

Kui tõsiselt ja professionaalselt te filmi tegemist võtsite ja vormis olla suutsite?

K: Tuli olla, muud varianti polnud. Võtte lõpuks olid nii väsinud, et pidid välja puhkama, muidu poleks järgmine päev üles saanud. Vahepeal oli paar vaba päeva. Töö, mida tegi terve meeskond kaamerate taga, oli meeletu, ma ei kujuta ette, kas Ilmar üldse magas.

Kui palju see õppetööle mõjus?

K: Meid polnud päris kohe vaja. Algul tegeleti Vallo ja Pärdiga. Asju tuli ette ja järele teha, see ei olnud probleem. Enne võtteid tegime nädalavahetustel näitlejaproove, et pärast selle peale aega ei kuluks. Samas ei harjutanud me päris kõike ka läbi, palju asju tuli improviseerida.

Kui palju filmi tegemine erineb tavapärasest kooliteatrist?

Karl: Filmis saab kõike uuesti teha, kui midagi sassi läheb. Laval saab teha ainult ükskord, samas on hea, et laval mängidki läbi selle ühe korra, ei pea tegema kaheksat duublit.

V: Filmi tegemine oli kooliteatriga lähedalt seotud. Hästi sarnane ka selle poolest, et inimesed, kes seal osalesid, on samuti tihedalt kooliteatriga seotud. Gerda Kordemetsast sai sel perioodil platsi peal meie teine ema.
Paljud asjad olid täpselt samamoodi nagu teatris: tegime proovi, panime stseenid ja liikumised paika, et mitte väärtuslikku aega raisata, kuna oleme amatöörid. Teadsime juba võttele minnes, milline stseen peab olema, mis liikumist on vaja.

Kujutan ette, et operaator Kristjan-Jaagu pea läks poole hallimaks. Ta pidi filmima tegevust, mille kujunemist ette ei teadnud. Kui professionaalsed näitlejad astuvad mingisuguse kindla sammu ja teevad nii, kuidas režissöör ütleb, siis noored näitlejad seda ei oska. Kuna meie seltskond oli kompaktne, sõbralik ning kõik olid idee pärast väljas, mitte raha pärast, tekkis julgus teha rohkem igasuguseid asju ning oli julgust eksida. Ka kooliteatris on võimalus teha seda, mida sa tahad, sa ei pruugi küll alati õigesti teha, aga julged proovida ja välja pakkuda.

P: Teatris pead jälgima, et tagumine rida ka kuuleks ja asjast aru saaks. Filmiga on teisiti. Sa lähed filmi sisse, eladki kõik läbi ning ei pea hakkama emotsioonidega üle pingutama või neid nagu suurendama.

L: Teater on võlts – see, kuidas sa laval käitud –, sa ei ole päris elus selline, ei räägi niimoodi ning ei kasuta selliseid kirjanduslikke sõnu jne.
Filmis on nii, et sa lihtsalt tšillid. Kui sa läheksid lavale niimoodi näitlema nagu filmis, arvaksid kõik, et teed seda poole persega. Mõnes mõttes on filmis raskem mängida, sest teed asju jupi kaupa. Teatris seevastu hakkad etenduse ajal põlema ja teed asja viuuhhh ära. Siis kummardad ja hakkad uuesti muule mõtlema. Filmis on nii, et põled-kustud, põled-kustud, ja kõik võtab palju aega.

P: Film võtab emotsionaalselt läbi. Teatris on see hea, et lähed põled ära ja kummardad ning aplaus tundub tänuna. Mäletan, et kui käisime Jõgeval, kus oli filmi „eel-eel-eel-eel-esilinastus”, siis pärast seda inimesed plaksutasid ja Ilmar ütles, et kõik, kes filmis mängisid, tõusku püsti. Siis oli meil hullult ebamugav ja loll tunne, et mille eest meile nüüd plaksutatakse – kõik oli kuidagi nii ammu tehtud.
Rääkige natuke filmist endast.

P: Ilmar ütles, et see ei ole koolivägivallast, vaid auküsimusest. Ma arvan, et see on väga hästi öeldud.

Kui palju neist probleemidest on teile endale väga tuttavad, mis filmist läbi käivad?

V: Ma ei oska täpseid näiteid tuua. Üksikuid ma tean: näiteks minu suhted vanaemaga ja suhted Joosepi ning tema vanaemaga. Ja miks poiss saab igal hommikul jalaga tagumikku, kuni klass talle andeks annab – kõik see on elust enesest maha kirjutatud ja isegi rannastseen on mingis versioonis reaalselt toimunud. Keegi on seda kellegi käest kuulnud.

Kas koolitulistamise teema tundub Eesti ja oma kooli peale mõeldes reaalne?

V: Ma tahaks mõtelda, et see on ebareaalne, aga viis korda on maailmas juba niimoodi juhtunud ja mis see Eesti teistsugune on. Ühel hetkel võib heaoluühiskond selliste asjadeni jõuda. Ma väga loodan, et nii ei juhtu, me kõik loodame.

K: See oligi Raagi põhiprobleem: kas on loogiline, et asi sinna välja jõuab. Kust jookseb piir. Algul tundus tõesti võõras, et kuidas see üldse võimalik on, aga seda on maailmas juhtunud ja miski peab ju selleni viima.

Virgo: Kui film oli valmimas, panime Orkutisse ja YouTube’i klipid, kus on filmitud päris koolivägivalda, kus kiusajad ise on filminud ja internetti üles pannud peksmist ja kõhtu löömist. Lauri tõi mingist vene koolist klippe päriselust, see on julmem kui filmis.

Kas pärast filmis osalemist tundub tõenäolisem, et nii võib juhtuda?

V: Minu jaoks avardas see film silmaringi – roosad prillid kadusid mingil hetkel silme eest ära. Avastasin, et ma olen ise ebateadlikult vältinud stseene enda ümber – et on lihtsam, kui ma asjasse ei sekku. Aga nüüd olen märkama hakanud, et alati saab otsustada, kas ma parandan ennast või mitte. Kui see film paneb inimesi samamoodi mõtlema, siis ta täidab oma eesmärki.

Kui aktuaalne teema koolivägivald Eestis on?

L: Kui te tahate teada, palju ajakirjanduses on sellest kirjutatud, siis www.klassifilm.com foorumis on ära toodud nimekiri koolivägivallalugudest.

P: Neid asju sünnib kogu aeg, olgugi et me neid iga päev ei näe, on need olemas.

L: Hästi paljud on öelnud, et pärast filmi nägemist hakkad mõtlema, et tegelikult nii ongi. Oma kooliajast tuleb meelde, et koolivägivald on kõikjal.

P: Tegelikult filmis endas oli ka dokkaadreid, mis ei olnud lavastatud, et noh tüübid umbes veavadki väikest poissi mööda kooli ringi.

L: On üks vaheklipp, kus nähakse, kuidas neljanda klassi poisid väikest peksavad ja ise naeravad – see on puhas dokkaader.

Kui palju ise filmis sees olles tervikut tajub, kas see ei teinud mängimist raskemaks?

L: Ei, loed stsenaariumi ja oma stseenid läbi. See on nagu näidendi õppimine.

P: Ei saa ju ennast kõrvalt näha, kui elad asja sisse, ei näe ennast kõrvalt, lihtsalt oled seal sees. Pärast filmilt vaatad, et ei saagi enne tervikut ette kujutada.

L: Tuleb võtta stseen stseeni haavalt, teed sketše.

P: Pead loogiliselt võtma, et mis enne ja pärast toimub.

L: Et emotsioon oleks sama ja õige. Filmi juures on kõige tüütum asi ootamine, see, kui filmitakse näiteks klassistseen: võetakse kõigepealt eest üldplaanis ja siis pärast tagantpoolt võttes läheb hullult aega, et kõik tehnika ja valgus paika saaks, senikaua ootad.

P: Selles suhtes tohutu respekt meie operaatorile ja Ilmarile, kes olid kogu aja seal sees ja töötasid nii meeletult. Operaator oli haige, palavikus, aga tegi ikkagi ära. Näitlejad, keda parajasti stseenis ei ole, puhkavad, aga operaator ja Ilmar pidid ju kogu aeg juures olema.

Kas filmis osalemine tekitas teis suure armumise filmikunsti, sügavama huvi asja vastu?

L: Ma olen filmi kogu aeg armastanud, aga sellist tunnet, et läheks nüüd filmi õppima, ei tekkinud. Pigem lähen proovin uuesti lavakasse.

P: Kuna oleme kooliteatriga tegelenud, siis ma ei saa minna teatrisse niimoodi, et vaataks ainult lugu ja ei jälgiks, mida teevad näitlejad laval. Filmi ma enne veel sain nii vaadata, nüüd ei saa seda ka enam. Paratamatult hakkad mõtlema, kuidas on plaanid võetud ning montaaž tehtud.

L: Mina vaatan palju montaaži, et nii – nüüd tuleb temast vastasplaan ja üldplaan. On kergelt aimu, kuidas montaaž valmib.
Kas see filmivaatamise elamust ära ei riku?

L: Ei, hullult põnev on.

P: Ta annab asjale juurde, aga loolt võtab natuke ära, ent samas see ei sega.

L: Aga kui sa vaatad Hollywoodi filmi, mis lugu sa sealt otsid? Pigem vaatad, mis nurga alt seda filmitud on. Endal on põnev, et hea kaameranurk – see on kerge meelelahutus. Ma olen üldse suur Hollywoodi vastane – see on lollidele ameeriklastele. Paljudele filmidele tehakse kaks lõppu: üks lõpp on haritud inimestele ja siis on väike paus ja teine lõpp lollidele, kes aru ei saa. Meie film on ühe lõpuga ja ei ole kirju, et mis kellestki sai.

Vaadake filmi ja kui te nutate, siis on asi korda läinud. Mina tunnen siis uhkust, kui inimene vaatab filmi lõpuni ning nutab – tähendab, et see läheb talle korda. Inimene on filmist mingisuguse emotsiooni saanud ja on liigutatud. Parim kompliment on see, kui tulevad subtiitrid ning lõpulaul ja inimesed kuulavad seda – ei hakka kohe üksteisega muljetama. On öeldud, et hea film on siis, kui inimesed on pärast filmi vait, mitte ei hakka sellest kohe rääkima.

Riin Aljas
Marili Pärtel
Hendrik Kuusk

Vaata ka: www.klassifilm.com

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 165 korda, sh täna 1)