Kui aeg on arvel…

Kui aeg on arvel…

 

Iga inimese elu on omanäoline ja ainukordne. Kuigi soovime, et me ise ja meie lähedased oleksid õnnelikud, võib igaüht tabada õnnetus või haigus, mis sunnib loobuma turvalisest igapäevaelust. Fataalsesse haigusesse ei tohiks kunagi suhtuda eelarvamuslikult kui surmatõppe, vaid seda tuleks võtta samamoodi kui iga teist haigust, säilitades lootuse ja usu, et ime on võimalik. Samas tunnetab iga haige, et elu on teise maitsega, kui aeg on arvel.

FATAALSE HAIGUSEGA KAASNEVA KRIISI LÄBIMINE

See, kui edukalt inimene stressitekitavas olukorras toime tuleb, sõltub kahest asjaolust. Esiteks oskusest kasutada olemasolevaid kogemusi ja teadmisi, võimest luua seoseid põhjuste ja tagajärgede vahel ning otsida abi.

Teiseks oleneb toimetuleku edukus ka inimesele kättesaadavast sotsiaalsest toetusest – sellest, missugused on tema perekond, sõbrad, tuttavad ja kui head suhted tal nendega on.

Fataalse haigusega kaasneb alati ka teadmatus: ühelt poolt on asjade käik ettearvamatu, teisalt seab haigus oma piirid, millega tuleb eluplaanide koostamisel arvestada. Kui sündmusi pole võimalik ennustada ning keegi ei tea, millal raske aeg lõpeb, on pingelist olukorda raske taluda. Seepärast vajab lähedaste toetust kogu perekond.

Palju on abi suhtlemisest inimestega, kes on ise olnud samasuguses olukorras. Jagades oma kogemusi, saavad nad aidata lõhkuda barjääre, mida kõik raskustes inimesed enese ümber püstitavad. See, kes on sarnase olukorra läbi elanud, ei tundu sissetungijana ega pealetükkijana – vastastikune usaldus on aga igasuguse aitamise alus. Kogenud samalaadset valu, kaotust ja lootusetust, suudab ta kriisisolijat mõista, kuulata ja julgustada paremini kui teised, aidates tal sel moel kergemini vabaneda šokist tingitud pingetest.

Pereliikmed peaksid püüdma tõele näkku vaadata ka siis, kui see tõde on halastamatu ja haigus selgesti surma poole kulgev. Saatus/haigus võib olla kui tahes raske, aga endale ei tohi kunagi valetada. Lähedase haigust ei tohi võtta kui koormat. See on üksnes hästi tihe suhtlemisvõimalus, kus tuntakse, et juba tühipalja olemasoluga saab haige hirme peletada või vähendada.

Tavaliselt võtab kriisis olija vastu igasuguse välise abi, kuna tema enese ressursid on juba ammendatud. Mida tihedamini ollakse seotud oma sotsiaalse ümbrusega, seda enam tajutakse toetuse olemasolu või selle puudumist. Mida pikemaks kriis kujuneb, seda olulisemaks muutub ühiskondlike organisatsioonide (töökoht, sotsiaal- ja tervishoiuasutused jne) poolne mõistmine, vastutulek ja toetus.

FATAALSETE HAIGUSTE LÄBIMISE PSÜHHOLOOGILISED FAASID

Eitamine. Väliselt võib haige näida rahulik, ent tema sees valitseb kaos – ta ei suuda tekkinud olukorda mõista. Kogu tema psüühiline energia on suunatud juhtunu eitamisele. Ta ei kontrolli oma seisundit ega oska hinnata asju objektiivselt, muutudes sageli abituks ja tujukaks, vahel ka ükskõikseks ja passiivseks.

Tegu on psüühika kaitsereaktsiooniga, mille puhul mõistus tõrgub tõde vastu võtmast. Kui inimene saab teada, et (täieliku) tervenemise lootust ei ole, siis ta enamasti ei usu seda. Selles faasis ei suudeta informatsiooni vastu võtta, seega on abi eeskätt kannatlikkusest. Haigele tuleb anda võimalus tundeid väljendada.

Agressiivsus. Esialgsele šokile järgneb segaduse periood, mil haiges võivad vallanduda kõikvõimalikud negatiivsed emotsioonid: sügav kurbus, süütunne, viha, raev ja süüdlase otsimine. Sel ajal ei tohi haige oma emotsioone maha suruda ega peita, sest alles siis, kui ta on kogenud kurbust ja valu, oskab ta oma olukorda paremini hinnata. Agressiivsus on suunatud selle vastu, mis jääb alles, haige küsib: “Miks see haigus tabas just mind?”

Kauplemine. Algab kohanemine. Inimene teadvustab endale selgesti oma seisundit, kuid ei lepi sellega, vaid otsib iga hinna eest väljapääsu ja püüab tekkinud olukorda muuta. Näiteks ollakse valmis vahetama arsti, haiglat, katsetama erinevaid ravivõimalusi, et vaid taastada endist seisundit.

Leppimine. Tuntakse sügavat kurbust, lepitakse tõsiasjaga, et millestki tuleb loobuda. Agressiivsus väheneb, inimene püüab leida lepitust maailmaga, võidakse pöörduda Jumala poole. “Kuristiku põhja” läbimine võimaldab hakata oma elu uuesti tasapisi üles ehitama. Raske haigus, kaotused ja valu õpetavad arukamalt ja avaramalt tajuma elu, ka selle traagilist poolt.
Omaksvõtmine. Haigusega on lepitud ja õpitakse elama päev-päeva haaval. Kui selgub aga, et haigus on surmaga lõppev ja kõrvalseisjad suhtuvad sellesse kui loomulikku protsessi, suutes arvestada haige soovidega, lahkub enamik inimesi elust rahuliku meelega.

MIDA VAJAB HAIGE INIMENE

Lähedust ja kehalist kontakti igatseb iga inimene. See annab teadmise, et ollakse tähtis ja vajalik. Lähedaste ja sõprade armastus on tugi, et leida tee iseenda ja seeläbi ka teiste juurde. Igahommikune väike vestlus haigega tema tervislikust seisundist ja tunnetest on talle suureks toeks, sest kui haigus on süvenev, siis toob iga uus päev endaga kaasa muutusi. Vaatamata toetavale suhtele võib haiget vaevata mure oma lähedaste pärast, et kuidas nad jaksavad – eriti siis, kui haigel esinevad tugevad valud. Sellistel puhkudel tuleks üles näidata teadlikkust valuvaigistite ja rahustite kasutamisel – neid ei tohiks tõrjuda.

Positiivne tagasiside on vajalik ka siis, kui kõik ei õnnestu. Näiteks haigusest tingitud piirangute ilmnemisel ei ole õige keskenduda kaotatu taganutmisele, vaid tuleb haigel aidata leida ja edasi arendada allesjäänud võimalusi. Haigele ei tohi kunagi öelda, et ta on palju muutunud, pigem tuleks rõhutada tema tublidust oma haigusega võitlemisel.

Aeg olemiseks siin ja praegu – koosolemine iseendaga ja lähedastega – võimaldab haigel saavutada sisemise tasakaalu ja leida oma hinges rahu. Tavalistel päevadel kodudes harilikult armastusest ja armastusväärsusest ei räägita, kuid mure ja ohuga seotud ajal annavad niisugused kinnitused haigele jõudu ja teevad teda natuke õnnelikumaks. Väga sobiv on jagada oma tundeid ja arvamusi haigega ka kirja teel. Kirjas leiavad tunded isegi suurema väljendusjõu ja hingepõhjast tulevat öeldakse sageli rohkem välja kui omavahel vesteldes. Tagasitee julguse ja vapruse juurde on haigele väga raske ülesanne: väga palju kannatust ja tasakaalukust on vaja, et iseenda ja teistega, õigemini mõlema “maailmaga” koduneda, neile läheneda ja need ühendada.

Mõistmine, kannatlikkus ja toetus aitavad langetada ka raskeid otsuseid. On tähtis, et otsuseid ei tehtaks haige eest, vaid ta saab ka ise osaleda, näiteks valida ravi erinevate vormide vahel või isegi loobuda ravist, kui see ei anna oluliselt paremaid tulemusi kui ravimata jätmine. Tähtis on lubada haigel end lõpuni väljendada.

Positiivne suhtumine arsti poolt annab haigele palju julgust. Patsiendi õigus on saada ise esimesena teada oma haigusest ja võimalusest soovi korral sellest ka teistele teada anda. Patsiendiga räägib tema tulevikust alati raviarst, keda vajadusel toetab psühholoog.

Arst peab häid uudiseid patsiendiga alati jagama, samuti peab ta olema aus diagnoosi ülestunnistamisel – tuleb olla aus ja avatud nii heas kui halvas.

Harrastused aitavad luua kontakte haigete ja tervete vahel. Ühine huvi annab võimaluse vähendada haigusest tingitud üksindust ja tuua igapäevaellu lootusesädet – on olemas miski, mis mõlemaid pooli tõeliselt ühendab, paneb suhtlema ja kindlustab läheduse. Meeldiv vaheldus võib olla näiteks kirjavahetus sõpradega. Ülekohtune oleks haigel eralduda igapäevakaaslastest vaid seetõttu, et ta ei soovi haigusest tulenevaid ebameeldivusi teistega jagada.

Abi igapäevase elu korraldamisel võib eriti suurel määral olla sõpraderingist. Sõprade toel on probleemidega kergem hakkama saada ning oma aega paindlikumalt ja säästvamalt organiseerida.

Haige tajub vaistlikult pingelist õhkkonda ja võtab omaks lähedaste hirmud. Seega tuleb kõigepealt toetajail endil suhtuda olukorda, mis tekitab pingeid, näiteks haiglasse minekusse, võimalikult rahulikult ja optimistlikult. Haige ei vaja uudishimu ega haletsust, vaid teadmist, et pere igapäevaelu kulgeb tema haigusest hoolimata edasi nii normaalselt kui võimalik.

Haiglasviibimised, teraapiad ja sunnitud ootamine on haigele sisemiselt väsitavad. Seepärast on ravi vahepauside ajal eriti oluline, et ta saaks tubli koguse ilu, rõõmu ja uusi muljeid. Positiivsed emotsioonid, lõõgastumine ja rõõm – olgu siis kas või väikestest asjadest – on tervenemise ja arengu seisukohalt äärmiselt olulised. Mida rohkem suudavad haige ja tema pereliikmed endasse koguda positiivseid hetki, seda vähem suudavad alateadlikud mured neid ahistada.

Kuigi keset raskusi võib inimene tunda, et kõik on lootusetu, on tegelikult alati alles midagi, millele rajada tulevik. Seepärast peaksimegi oskama enam hinnata oleviku tähtsust ja rõõmu tundma sellest, mis on täna. Eelkõige tuleb meeles pidada seda, et vaid inimese enda soovil ja algatusel on võimalik taastada tema terviklik maailmakäsitlus ja elutahe.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 38 korda, sh täna 1)