Marie Liiv: Kool on minu elutöö

Marie Liiv: Kool on minu elutöö

 

Kohvikusse astudes on raske teda mitte märgata. Aknaaluses lauas istub tõeline daam. Soengusse seatud hõbekarva juus. Erkpunased huuled. Väärikad ehted kaelas ja sõrmes. Hästiistuv kostüüm. See on Marie Liiv, kes tähistab homme 80. sünnipäeva. Pedagoog, kes on pühendanud oma elu õhtukeskkoolile. Rahvapäraselt öeldes.

Marie Liiv on sündinud Narvas. Tal oli vanem vend Erich, õpetajakutsega koduperenaisest ema Aleksandra ja sõjaväelasest isa Erich, kelle ameti tõttu pere mitmed korrad kolima pidi.

Progümnaasiumi esimesse klassi läks Marie Rakveres. Ülikoolis käis Tartus, kus sai diplomi inglise filoloogias, hiljem ka vene keeles.

Tartust Saaremaale

Ülikooliajal oli Marie Liivil kaks saarlannast kursusekaaslast, kes pärast kooli lõpetamist kutsusid teda Saaremaale suvitama. Kuna Saaremaa oli tollal keelutsoon ja niisama lihtsalt siia ei pääsenud, pakkusid sõbrannad välja kavala plaani, mille kohaselt võtab Marie vastu kohapakkumise Kuressaare õhtukooli.

„Ma olin just viimasel kursusel abiellunud ja leppisime sõbrannadega kokku, et kui suvi läbi, siis ütlen haridusosakonnas, et ma ikka ei saa siia tulla, sest mu mees töötab Tartus ja mul endalgi seal töökoht olemas,” meenutab Marie.

Kui juulikuu suvitades mööda saadetud, läkski Marie haridusosakonda ja teatas, et Saaremaal ta tööle siiski ei asu. „Aga noor inimene ei oska ju õigel ajal valetada,” teab Marie omast kogemusest. „Osakonnast küsiti, kas saksa keelt ka oskate. Ikka oskan. Aga vene keelt. Ka oskan. Meil ongi vaja just sellist inimest, kes oskab kõiki kolme keelt, öeldi mulle,” räägib Marie, kuid lisab, et sõitis sellest hoolimata Tartusse tagasi.

Vaevalt oli ta Tartusse jõudnud, kui hakkas pihta pidev helistamine. Koolidirektor, haridusosakonna juhataja, täitevkomitee esindaja… kõik meelitasid Mariet Saaremaale tööle tulema. Panused muudkui tõusid – lisaks töökohale pakuti korteritki. Aga Marie jäi enesele kindlaks.

1. septembril 1950 läks ta Tartus tööle, sai mitme keele peale tunnid kokku. „Olin kaks päeva tööl olnud, kui mind haridusosakonda kutsuti,” meenutab Marie juhtumit, mis lõpuks sai tema saarele tuleku põhjuseks. Nimelt öeldi talle, et ministriabi oli Tartusse helistanud ja teatanud, et nemad Mariet kohale ei kinnita, kuna tema võttis vabatahtlikult vastu töökoha Saaremaal ja peab sinna minema.

„Nagu noor inimene on – kui ei kinnita, pole vajagi! Ma olen noor, võin teha ükskõik mida,” räägib Marie ning lisab, et ta oli ühiskondlikult küllalt aktiivne, mistõttu ei tulnud sellist mõtetki, et ei saaks hakkama. Oma töökoha andis ta ühele endisele kursusekaaslasele, kes polnud kaua aega tööd leidnud.
Mõne päeva pärast sai Marie telegrammi ühelt haridusministeeriumisse tööle suunatud sõbrannalt, kes ütles, et inimene, kes keeldus Mariet kohale kinnitamast, on lahti lastud ja Marie mingu nüüd ja ajagu uuesti oma asju. „No aga ma ei lähe ju võtma kursusekaaslase käest tunde tagasi, mis ma olin just talle andnud. Ja ei läinud muidugi,” kinnitab Marie.

Saaremaalt käis aga helistamine iga päev edasi, isegi abikaasale pakuti nüüd töökohta (elektrijaamas insenerina). Kuna Mariel oli Tartus vaid üks tuba ning ta ema elas üksinda, siis otsustas ta siiski tulla Saaremaale olukorda uurima. Esialgu üksinda. Kohalike haridusametnike rõõmuks jõudiski Marie kohale, mis sest, et 1. augusti asemel 22. septembril.
„Kui ma siia jõudsin, siis tuli välja, et lubatud korterit ei ole, pakuti ainult ühte tuba. Aga olin nii palju tark, et keeldusin. Sõbrannade abiga sain kusagile elama,” meenutab Marie.

Kuu aega töötanud, läks ta haridusosakonda ja teatas, et kuna tema pole korterit saanud, siis paneb ta esimese veerandi hinded välja, läheb ära ja tagasi ei tule. „Ju nad olid siis aru saanud, et must natuke tolku ka on,” muigab Marie ja räägib, kuidas kohe tehti mõned telefonikõned ja juhatati ta täitevkomiteesse. Seal pakuti välja kolm korterit, millest üht pidas Marie sobilikuks.

Pärast Tartus veedetud koolivaheaega tuli Marie Kures-
saarde tagasi juba koos abikaasa ja emaga. Ning esialgselt plaanitud kolmest Saaremaa-aastast sai kogu edasine elu. „Nii ma siin nüüd siis olen,” naerab Marie.

Õpetajast direktoriks

Esialgu õpetas Marie tollases Kingissepa Töölisnoorte Keskkoolis inglise ja saksa keelt. Vene koolis õpetas ta ka keeli. Üksvahe pidi andma inglise ja saksa keele liitklassitunde vene õpilastele. „Igavene segadus,” võtab Marie selle keelevirrvarri kokku.

Noorest pedagoogist sai ruttu õppealajuhataja, mistõttu lisandus 30–40 nädalatunnile veel tunniplaanide koostamine, õppetöö juhtimine, eksamite vastuvõtmine. Direktoritest palju abi ei olnud. „Direktor vahetus peaaegu iga aasta. Need olid sellised ajutised inimesed ja teiseks ei olnud neil kõrgemat haridust. Mõni sai tööd, sest oli ohvitseri naine,” mäletab Marie ajast, mil talle pidevalt direktorikohta pakuti.

Viimati pakuti seda 1957. aasta kevadel, aga seegi kord saadi Marielt eitav vastus. Kui aga sügisel haridusosakonnast teatati, et nemad uut direktorit enam ei määra, kuna need nagunii lähevad minema, ei jäänud Mariel muud üle, kui ise sellele ametipostile asuda.

Ikka esimeste seas

Koolielust võiks Mariega vestlema jäädagi. On asju, mille üle ta erilist uhkust tunneb.

„Tahtsime väga oma ruume saada. Meile oli suur pidupäev, kui meile anti ruumid Pika tänava vanas gümnaasiumis,” õhkab Marie ning räägib sellest, kuidas koolipersonal ise sponsorite abiga ruumid remontis. „Olin juba kaua töötanud ja teadsin neid kolhoosiesimehi, kelle käest küsida sada ja kelle käest viissada rubla,” on Marie uhke, et leidis võimaluse sisustada korralikud ainekabinetid, mis tolleaegsel Saaremaal harulduseks olid.

„Õpetaja saab siis hästi töötada, kui tal on head töötingimused ja ta tunneb ennast klassis hästi,” usub Marie tänini. Igal kevadel lasi ta õpetajatel teha nimekirjad asjadest, mida nad vajavad, mingisugust limiiti ta ette ei andnud.
Sessioonõppe osas oli nn õhtukool lipulaevaks üle Eesti. Siinsed õpetajad valmistasid ette materjalid ka kõikidele teistele koolidele. Sisult tähendas uudne õppevorm seda, et korra kuus käidi nädalajagu koolis, sellele järgnesid arvestused. Võtmesõna oli paindlikkus. Lisaks sessioonõppele oli traditsioonilisem õhtukool ja kaugõpe.

Niisama hindeid ei pane

„Paljudel õhtukoolidel oli renomee, et hindeid pannakse niisama, aga meil nii ei saanud. Õpetaja pidi hindama, nii nagu asi on,” on Marie veendunud, et ei tohi üle hinnata tarka, aga loodrist õpilast, samas kui on inimene, kellel tõesti ei ole nii palju vaimuandeid, aga kes siiski püüab ja teeb ja proovib, siis seda võib hinnata natuke leebemalt. „Asutuste juhatajad olid tihti pahased, et mispärast nemad saadavad meile kooli õpilasi, aga siis need langevad välja või jäävad istuma,” räägib Marie sellest, kuidas ta üritas asutuste juhtidele selgeks teha, et kui hindeid niisama pandaks, siis ei saa nad endale kunagi korralikku töötajat, sest kes viilib koolis, teeb seda ka töö juures.

Veel praegugi tullakse Mariele tänaval juurde ja öeldakse, et kui teda poleks olnud, siis oleks nii mõnelgi kool lõpetamata jäänud. „Üritasin alati uute sisseastujatega rääkida ja selgeks teha, et kui nad meie kooli tulevad, siis peavad käituma nagu täiskasvanud. Paljud, kes pahandust tegid, ütlesid hiljem, et kõige suurem karistus oli direktori juurde saatmine. Ma imestasin, et kuidas nii, ma pole teiega kunagi riielnud. Aga siis nad ütlesid, et selles see asi ongi – kui meiega riieldakse, siis me võime vastu hakata, aga kui te meiega ilusasti räägite, siis meil on häbi,” meenutab Marie õpilasi, kes olid päevakoolis maha kantud, kuid kellest õhtukoolis asja sai.

Isegi pensionile ei tahetud lasta

„Kui 55 kukkus, siis ütlesin, et olen nüüd selle väikese palga peal nii kaua töötanud, ma tahan vähemalt sama kaua aastaid pensionil olla,” räägib Marie kevadest 1982. Aga loomulikult ei tahetud teda koolist ära lasta. Anti hoopis tuusik Musta mere äärde sanatooriumisse. See oli Mariel esimene kord keset kooliaastat puhkama sõita.

Pärast puhkust nõustus ta veel kevadised eksamid vastu võtma. Kuidagi meelitati ta ka uusi sisseastujaid üle vaatama ja klassikomplekte kokku panema. „Kool oli ikka südame peal. Ega mul ju kooli ja töö vastu midagi ei olnud. Mulle meeldis, ma ei olnud üldse tüdinud, lihtsalt põhimõtteliselt – rohkem ei tee,” räägib Marie.

Kuna kedagi suvalist ei tahtnud Marie oma kooli juhtima saada, siis hakkas ta ise uut direktorit valima. Ja oligi sobilik oma õpetajate seast võtta – matemaatikaõpetaja Helve Õnnis. „Kolleegid olid mul alati suurepärased,” ei ole Marie kiitusega kitsi. „Kolleegidega oleme alati kõik läbi arutanud ja otsustatu ühiselt ka ellu viinud. Oleme suutnud luua täiskasvanute kooli, mis on meie haridussüsteemi lahutamatu osana aidanud kooli ja eluga pahuksisse sattunud Saaremaa noortel end uuesti leida, taastada usk endasse ja oma võimetesse, omandada korralik haridus ja eluga edasi jõuda,” räägib Marie ning rõõmustab, et praegune täiskasvanute kooli pere eesotsas direktor Ly Kallasega jätkab seda tööd ja kooli arendamist kogu südamega.

1. jaanuaril 1983 algaski Marie jaoks pensionipõlv.

Ma olen eluaeg hirmus optimist olnud

Mariel jätkub elurõõmu ja -jõudu ka kõrges eas. „Ei tasu pabistada. Kui midagi juhtub, siis ma leian, et ei saa sinna midagi parata. Tuleb otsida parimaid väljapääse, aga mitte nutta. Igal asjal on kaks külge, katsu ikka see hea külg leida. Kui mu endagagi midagi juhtub, mõtlen ikka, et oleks võinud ju ka hullemini minna. Nii kaua kui omal jalal käid, pole põhjust viriseda,” avaldab elegantne vanadaam oma rõõmsameelsuse saladusi. Marie sõnul unustab ta halvad asjad ära, tõukab need endast eemale. „Vaatamata elus olnud raskustele on mul üldiselt õnne olnud. Olen töötanud armastatud erialal, mind on alati ümbritsenud head ja tublid inimesed,” peab Marie oluliseks inimsuhteid.

Praegu ei tegele Marie oma sõnul suurt millegagi, ainult reisimisega. „Kui oled ükskord ennast vabana tundnud, siis ei taha enam end millegagi kinni panna,” teab ta rääkida. Ja seda rohkem jääb aega istuda sõpradega kohvikus, reisida maailmas ning hoida ennast kursis kahe lapse, nelja lapselapse ja seitsme lapselapselapse eluga.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 130 korda, sh täna 1)