Na, tervidust teitele!

Na, tervidust teitele!

 

Neh, ma lubas soole, et ma poliitigad ennem suhu äi veta, kui keik asi klaar ning rohelistele tuumajaamaga kott pehe veetud oo ning seda veib vetta kahte moodi – löövad nad selja sirgeks ning ukse oma tagand kinni vai leheb see va Trandberg ise kotiga Eestimaald uraani otsima.

A mind paneb mötlema sihandene asi, et Antsip oo jüba kaks korda „kui“ ütlend, kui pintsitöusust jüttu tuleb. Äi, muidu pole sennel „kuil“ äda midad, a taa oo moo meelst sandi koha peel. Et abrillis muidud juure pantakse, a edas saame juure panna, kui…

Naa-vat ning sennes ermus vötsim mei vanamoriga ka kahel eelel ühe eelega seeduseelnöu vasta, et peeme ikkagid kevade seapörssa vetma. Seda, mes taale ette panna, ma usu, et löiab, a kui… needsa – mool ka „kui“… ikka jöuluks midad pütti panna oo ning seeld aasta lebi vetta kinnidab, siiss vöib Emaste mihe viisi rahu meeli öölda, et nälg aista perset…

Muidud siga olem mei ennem ka pidand, a neh, see oli ühna ammu, kui mei veel noored olime, oma eluga alles akkasime ning kalloosi aeg keikse kinam tundus olevad. Neh, mei vetsime pörssa ning akasime sennele kohe keikse paremad künase panema, et aga eesti kasvaks. A seal olid teisad plaanid ning ta polegid tahtnd suureks saada. Küll vanamor popudas – isegid sukurt pani, pannkookist viis ning ega kahe peeva tagand tehti kolme liitrine öunamahla purk lahti – mette midad.

Nehja, siisss oli sedasi, et mei pidim ühekorra pulma minema ning olime poolteist peeva kodund ee. Tulim tagasi, leksim lauta – seal lobi veel ees! Sedas mängisime peeaegu et sügiseni välje, siiss sai mool ing täis, leksi Juhani juure ja ütlesi, et tule verista mei siga ee – seda ülesanned, miks jäuks ta vöötud sai, seda ta täitnd äi ole ning kalloosi kunturi ma teda ka äi saada – sootehniku koht oo jüba kinni. Neh, Juhan tuli siiss meitele, mool oli paargu katla all tuli, vesi akas jüba keema ning Juhan leks lauta.

Siiss ma kuultsi, müs moodi kiskid valju eelega naerma akas ning ma sai aru, et siga see äi olnd… see polegid öieti eeld teind. Natuse aea pärast tuli Juhan välje, siga sörgast pidi püus ning viskas senne laua peele, et karva vötma akada. Juhan ütles moole, et jah – keik sugu asju sa sii ilmas peed nägema, et ta pole nii pisisel loomal veel inge välje vötnd, kui kana välje arvada. Ma oli ühna vaid.

A kui mei asjale lisemale jöutsime, sea ülese tömmasime ning sisikonda välje arudama akasime, siiss oli ühekorrag pöhjus ka kee, miks jäuks see siga pole seaks tahtnd saada – taal olid mustad ambud. Juhan ütles, et nee oleks tulnd ee murda, siiss oleks keik kordas olnd. Neh, kust ma teedsi, et nöuke loom nat siga peeb ennem, kui sa ta sulgu paned, ambaarsti juurest lebi köima. Ma oli rohkem lehmtega arjund – kui vanamor aasta otsa lautes asenduslüpsja oli, oli ma siisss karjaguks. A sennest vöi ma soole teina kord reekida, sennepärast, et lehmtega sai pulli küll!

A senne kordas muljusime mei Juhaniga Nisu viina kerese ning pidasim Oskari peied ristiinimese mood ee. A liha ma suitsedasi saunas ise ee ning kuigid vehe teda oli, a kas sa usud vai ei – see oli nii kinaste läbi kasvand, örn peelekauba ja püsut öuna maitsed oli ka juures…

Kui ma nüid veel looma pidamisest reegi, siiss leks medel kanadega ka nenda kut leks. Vaada, ma soole jüba ütlesi, et mei köisime pulmas, olime poolteist peeva ee…. tulime kodu, mool oli noor undikoer ka vöödud, akkeme vaatma, vanamor teeb peel tibu-tibu-tibu, a kiskid äi tee väljagid. Neh, meitel oli üheksa valged kana ning kerju kukk ning kui mei marjaaida leksime, siis mei ühna ehmadasime – öunabude ning söstrapöösaste alused sulgi ning lapiti lindust täis ning mitte mingit sugusut kaagudamist kuulda äi olnd, munemisest reekimata.

Neh, eks koer oli mörralina alla, mes kanadeaja ümber oli augu kraapind, seeld sesse löind ning kanad vägise lendama öpedand. Kui ma lahinguvälja üle oli vaatand ning langend söamihed vennasauda matnd, siiss ma pani tehele, et kukke äi olnd mette nende ulkas. Ma akkasi otsima – äi ole kuskis pool. Mötlesi siiss, et ma vaada egaks juhuks lautast ka, tegi ukse lahti – mette midad peele vaikuse, leksi sesse ning siiss kuultsi sönnigu unnigu otsast, et kiskid uriseb moo peele – kukk oligid seel. Jo ta sennest koerast oli ikka nii erpsasti ehmandand, et ma poleks mette üks pörm imestnad, kui ta moo peele aukuma oleks ka akand.

Äi jeendkid muud üle, kui löin pea maha, kutsusi Juhani oma vanamoriga ka, neh naad olid siiss jo ka noored ning mei mötlesime, et krillime senne kuke ee, neh krillimine oli siiss kangesti moodi löind. Nilbut! Seitse-kaheksa tundi mei jäunasime, vanamor valas aga veini peele, a ammas kukele peele äi akand. Teise peeva üridas vanamor sennest suppi tehja, a sennest äi tulnd ka mette midad välje, ennem leheb pott kee pehmeks kut kukk. Oligid löpp sedas, et viskasime menema, ainult puljungid saigid lurista. Nenda, et keik loomapidamist äi ole mette önneks löind, a kui „kui“, siis äi aida midad – peeb otsast peele akkema.

Neh, olga ning!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 36 korda, sh täna 1)