Pressiülevaade – Ameerika okupatsioon on halvem kui Husseini ja Stalini võimutsemine

Sel nädalal tähistas maailm ühte kurba tähtpäeva – möödus neli aastat päevast, mil USA alustas sõda Iraagis.

Seoses sellega kirjutas Briti päevaleht The Independent ühes oma juhtkirjas, mis kandis pealkirja „Neli aastat kohutavaid kannatusi”: “Mida enam aega möödub, seda enam omandab see sõjaline avantüür katastroofi ilme, ja seda mitte ainult Iraagi elanike jaoks.

Kuigi telekompanii BBC poolt läbiviidud avaliku arvamise küsitlus pole vist kõige teaduslikum, on selle verdikt siiski hävitav – kaks aastat tagasi vastas 71% iraaklastest küsimusele, kas nad elavad hästi, jaatavalt; tänavu oli selliselt vastanute arv kaks korda väiksem. Positiivset suhtumist Iraagis viibivatesse koalitsioonivägedesse väljendas vähem kui 5% vastanutest. Kuid mis kõige kohutavam – 51% Iraagi elanikest pidas okupatsioonivägede vastu suunatud rünnakuid õiglasteks. Umbes sama palju iraaklasi oli seisukohal, et Saddam Husseini valitsemise ajal elasid nad paremini kui praegu.”

Ajaleht jätkab: “Kuigi iraaklased kannatasid sõja tagajärjel kõige enam, pole nemad siiski ainsad ohvrid. Briti armee jaoks on viimased neli aastat olnud hukatuslikud. Briti sõdurid on sunnitud osalema sõjas, mida nende endi kodumaal peaaegu mitte keegi ei toeta. Sõdurite eneseohverdus ja vaprus jätab nende kaasmaalased ükskõikseks; veel enam, suur osa britte peab sõdurite tegevust lihtsalt üheks suureks lolluseks.”

“Samas pole need aastat olnud just kõige paremad ka Suur-britannia ja USA suhetele. Saatuse iroonia seisneb selles, et tänu Tony Blairi toetusele on Ameerika president George W Bush brittide jaoks muutunud “vastiku ja põlastusväärse ameeriklase” kehastuseks, kes on ülbe, ebakultuurne, harimatu ja teistega mittearvestav agressor.” Nii kirjutas Briti päevaleht The Independent.

Ameerika ajaleht The Washington Post kirjutas aga küsitlusest, mille olid koos läbi viinud Saksa telekompanii ARD, Briti telekompanii BBC ja ameeriklaste enda telekanalid ABC ning USA Today. Selle küsitluse järgi oli 42% iraaklastest seisukohal, et nende riigis käib kodusõda. 69% vastas, et USA sõdurite kohalolek halvendab nende kodumaa julgeolekut. Kuid samas vaid 35% küsitletutest arvas, et USA ja teiste riikide väed peaksid kohe Iraagist lahkuma.

Itaalia mõjukas päevaleht La Reppublica kirjutas sel nädalal Cadum Javad al-Jaburist – Iraagi ekstšempionist kulturismis. See mees pole maailmas tuntuks saanud mitte spordiga, vaid sellega, et ta neli aastat tagasi, 2003. aasta 9. aprillil viskas silmuse ümber Saddam Husseini hiigelsuure skulptuuri, mis seisis Bagdadi kesklinnas. Hoides vintpüssi käes, tõmbas ta kuju pikali. Kuna see episood oli sümboolse tähendusega, sest tähistas türannia lõppu, siis näitasid seda maailma kõik telekanalid.

Cadum on 41-aastane šiiit, ta on abielus ja tema perekonnas on viis last. Nüüd, mil sellest ajaloolisest hetkest on möödunud 1540 päeva, räägib Cadum, et ta kahetseb oma tegu sügavalt. Täna ei lõhuks see mees despoodi pronkspead enam mitte mingil juhul. Nagu enamik iraaklasi on ta arvamusel, et varem oli elu parem ja et Ameerika okupatsioon on palju halvem kui Sad-dam Husseini diktatuur…

Isiklikult oli Cadumil mitu põhjust endise diktaatori ja tema perekonna vastu viha kanda. Cadum tegeles küll spordiga, kuid tema põhitöö oli mootorrataste parandamine. 1998. aasta 14. juunil tuli tema Bagdadis asuvasse töökotta koos ihukaitsjatega Uday – Saddam Husseini psühhopaadist poeg. Mootorrattad olid Uday kirg ja üks tema luksuslikest sõiduriistadest vajas remonti.

“Pea silmas, et see sõiduriist on mulle väga kallis,” olevat Uday Cadumi hoiatanud. “Ärge muretsege, ma teen kõik korda,” olevat remondimees tookord vastanud. Ta tegi oma tööd väga suure hoole ja armastusega, sest teadis, et diktaatori poeg võib kergesti vihastada. Mootorratas remonditi, kuid probleemid algasid sellest, et Uday unustas tehtud töö eest maksta. Kui aga Cadum söandas ühele tema emissaridest asja meelde tuletada, oli vastuseks ähvardav küsimus: „Sa julgesid raha paluda Iraagi olümpiakomitee esimehelt?” Tagajärjeks oli, et Cadum heideti ilma kohtu ja süüdistuseta Abu Ghraibi vanglasse. Selline oli diktaatori mõjuvõimas tahe, kirjutas La Reppublica.

Cadumile mõisteti 20 aastat. Kuigi ta 2002. aastal amnestia alusel vabastati, said kannatada ka tema lähedased. „Seepärast vihkasin ma seda diktaatorit ja tema perekonda südamest,” ütles Cadum La Reppublica ajakirjanikule. „ 2003. aasta 9. aprillil istusin koos sõpradega Bagdadi ühes baaris. Kui saime teada, et linna on sisenenud Ameerika sõdurid, läksime kiiresti keskväljakule. Kõik ülejäänu on aga hästi teada – ma aitasin monstrumi kuju maha võtta. Seda tehes me justnagu viisime ellu oma unistuse…”

Kuid nelja aasta jooksul on palju muutunud. Iraagis on kõik muutunud halvemuse suunas. “Kas siis see, mis saabus koos ameeriklastega, ongi demokraatia?” küsib Cadum. “Väljuda majast ja mitte teada, kas sa elusana naased… naaber sind ei usalda ja peab sind vaenlaseks vaid põhjusel, et oled šiiit…Mina eelistaksin elada Saddami diktatuuri all, sest saatan, keda sa tunned, on parem saatanast, keda sa ei tunne…Loomulikult oli Sad-dam kui Stalin, kuid ameeriklaste okupatsioon on palju halvem.”

Ülevaate tegi
Urmas Kiil

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 55 korda, sh täna 1)