See juhtus …

24. märtsil 1949, kui suuremates linnades oli juba hommikul tunda mingit erilist pinget, mis peegeldus tööleruttajate nägudelt. Midagi oli sündinud või pidi sündima. Mis nimelt? Juhuslikust kõnekatkest hommikuses täiskiilutud trammis selgus ärevuse põhjus. Tegelikult ühestainsast sõnast, mis nähtavasti oli teadmata kanaleid pidi rahva sekka pudenenud: küüditamine.

Professor M. Kareva raamatus “NSV Liidu konstitutsioon” (toimetanud akadeemik I. Trainin), mis on tõlgitud ja kirjastatud 1948. aastal Tallinnas Pedagoogilises Kirjanduses, on lehekülgedel 30 ja 31 öeldud: “Ainult hiljuti NSV Liitu astunud noortes Nõukogude vabariikides (Leedus, Lätis ja Eestis) on veel säilinud väikesed kapitalistlike elementide jäänused. Meie riigi edasine majanduslik-organisatsiooniline ja kultuurilis-kasvatuslik töö viib lähemas tulevikus kapitalistlike elementide jäänuste kõrvaldamisele ka nendes kolmes Nõukogude vabariigis.”

Sellest nähtub, et osa Balti liiduvabariikide kodanikke ei vastanud Nõukogude Liidu kodanike standardile, samuti nagu juudid ei vastanud Saksamaal aaria rassi standardile, mistõttu niisugused “alaväärtuslikud” inimesed tuli kõrvaldada.

Genotsiidilaine ei lasknudki ennast kaua oodata: 1949. aasta 25. märtsi varahommikul algas eesti rahva teine suurküüditamine.

Üks nimekirjades olnu meenutab oma imelist pääsemist:
“Märtsiküüditamine ähvardas ka mind, ent mulle tundus solvav lasta ennast nagu ikkes härga ära viia. Minu emapoolne onu Martin, Eesti Vabadussõja kangelane, oli 1941. aasta juuniküüditamisel hakanud küüditajaile vastu. Georg Lurichi õpilasena kolkis ta nad läbi ning pääses põgenema. Tahtmata onust halvem olla, ei andnud minagi ennast küüditajatele kätte, vaid põgenesin Leningradi.

Seal elas minu isapoolne onu Albert, kes töötas raadiotehnika katselaboris. Nõukogude Liidu valitsus oli andnud kõigile Balti riikidega piirnevate alade miilitsajaoskondadele teada, et Balti liiduvabariikidest küüditamise eest põgenenud tuleb arreteerida. Et Leningradi elamute majahoidjad olid ühtlasi miilitsa- ja julgeolekuagendid, kandis sealne majahoidja minu saabumisest kohe ette. Järgmisel hommikul mind arreteeriti ja viidi miilitsajaoskonda, mis oma avarate ruumide ja laiade treppidega nägi välja nagu mõni palee. Seal ma siis istusin avaras valges ja kõrges koridoris pingil ning ootasin, millal mind ülekuulamisele kutsutakse.

Mõttes palusin härdalt Jumalat, et ta mind vaenlaste küüsist vabastaks. Palvetades oli mul säärane tunne, et Jumal vaatas laest alla minu poole. Siis kutsuti mind ühte tuppa. Ülekuulaja, halli peaga intelligentsete näojoontega mees, esitas mõned küsimused ja laskis mu ootamatult vabaks. See vabanemine oli tõeline ime ja usun tänase päevani, et Jumal võttis toona mu palvet kuulda ja aitas mind.

Pärast seda juhtumit lahkusin kiiresti Leningradist, mis tundus mulle ussipesana, ja siirdusin Kaukaasiasse, kus kavatsesin minna mägedes üle piiri Türki, et viia maailma sõnum eesti rahva vastu ette võetud genotsiidist. Üle Soome piiri minna oli tollal mõttetu, sest Soome valitsus oleks piiririkkuja kohe välja andnud.”

Küüditatute mälestusi
otsis internetis
Eldur Seegel

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 22 korda, sh täna 1)