Uuring: kalur tahab jääda kaluriks

Uuring: kalur tahab jääda kaluriks

 

Eesti – Soome ühisprojekti raames valminud kutseliste kalurite küsitlus näitab, et kalurid armastavad oma tööd, ehkki on tuleviku suhtes umbusklikud.

„Vaatamata kõigele on suuremal osal kaluritest ikkagi huvi kalurina jätkata, ehkki enamus saab aru, et ainult kalandusest ära ei ela,” võttis küsitluse tulemuse kokku projekti Eesti-poolne juht professor Ahto Järvik.

Projekti põhiülesandeks on töötada välja võimalikud stsenaariumid rannakalanduse säilimiseks ja rannakülade jätkusuutlikuks arenguks. Nii Eesti kui Soome rannakülades ei elata praegu ega ilmselt ka tulevikus ära ainult kalapüügist, vaja on leida teisi kõrvaltteenimise võimalusi.

Saaremaal saadeti kutselistele kaluritele välja 70 küsitluslehte, mille tagastas 30 kalurit. Hiiumaal oli vastajaid 22 ja Läänemaal 24.
Saaremaal oli kõige rohkem vastanute hulgas kalureid, kes käivad püüdmas Orissaare (23%) ja Võrkaia (10%) sadamast.

Kala turustamisega on raskusi

83 protsenti küsitletud Saaremaa kaluritest tegeleb kalandusega vaid oma pere jõududega ja 13 protsenti kasutab hooajalist lisatööjõudu. Enamik Saaremaa kaluritest omab 1–2 paati, vaid seitsmel protsendil on kasutada kolm paati. Hiidlastel ja läänlastel on kolme paadi omanikke rohkem. Ühes Hiiumaalt tulnud vastuses märgiti, et nende pere tegutseb rannapüügi alal juba 1830. aastast.

Valdavalt müüvad siinsed kalurid oma saagi kokkuostjatele, vähem läheb kalatööstustele. Päris palju kala müüakse maha oma kodukülas. Tervelt 43 protsenti Saaremaa kaluritest märkis, et neil on püütud kala realiseerimisega raskusi.

Küsitlusest ilmneb, et saarlased ise oma kalasaagi töötlemise ja toodete müügiga ei tegele, hiidlased ja läänlased on selles osas tublimad. Samas kurtsid kalurid, et kala esmane ümbertöötlemine on tervisekaitse nõuete tõttu liiga keeruliseks aetud.

Saarlaste puhul torkab silma kalurite eraldatus. Tervelt 67 protsenti vastanud saarlastest ei kuulu ühtegi kalanduse või ettevõtlusega seotud liitu ega organisatsiooni. Läänemaal oli selliseid vastanutest vaid neli protsenti ja Hiiumaal 18 protsenti. 63 protsenti Saaremaa kaluritest ei ole viimase kolme aasta jooksul küsinud mitte kordagi toetust.

Kaluril peaks püss paadis kaasa olema!

Rannapüügi praeguse madalseisu peamiseks põhjuseks peavad saarlased valdavalt keskkonnatingimuste halvenemisest tingitud kalavarude madalseisu. Süüdlaseks peetakse ka ülepüüki, kalanduse administreerimisel tehtud vigu ja esmakokkuostjate hinnapoliitikat.
Veel mainiti süüdlasena traalpüüki, röövpüüdjaid, samuti kormorane ja hülgeid.

Saarlaste idee kohaselt tuleks hüljeste tekitatud kahjude kompenseerimist lihtsustada. Praegu on jama nii palju, et ei ole mõtet kompensatsiooni taotlemist ette võttagi. Hüljeste ja kormoranide tõttu ei ole kevadel ja sügisel võimalik mõnda kalaliiki võrguga enam püüda. Võrgud lihtsalt lõhutakse täielikult. Väljapüügilt võrdub üks kormoran kahe rannakaluriga. Kaluritel peaks olema õigus hülgeid küttida (püss peaks kogu aeg paadis olema!) ja kormoranide mune augustada – õli pole mõtet raisata! Pakuti ka välja lasta kormoranide pesitsuspaikadesse nugised ja nirgid.

Kaluriamet meeldib, aga tulevik teeb muret

Tervelt 73 protsenti Saaremaa kaluritest usub, et rannapüük kutseliste kalurite poolt lähiaastatel hääbub. Vaid seitse protsenti usub, et asjad lähevad paremaks.

Üheks hääbumise põhjuseks peetakse kallist kütust ja kala kokkuostuhinna paigalseisu juba kümme aastat. Kalurid peavad aduma, et tähtsad ei ole mitte suured saagid, vaid õiglane tasu, leidis üks vastaja. Ühes piirkonnas Saaremaal arvati, et enamik kaluritest on pensionärid ning loobuvad vanuse tõttu.

Samas tahaksid mehed jääda edasi kutseliseks kaluriks, sest töö meeldib ja seda osatakse paremini kui mõnda teist. Usutakse, et kalavarude olukord paraneb, kui püügikoormust tasapisi vähendada, ehkki seda pole võimalik saavutada kiiresti. Oluline on järgida ka endiste tegijate tarkust.

Küsitluses tunti huvi, millise muu majandustegevusega oleksid kutselised kalurid valmis kalapüügi kõrvalt kõige meelsamini tegelema. Kalaturismi ja põllumajanduse kõrval pakkusid saarlased välja mesindust, kalade taastootmist ja suveniiride tegemist. Läänemaal pakuti välja tavaturismi, roolõikust, koorikloomade kasvatust ja loomingulist tööd.

Saaremaa kalurite hinnangul vajaksid sadamad kõva remonti ja süvendamist. Vaja oleks riigi toetust ja kalasadamad peaksid kuuluma riigi aktsiaseltsile.

Kui valdav osa saarlastest leiab, et rannapüügi korraldamisega regionaalsel tasandil peaks tegelema maakond või kohalik omavalitsus, siis enamiku läänlaste arvates peaks seda tegema kohalike kalurite ühendus, sest nemad on kohalike kalapüügivõimalustega kõige paremini kursis.

Läänlastele on vastuvõetamatu, et Läänemaa kalur peab oma asju ajama Kuressaares. Pidevad muutused kutsuvad esile ainult stressi!
Kuigi suurem osa Saaremaa kutselistest kaluritest peab praegust harrastuspüügi reguleerimise korda õigeks, leiavad teised, et kord on ebastabiilne ja asjatundmatu. Iga inimene, kes elab merega piirnevas vallas ja on enne tegutsenud kalurina,võiks saada vähemalt kolm võrguluba, kõlas üks arvamus. Võrk ja mõrd on siiski kutselise kaluri püügivahendid, harrastuskalurile jäägu õnged, leidis teine.

Eesti-Soome ühine INTERREG IIIA projekt „Vakka – Soome ja Väinamere jätkusuutliku kalanduse arengukavad” käivitus 2006. aastal. Projekti peapartneriks on Turu Ülikool, peapartneriks Eestis Eesti Mereakadeemia, veel osalevad Eestist projektis MTÜ Saarte Kogu ja MTÜ Saaremaa Kodukant.

Küsitlustulemuste laiem tutvustus toimub 27. märtsil Kuressaares ülikoolide keskuses algusega kell 12.

Uuringu tabeleid vaata tänasest lehest!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 36 korda, sh täna 1)