Muhu tanud

V anasti võisid noored tüdrikud paljaste peadega ringi lipata nii kui tänagi. Tihti ehiti aga pead ka pärja, pealapi või paelaga. Kuid nooriku elu muutsid ranged traditsioonid kaastunnet äratavalt keeruliseks.

Esmalt pandi pruudile pähe kõrge erksavärvilise ornamendi ja litritega pruuditanu. Seda peakatet muhu naine oma elus rohkem ei kandnud. Pulmade ajal oli keskseks sündmuseks pruudi pea katmine – tanutamine.

Seda kombetalitust toimetati kolm korda. Tanutamise järel sai pruut pähe abielunaise tanu, mida võis peast ära võtta vaid magades, saunas ja sünnitusel. Räägitakse, et saunast tulles varjanud kombekas naine oma pealae peopesaga. See tanu kattis truult kadunukese pead ka tema viimsel teekonnal.

Rangete tavade juures oli lohutuseks vaid see, et “tanu pähe, põll ette, siis saab naine ohjad kätte”. Selle all oli muidugi mõeldud peres auväärset ja ihaldatud perenaise kohta. Abielunaise sümbol, argitanu, riputati öösekski käeulatusse, voodisamba otsa, sest peakatmise kombest peeti visalt kinni. Ei tohtinud astuda “tanuta üle tänava ega põlleta üle põranda”.

Nagu öeldud, sai naine pruuditanu pähe panna vaid üks kord elus – oma pulmapäeval. Kuid see-eest on Muhu pruuditanu tõeline kunstiteos – äärmiselt suurejooneline ja väärikas nagu vaarao kaasa Nefretete peakate Vana-Egiptimaalt.

Hilja Tüür,
moekunstnik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 372 korda, sh täna 1)