Peakatted II

Peakatted II

 

Muhu ja ruhnu naise peakatted. Muhu vanem argitanu erines tänapäevasest üsna palju – see oli sama lai kui pikk ja istus koogina peas.

Tanu valmistati ühest linasest riidetükist nii, et õmblus jäi keset pealage. Tagumine ots – perse – kurrutati ja eesmise otsa – noti – terav nurk kaotati ära kinniõmmeldud voldiga.

Tanu äärde kirjutati (tikiti ristpistes) peamiselt tumepunasest, mustast ja sinisest lõngast nii tihe muster, et valget kanga pinda ei jäänud näha.
Tanu ääremuster koosnes seitsmest mustrikorrast e äärekirjast, millel oli kindel järjekord ja igaühel oma nimetus. Luodus oli alumiste pistete rida, mis õmmeldi üle ääre. Sellele järgnesid laikord, pakud (uuemal ajal hakati seda roosima e madalpistes tikkima), ülemine laikord, suurkiri, vahekord ja nukupiad.

19. saj keskpaigast hakkas tanu väiksemaks muutuma ja koos sellega hakati tanuperset püsti ajama ehk “tanuperse pandi kikki”.
Enam-vähem praeguse kuju omandas argitanu 19. saj lõpuks.

19.–20. saj. vahetusel asendas ääretikandit oranž villane riie. Kui varem tehti muster nii tihe, et riiet polnud näha, siis nüüd enam nii suurt vaeva ei nähtud – oranž riie moodustas kirja põhja, muster ise aga koosnes hõredatest geomeetrilistest motiividest.

I maailmasõja eel ja ajal tulid moodi üleni lillkirjaga kaetud väikesed kikkis tanukesed, mis tehti vahel ka pappvoodrile. Äär õmmeldi nendel kollasest villasest riidest või satiinist ja lilled tikiti villaste või siidlõngadega. Kaunistuseks hakati kasutama poepaelu, pitse, litreid.

Muhus oli ka harjutanu tuntud. Seda kanti vana pruudiülikonna juures kuni 20. saj alguseni, mõnel üksikul juhul ka veel 20. saj esimesel veerandil.
Kõrged pappalusel tehtud vanemad tanud olid nn valged, hilisemad aga kiritanud ja need meenutasid Saaremaa samalaadseid tanusid.

Valge tanu all oli 6 cm laiune tihe tume villane ristpistetikand – maal. Tanu ülejäänud pinda kattis valge tikand, mis erines argitanu geomeetrilisest ja lilltikandist. Tanu tagumise serva külge kinnitati pitsidega kaunistatud pruudulina, mis rippus üle õlgade ette.

Hilisemal kiritanul kaeti valge lilltikand vasklitritega ja 19. saj keskel lisandusid neile veel punasest kalevist tärnid, paelad, kardpaelad ja piiprellid.

Kikk-kõrumütsi kanti üldiselt pidulikematel juhtudel nii suvel kui talvel. Et see oli nii väike, siis seoti tuulise ja külma ilmaga mütsile veel rätik peale. Madalaks pöetud lambanahast äärtega mütsike kadus käibelt u 1870. aastail.

Ruhnu tüdrukutel käis peas valge müts, mis oli eestpoolt ehitud nipeldatud kurrutatud pitsiga. Selle peale pandi madal ja ümmargune tanu – karbus.
Viimane valmistati lillelisest kangast ja see pidi katma peaaegu kogu valge mütsi. Karbuse ümber seoti siidpael nii, et otsad olid kuklal vaheliti.
Abielunaiste valge müts sarnanes tüdrukute omaga. Naiste karbus oli aga kõrge, koonilise kujuga ja külgedelt polsterdatud. Valmistatud oli see samuti lillelisest kangast, mõnikord ka siidriidest.

Karbus sätiti pähe nii, et mütsi pits jäi välja. Ka naised panid karbuse ümber siidpaelad, mis asetati kuklal risti. Vähem pidulikel juhtudel võeti karbus ära, kuid müts jäi igal juhul alles ja siis seoti selle peale rätik.

Maret Soorsk

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 461 korda, sh täna 1)