Kui kaua võiks kesta valitsus?

Kui kaua võiks kesta valitsus?

 

Valitsuskoalitsioonile aluse panijate poolt sellele pika eluea lubamine – isegi kuni järgmiste valimisteni – on loomulik, mida teist nad siis väita saaksidki.

Vaatlejad, kes Eesti minevikust tuge otsivad, on vähem optimistlikud – senine ajalugu lubab ehk heal juhul poole sellest. Kuid koostöö elujõu ja kestuse allikaks on eelkõige avalikkuse tugi (legitiimsus) ja teiseks nende huvigruppide koostöö, kes seisvad valitsuse taga, st on huvitatud selle kestmisest. Ka siis, kui isiklikud suhted on ilmselt väga teravad ja koostöö on alanud teravaid okkaid jätvate kompromissidega, kujundavad ikkagi just „objektiivsed ressursid” iga valitsuse eluea. Kuid just need eeldused on sellel valitsusel mitmetel põhjustel ilmselt kehvemad kui on olnud kunagi varem.

Avalikkuse nõtkuv tugi

Keskerakonda ja Reformi juba peaaegu „kokkulaulatatud” valitsuseks pidajaid polnud just vähe, eelkõige arvestades, et valimised võidab Keskerakond. Kuid nende koostööd nähti jätkuvat ka olemuslikel põhjustel. Lahkuva valitsuse koostöö oli sujunud suuremate tõrgeteta ja selle populaarsus oli nii kaua võimul püsinud koalitsiooni kohta suur. Erinevalt 2003. aastal juba ennakult sündinud „koosmeele” koalitsioonist olid avalikkuse ootused valitsuse vahetuseks vähem selgepiirilised.

Ilmselt just sündiva valitsuse toeks oli mõeldud Eesti Päevalehe tellitud küsitluse kommentaaride suur peakiri „Rahvas tahab Kolmikliitu” (EPL 10.03.2007). Faktum&Ariko (mitte just väga süvenev) küsitlus lubas suurimat toetust Reformi, IRLi ja sotside koalitsioonile (64% eelistus), järgnes Reformi, Isamaa ja Roheliste liit (53 % toetus) ja alles kolmandana Reformi ja Keskerakonna koalitsioon (36% eelistus). Keskerakonna, sotside ja IRLi koalitsiooni toetas vaid 22 % küsitletuist (vt EPL 10.03.2007). Vasak-parem-skaalal osutuks legitiimseimaks parempoolne „nõrgalt roosa” valitsus. Mõtlema paneb, et küsitluse kohaselt polnud ühtegi koalitsiooni, kus oleks esindatud ka Rahvaliit!

Seevastu EMOR-i (kes andis ka parima valimisprognoosi) mitmeti esinduslikumal (intervjuu)meetodil kogutud teave seadis küll esikohale ilmet võtva liidu (seda eelistas 45 protsenti küsitletuist), kuid kohe järgnes Reformi ja Keskerakonna liit (36 % toetus) ja alles kolmandana nn kolmikliit (25 %)! (PM 12.03.2007). Ka selles küsitluses polnud Rahvaliit üldse esindatud. (Kas seda võimalust üldse uuriti?)

Tähelepanuväärseim on aga muulaste ja eestlaste eelistuse polariseerumine – muulaste toetus nelikliidule on väga väike – vaid 9 % eelistab seda koalitsiooni. Selles hoiakus peegeldub Eesti ühiskonna poliitilise ja etnilise polariseerumise seninägematu ulatus, mis on tegelikult Reformi napi valimisvõidu koormav hind. Seni eelkõige ettevõtja vabadusi ja „kodanikuriiki” esikohale seadnud partei asus IRLiga konkureerima valdkondades, mis ilmselt lõhestavad Eesti ühiskonda veel mõnda aega. See on kindlasti mõtlemise koht. Moodustuva koalitsiooni tugevusvaru pole seega võrreldav nende avalike hoiakutega, mis loodi 2003. aastal „koosmeele” koalitsiooni säras.

Sponsorite huvid

Aastal 2003 loodud „koosmeele” koalitsiooni kuvandi kaal oli suuresti selle „moraalses jõus”. Erahuve varjas „hooliva konservatiivsuse” silt (Tarmo Vahteri vaatlustele ehitusfirmade rollist partei sünnis ei pööratud tähelepanu). Alles Res Publica tähe loojudes avalikustas Olari Taal Res Publica kui ebaõnnestunud lobiprojekti, mille asemele lubas ka kohe uue. Nelja aastaga on Eesti poliitika muutunud nii pragmaatilisemaks kui ka küünilisemaks.

Juhan Kivirähki arvamuses, et Ansip tegi esimese ettepaneku Isamaa ja Res Publica Liidule, „… sest alustada läbirääkimisi sellega, kellele sa oled enne valimisi nii jõuliselt vastandunud, oleks ikkagi üsna narr”, (ETV 06.03.2007 Hommiku TV) on vaid pool tõtt.

Kindlasti on tõele lähemal Ansipi enda põhjendus: „Minu meelest on see, et tugeva toetuse on saanud just eelkõige paremerakonnad, eelkõige märk sellest, et Eestimaa elanikud on hirmul, et senine edu võidakse väga kergekäeliselt hävitada. Inimesed kardavad Keskerakonna nn palgarefomi, mille tagajärjed oleksid kindlasti katastroofilised” (8.03.2007). Kuid „elanike” nimel rääkides peab Ansip ilmselt silmas osa ärieliidist, kellelele avaliku sektori palkade tõus tähendaks tööjõukulude tõusu, kasumi vähenemist ja nõuaks täiendavaid ideid, innovatsioonilist pingutust, et konkurentsis püsida.

Moraliseeriva poliitikakäsitluse täiendamine realistlikumaga avalikus diskursuses on hea – see võimaldab nii sisukamat dialoogi poliitika maailmas kui paneb valija ehk kord mõtlema, kus on poliitika tegelikud mehhanismid ja kus tema tegelikud huvid. 6. märtsi Postimehe keskse peakirja „Eesti ettevõtjad Keskerakonda uude valitsusse ei oota” all sõnastati Ansipi valitsuse kreedo: „Uuelt Riigikogult ja valitsuselt ootavad ettevõtjad firmade ja eraisikute tulumaksuküsimuste kiiret lahendamist ning soodsa majanduskliima jatkumist” (PM 6.03.2007). Ja ehkki Savisaar oli valmis kahima ühe keskse valimislubaduse – palgareformi, oli „poliitiline” valik selle kitsamas tähenduses – maksude alandamine, mis on eelkõige jõukamate huvides, seatud üle kõige.

Kivirähki arutlus, et valitsuse moodustamise ”võtmeküsimus on see, kas on rohkem ühiseid sponsoreid Reformierakonnal ning Isamaa ja Res Publica Liidul või Reformierakonnal ja Keskerakonnal ning ilmselt sinnapoole siis kaldub surve valitsuse moodustamiseks” on lihtsustav, aga toob koalitsioonimängude moraliseeriva kombinatoorika (nagu seda on arutlused „valgete parteide” bloki üle) ikkagi maapeale tagasi.

Lähenevad karid

Esimene valitsust raputav kriis võib saabuda aga juba siis, kui pronksmees saab nööri kaela. Juba koalitsiooni tekkimisel lahvatanud tülid on valitsuse usaldusväärsust oluliselt vähendanud. Usust rahva teenritesse jääb isikliku karjääri esikohale seadmisel vähe järele.

Kuid peamised on ikkagi sotsiaalsed tegurid. Erinevalt aastast 2003 pole ettevõtete maksualandusel selget rahvusliku huvi katet – selle kui majandusarengu senise ühe mootori õigustust. Maksualanduse hinnaks on lisaks ühiskonna jätkuvale polariseerimisele saamas kasvav inflatsioon ja majanduse ülekuumenemine, aga ka euro tuleku edasilükkamine.

Apelleerimine ka „tavakodaniku” investeeringute maksuvabastusele, mis on laenatud jõukate maade skeemidest, on kohati kerjuslikus, peost suhu elavas ja esmaseid tarbeid rahuldavas ühiskonnas utoopiline. Ja et valimislubaduste täitmine on utoopiline, sellele on ajakirjanduses juba viidatud.

Ka selline tegur kui „sponsorite” omavahelised korporatiivsed huvid ja liidud on „avatud” ja „arenev” suurus. Sündinud koalitsioon seadis esikohale ilmselt ärimeeste ühe osa huvid ja võimalik, et selles pole piisavalt ruumi rahvamajandusele olulisele ekspordi- ja transiidiärile. Makromajanduslikult tähendab see kasvavat puudujääki. Veelgi olulisem – valitsuses on keskne koht tegelastel, kes lõhestasid ühiskonna ja kel puudub juurdepääs väga oluliste arengute ja sidemete mõjutamisele.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 48 korda, sh täna 1)