Kuidas minust näitlejat ei saanudki… (1)

Kuidas minust näitlejat ei saanudki...

 

Mäletan teatrit vist niisama kaua kui iseennast. Nii ema kui isa olid kõvad teatriskäijad. Varases lapsepõlves oli selleks Vanemuine, viiendast eluaastast alates kõik Tallinna teatrid.

Ema oli nii suur teatriarmastaja, et sokutas end isegi vabatahtliku tuletõrjujana imepisikese tasu eest (või isegi tasuta? ei taibanud küsida) etenduste ajal Estonia lavale tuletõrjevalvesse. Ütles, et rakurss on küll pisut vale, aga kõik etendused näeb jumalamuidu ära. Üks asi jäi mulle tolleaegsest tuletõrje eeskirjast ema jutu järgi veel meelde (mida vist kõik ei tea ja mis võib-olla praegugi kehtib): laval ei tohi olla korraga rohkem kui neli elusat tuld (küünalt).

Isa oli tõeline arst-teatrifänn: ta teadis, et enne etendust näitlejad reeglina ei söö, pärast aga on võimelised terve lamba korraga nahka pistma. Ja nii tõi ta minu Vanemuise-perioodil (1964 – 1971) alati, kui mina mängisin (kas ta siis etendust vaatas või mitte), pärast etendust tervele trupile suure kringli: tal oli selleks isegi oma kringlitegija.

See, et ma kahel korral (1961 ja 1964, II, III lend) lavakasse proovisin, näib selle nn koduse kasvatuse valguses asjade loomuliku käiguna. Sisse ma ei saanud. Millalgi samal ajal kutsus Sulev Nõmmik mind rajatava estraadistuudio sisseastumiskatsetele. Arvasin, et tegu on sõnalise estraadiga. Kohapeal selgus, et tuli ka laulda: see oli kohutav juba ainuüksi selle pärast, et pidin esimest korda elus mikrofoni kasutama.

Musikaalsusest niipalju, et mul on muusikute keeles sisemine kuulmine, minu enese keeles aga vahelduv musikaalsus: on päevi, mil pean kõiki viise ja päevi, mil ka „Juba linnukesed” üle mõistuse raske on. Siis mingil ajal käisin ka Tallinnfilmi esimese stuudio katsetel – taas edutult.

Aga kõik need tiirlemised konkurssidel ja püüdlused näitlejaks saada tõid mulle kaasa uusi tuttavaid ja sõpru kogu eluks.

Õppisin tolleaegse Pedagoogilise Instituudi II kursusel eesti keelt ja kirjandust, kui teist korda lavakasse proovima läksin. Nagu juba öeldud, edutult, kuid mitte täiesti – vastuvõtukomisjonis oli Karl Ader, kellele mu esinemine (eriti II voorus) väga meeldis, ja Kaarup ütles mulle pärast katseid, et Kaarel Irdil on Vanemuise juures stuudio, tema võib mind Irdile soovitada. Mida ta ka tegi.

Vahetasin kõrgkooli teise vastu – läksin üle Tartu Ülikooli samale erialale kui Pedas – ja nii olingi neli aastat nn Irdi Akadeemias, mille lõpetasin aastal 1968 näitlejakutsega. Kuidas Vana Hirmus ka üle Moskva asju ei ajanud, kõrgharidusega seda ei võrdsustatud. See oli see Panso ja Irdi igavese vastuseisu aeg.

Tegin loomulikult kaasa kõigis stuudiolavastustes ja profilaval ainult ühes, aga see-eest palju kõmu ja Tuhkatriinu-mässu tekitanud Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängus”. Teise Peretütre rollis.

Evald Hermaküla oli tookord Kaarel Irdi suur soosik ja Evaldi jutu järgi olid nad tookord koos rongiga Tallinnast Tartusse sõitma juhtunud. Paul-Eeriku tükk oli juba repertuaari võetud, kuid proovid polnud veel alanud. Ird olla küsinud: „Noh, keda me siis mängima paneme?” ja Evald olla vastanud: „Teisi ma ei tea, aga kui Alavainu ei mängi, siis ma ei lavasta.” Nagu Evald mulle hiljem seletas, oli ta tahtnud Irdi reaktsiooni näha, nii teada oli ta sallimatus minu vastu ja nii palju võis Evald endale lubada.

Reaktsioon järgnes ja selleks olnud tema kuulus „Mhhhh!?!” Aga rolli peale kinnitas Ird mind siiski alles siis, kui olin kolm etendust tasuta mänginud – nii suureks olid meie vastuolud selleks ajaks kasvanud. Enne stuudio lõpetamist oli õppenõukogu ja – nagu Lia Laats mulle pärast rääkis – oli Vana Hirmus seal öelnud: „Jaa… Alavainu on valmis näitleja, aga tema õnnetus on selles, et ükski Eesti teater teda ei taha…” Aastaid hiljem sain teada, et ta polnud põlanud vaeva ja helistanud läbi kõik Eesti teatrid, et Alavainut mitte võtta…

See heietus läks pisut pikale, aga kõik see värk tuli mulle nüüd, 40 aastat hiljem, taas meelde seoses rahvusvahelise teatripäevaga ja eriti sellega, et selle kogu-eestiline haripunkt tänavu just Kuresaares toimub: saarlased on mulle võimaluse andnud ja lahkelt eraldanud oma ajalehes veeru ning raadios minutid. Nii tõttasingi juhust kasutama, et tunnustamata endise näitlejana kaudselt teie teatripäeva-tähistamisest osa võtta.

Aga kõik see, mis eespool kirjas, on kirjas esmakordselt, kuigi suuliselt sai see teoks juba kusagil kaheksakümnendate aastate algul Tallinnas Valguse-nimelises baaris koos alustava laulja, alles üliõpilase staatuses Lauri Saatpaluga. Selle avaliku õhtu pealkirjaks oli „Kuidas minust näitlejat ei saanudki…” ja sisuliselt oli see minu luule, meenutuste ja Lauri muusika õhtu. Külalistena austasid mu ettevõtmist mitmed tegevnäitlejad, kuigi see kõik oli pisut „nurgatagune”.

Mäletan, et sain selle õhtu eest isegi mingi honorari, sest Eesti Teatrühing oli mulle – kuigi ma polnud tegevnäitleja ega liidu liige – mu tausta teades mingi imenipiga kinnitanud I kategooria näitleja esinemispunkti.

Tagantjärele pean Kaarel Irdile tänulik olema, sest võib-olla temata poleks meil luuletavat-etlevat Alavainut. Ja ma olen ikka öelnud, et SAATUS ON TARGEM KUI INIMENE.

Selle looga aga tahan tervitada kõiki teatrilisi nii siin- kui sealpool merd, nii siin- kui sealpool eesriiet, nii lava peal kui lava taga tegutsejaid, nii tegev- kui erunäitlejaid, nii kohal- kui eemalviibijaid, kõiki teatriga otseselt ja kaudselt seotud inimesi, sel kenal kevadpäeval, mida me nende (meie?) rahvusvahelise ametipäevana tähistame.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 49 korda, sh täna 1)