Jahimehed praegu metsades püssi ei pauguta

Jahimehed praegu metsades püssi ei pauguta

 

Pärast õnnestunud jahihooaega peab Saare maakonna enam kui tuhandeliikmeline jahimeeste pere puhkust, lubades loomadel metsades rahulikult toimetada. Nii need ulukid siis ilma püssipauku kartmata ringi kepslevad, otsides uusi elupaiku ja kaaslasi. Loomadel on jooksuaeg.

Kütid kevadel siiski käed rüpes ei istu. Igaühel neist on oma tegemised. Põhiliselt valmistutakse juulikuus algavaks järgmiseks jahihooajaks.
Tornimäe rahvamajas hooajast kokkuvõtteid tehes analüüsis keskkonnateenistuse jahinduse ja kalanduse peaspetsialist Jaan Ärmus senitehtut ning vaatas üsnagi optimistlikult maakonna jahimajanduse tulevikku.

Trofeede näitust hinnates tõi Jaan Ärmus, kes on ise kogemustega jahimees, välja eksponaatide pluss- ja miinuspooled. Võhikuna spetsialisti seletusi kuulates tabasid end mõttelt – see on ju terve teadus.

Nüüd aga näitusesaalist otse metsa. Keda siis kevadises looduses näha võib?

Jaan Ärmus: Kevadel tekib kõikidel loomadel liikumisvajadus. Eriti on seda märgata euroopa hirve populatsioonis. Talve jooksul on moodustunud eraldi pullikarjad ning lehmade ja vasikate karjad. Paremad söödamaad hõivavad endale hirvelehmad ja -vasikad. Hirvepullid lepivad kehvemate tingimustega, jättes emasloomadele toitumiseks ja järglaste toomiseks paremad metsatukad.

Praegu võib hirvekarju peaaegu kõikjal liikumas näha. Kui hirved läbivad keskmiselt 3-4 kilomeetrit ööpäevas, siis sügisestel ja kevadistel jooksuaegadel 12 kilomeetri ringis. See on ka üheks põhjuseks, miks loendusandmetesse võib vigu tekkida, kuna ühte karja nähakse mitmes kohas.

Miks loomade kevadised rännakud nii pikad on? Kas otsitakse paremaid söödamaid, elukaaslasi või joostakse mõne muu asja pärast?

Pigem otsitakse uusi elupaiku. Pärast talveperioodi hakkab pullikari, kus tavaliselt kuue-seitsmeaastased loomad, otsima uut elupaika, kuhu ka oma kaasad tuua. Uues mängupaigas võtab üks hirvepull sugu jätkamiseks endale mitu hirvelehmakest.

Nõnda siis saavad loomad rõõmsalt ringi silgata. Jahimehed neid praegu ei kimbuta.

Jahihooaeg lõppes veebruarikuuga ära. Kütid tegelevadki praegu loendusega, esitavad aruandeid ning teevad uusi söödahoidlaid ja korrastavad vanu. Piltlikult võib öelda, et jahimehed saavad jahist puhkust. Uus aktiivne jahihooaeg algab jälle 1. juulist. Kuigi ka praegu võib jahti pidada rebastele, kährikutele ja metssigadele.

Võtamegi märksõnaks siga. Taluperenaised kurdavad sageli sigade rohkuse üle. Metsanotsud pistavad otse põllult pintsli mahapandud kartuli, tuhnivad üles heina- ja karjamaad.

Saare maakond on Eestis ainuke piirkond, kus jahimehed võivad küttimiskvoodi alusel ka emiseid lasta. Seda just sellepärast, et sigade arvukus tõusis meie metsades aastatel 2002-2003 hüppeliselt, koguni kahekordseks. Sellele aitas ennekõike kaasa soodus ilmastik ja ka tammetõrude rohkus. Emised tõid aastas ilmale kaks pesakonda põrsaid. Pärast seda me ei jõudnud puht füüsiliselt sigu nii palju küttida kui vaja. Siinjuures tuleb öelda sedagi, et jahimehed käivad metsas ikkagi hobi korras. Igaühel meist on oma töö ja ainult jahile pühenduda ei saa. Teine asi on turg. Kui ikkagi saagist lahti ei saa, siis palju sa seda oma jaoks ikka lased. Sellepärast sigade arv tõusiski. Jahihooaja alguses oli maakonnas üle 3000 sea. 2005. aastal küttisime juba üle 2500 ja möödunud aastal lasti maha üle 2000 metssea. Nüüd hakkab sigade arv jälle normaalsetesse piiridesse minema.

Sellel aastal peaks Saaremaal olema kusagil 800 sea ringis. Lisame siia juurdekasvu ja hinnanguliselt peaks jahihooaja alguseks meil sigu metsas olema umbes 1600.

Analüüs näitab, et kui kütime 10 protsenti emistest, siis sigade arv on stabiilne. 2002. ja 2003. aastal kütiti emiseid aga palju vähem, vaid 2,48 % koguarvust. Nüüd üritame emiseid küttida 12-15 %. See on kaasa toonud sigade arvu languse.

Püüdleme selle poole, et see arv oleks optimaalne – nii 600-700 isendi piires. Jahimehed on isegi vastu vaielnud, et siis pole midagi küttida, aga meil on ka väikeulukeid. Hädas oleme rebaste ja kährikutega. Hirvi on palju juurde tulnud.

Näituselgi eksponeerisite uhkeid hirvesarvi ja õpetasite jahimehi, mismoodi ja millal looma lasta, et õiget trofeed saada.

Trofee väärtus sõltub põhiliselt looma vanusest. Mida vanem loom, seda väärtuslikum trofee. Esimene valik tuleb aga ära teha juba siis, kui loom on pooleteise aastane.

Juhtisite tähelepanu ka põdrasarvedele. Võib-olla on lugejailegi üllatuseks, et Saaremaal elab kahesuguste sarvedega põtru.

Meil on nii pulk- kui kühvelsarvedega põtru. Rohkem on siiski pulksarvega loomi. Laimjala ja Tagavere kandis on aga kühvelsarvega põtrade populatsioon. Ka Undva ja Kihelkonna jahipiirkonnas on kühvelsarvega põtru. Mujal Saaremaal on pulksarvega põdrad. Mõlema liigi arvukus on enam-vähem ühesuurune.

Kui noori või vanu loomi Saaremaal kütitakse?

Põtrade keskmine vanus on 3,5 aastat, sigadel 1,5 ja hirvedel 3,5 aastat.
Kui aga tahetakse head trofeed, siis korralikud sarved saab 10-12 aastaselt hirvelt, 9-11 aastaselt põdralt ja umbes 6-aastaselt sokult. Väärt kihvad saab kuueaastaselt kuldilt.

Looma vanuse saab kindlaks teha tema kuju ja sarve massiivi järgi.

Väikeulukitel sarvi pole. Trofeedeks on koljud.

Mägralt, rebaselt ja kährikult võib saada medaliväärse kolju. Kui Saaremaa jahimees tahab saada trofeed, siis praegu on seda kõige lihtsam kätte saada mägralt. Nende asurkond on päris suur. Aasta-aastalt on nende arvukus kasvanud.

Mis nende arvukuse kasvu soodustab?

See on hea küsimus. Me ei ole seda analüüsinud, aga viimasel ajal on mäkrade arvukus järsult tõusnud. Mäger on hakanud inimestelegi probleeme tekitama, eriti kevadel. Mäger teeb kahju maasikapeenardel, murudel ja kalmudel. See loomake on endale elupaiga leidnud puudekuurides, suvilaalustes ja teisteski ehitistes. Just Lõuna-Saaremaa on mäkrade lemmikpaigaks saanud.

Mis mägrast tarvitada annab?

Nahk ja samuti liha. Mägra liha pidi väga hea olema. Ise ei ole ma küll seda proovinud, aga need, kes söönud, on kiitnud. Enne liha tarvitamist tuleb ära teha trihhinoosi uurimine.

Nahast ja koljust on võimalik head trofeed saada. Kui vanem mäger maha lasta, siis ta trofee ka annab. Täpselt sama lugu on rebaste ja kährikutega. Need on trofeed, mida just noorel jahimehel tasuks väärtustada.

Kui palju Saare maakonnas on praegu tegutsevaid jahimehi?

Maakonnas on arvel üle 1100 jahimehe. Saarte Jahimeeste Seltsiga on seotud ligi 800. Kõik jahiseltsid ei ole haaratud suure seltsi tegemistesse. Muret teeb see, et umbes 150 jahimeest pole haaratud ühegi seltsiga. Igal aastal valmistame ette 30 uut jahimeest ja neil ei olegi alati kohta, kus jahti pidada.

Kas Saaremaa metsades salakütte ka ringi liigub?

See nii on ja jääb. Arvatavasti 10 % küttidest tegutseb salaja. Ka arenenud riikides, nagu Soomes ja Saksamaal, ulatub salaküttide osa 5-10 protsendini. Mõnele mehele on see elulaadiks kujunenud. Küllap saadakse sealt teatud kogus adrenaliini.

Jaht kui äri. Kuidas neid seostada?

Viimasel ajal hakkab jaht tõesti mõnel pool äriliseks muutuma. Uus jahinduse arengukava käsitleb ka jahinduse ärilist külge. Praegu vaatame ennekõike, kuidas igal jahimehel võimaldada jahti pidada. Selle kõrval võiks olla ka äriline tegevus. Kui me ise oma küttimiskvootidega toime ei tule, miks siis mitte turistide pealt lisa juurde teenida. See ei tohiks aga jahiseltsile peamiseks tuluallikaks saada.

Mida võiks jahinduse uuest arengukavast olulisemaks pidada?

Seal on üsna teravalt ära toodud maaomaniku õigused ja kohustused. Kuna jahipiirkonnad hõlmavad eramaid, siis maade kasutamine on piiritletud kasutamislepingutega. Uus arengukava sätestab eramaaomanikule ulukite kahjustuse kompenseerimise ja ka selle, kas maa eest on võimalik mingisugust kompensatsiooni saada.

Kui keeruline on jahimeheks saada?

See on väga lihtne. Inimene peab läbi tegema koolituse ja seejärel sooritama eksami. Kui kõik õnnestub, siis oledki jahimees. Kümmekond aastat tagasi oli kõik hoopis keerulisem. Tookord oli vaja jooksupoisina aasta otsa jahiseltsis stažeerida ja soovitajaid pidi olema kaks kuni kolm. Seega ettevalmistus oli palju parem. Paljud ei pidanudki katseajal vastu.

Relva muretsemine ei tohiks ka väga keeruline olla? Kui palju korralik jahipüss maksab?

Kui alustada koolitusest ja eksamist ning relva soetamisest, siis kõik see kokku on üsna kallis lõbu. Jahipüss võib maksta 20 000 krooni. Spetsiaalriietus koos saabastega maksab 10 000, koolitus koos eksamitega ka umbes 10 000. Seega 40 000 krooni võib vabalt ära minna.

Relv ise ei lase. Kindlat kätt ja teravat silma tuleb treenida. Saaremaal on nüüdisnõudeile vastav jahilasketiir olemas.

Sellega võime küll uhkustada. Sel aastal üritame seda veel moderniseerida. Tiir võimaldab meil läbi viia riigi poolt ette nähtud katsed.

Iga treening toob kasu ka metsas. Iga trofeegi nõuab täpsuskütti. Harjutamine teeb alati meistriks. Enne jahihooaja algust saavad jahimehed oma relva tiirus sisse lasta. Kõige tähtsam on, et kütil tekiks laskmiskindlus ja selle saavutavad mehed tiirus.

Kuidas ise hindate lõppenud hooaega?

Arvan, et aasta läks päris hästi korda. Soomes õnnestus mul lasta metsik põhjapõder. Selle sarved olid 38 haruga. See peaks olema medaliväärne trofee. Mandrimaal küttisin ühe võsavillemi.

Kas Saaremaalgi on võsavillemeid?

On ikka. Loendusandmete järgi peaks meil olema vähemalt kolm hunti.

Jahihooaja lõpetasid maakonna jahimehed lustlikult Tornimäe rahvamajas. Kõik soovijad peosaali ei mahtunudki.

Jahimehed on aktiivsed ja lõbusad inimesed. Nendega ei hakka kunagi igav. Jaanuaris tähistas Eesti Jahimeeste Selts 40. aasta juubelit. Suvel ootab meid ees maakonna jahimeeste 18. kokkutulek. Selle korraldavad Karja ja Leisi mehed 13. – 15. juulil Oitmel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 93 korda, sh täna 1)